• Alates selle aasta algusest on e-koolikotis saadaval uued eesti keele instituudi (EKI) koostatud juhendmaterjalid. Mõeldud on need eelkõige üleminekukoolide õpetajatele ja nende eesmärk on aidata õpilastele, kelle jaoks eesti keel veel võõras on, teadmisi edasi anda. 

EKI keeleõppe arendamise osakonna juhataja Pille Pipar tõdeb, et loomulikult oleks taolistest materjalidest kasu olnud juba eelmisel aastal, aga paratamatult on hiljuti valminud materjalide võlu ka selles, et neid koostades olid asjaosalised äärmiselt hästi kursis sellega, mis klassiruumides päriselt toimub. „Sügisel tegime algust. Materjalide valmimise taga on nii tegevõpetajad, ülikooli õppejõud kui ministeeriumi taustaga inimesed, kes on valdkonnaga pikka aega seotud olnud,“ alustab Pipar. Ta ei salga, et tema arvates oleksid need materjalid võinud juba kümme aastat tagasi olemas olla. „Õnneks on need nüüd lõpuks olemas, ja me ei piirdu olemasolevaga, vaid koostame neid juurde,“ lisab ta. 

Esialgu on materjalid koostatud 4. klassi matemaatika ja loodusõpetuse ning 5. klassi ajaloo tarbeks. Lisaks ainega seotutele on olemas üldosa, mis kõigi nende juurde käib. „Materjalid on mõeldud eelkõige õpetajatele kasutamiseks ja üldosa annab hea pildi, mis võiks olla lõimitud aine- ja keeleõppe tuum, millele õpetaja võiks tähelepanu pöörata,“ räägib Pipar. 

“Iga uus asi võtab harjumist, aga kui mitte proovida, siis ei saagi teada, kas neist abi on.

Ei saa salata, et materjalid on mahukad, kuid Pipra sõnul väga loogilise ülesehitusega. Otsast lõpuni kõike lugeda ei ole vaja: kui näiteks loodusõpetuse õpetajal on teemaks vulkaanid, saab ta materjali kohe selle koha pealt avada. „Õpetajal on oluline teada, milline on peamine ja tähtsaim sõnavara, mis teema juurde kuulub. Näiteks on seal soovitused, kuidas õpilastega asjakohast vestlust üles ehitada. Materjal juhib õpetaja tähelepanu sellele, millele peaks keele kontekstis rõhku panema,“ selgitab ka ise pikalt vene õppekeelega koolis õpetajana töötanud Pipar. 

Tema sõnul tõid vajaduse seesuguse materjali järele välja just aineõpetajad. Kuigi õppematerjalid olid nendes ainetes justkui olemas, ei piisanud nendest eestikeelsele õppele üleminekuks. „Kui matemaatikaõpetaja peab matemaatika kõrval õpetama ka keelt, ei pruugi olla võimalik kumbagi neist selgeks teha. Uute materjalide idee ongi näidata õpetajatele, kuidas õpetada oma ainet nii, et tuge saaks ka keeleõpe.“ 

“Kui matemaatikaõpetaja peab õpetama ka keelt, ei pruugi olla võimalik kumbagi neist selgeks teha.

Meenutades aega, mil ta ise õpetaja oli, usub Pipar, et teda oleksid taolised materjalid tohutult aidanud. „Ma oleks saanud kuskilt vaadata, millised mõisted peavad eri teemade juures fookuses olema. Selliste teadmistega olnuks palju lihtsam tunde anda,“ ütleb ta. Kõige olulisem ongi Pipra hinnangul mitte unustada ära seda õpilast, kes õpib sisuliselt võõras keeles.

Kohustust ühelgi koolil või õpetajal valminud materjale kasutada ei ole. Küll aga ütleb Pipar, et kui õpetaja on nähtavalt hädas, suunaks ta koolijuhina küll teda uusi materjale kasutama. „Iga uus asi võtab harjumist, aga kui mitte proovida, siis ei saagi teada, kas neist abi on. Mina arvan, et on palju kasu, sest varasemalt ei ole olnud võimalik vaadata, mida ja millise teema juures konkreetselt tegema peaks,“ lõpetab ta.