• Klassiõpetajad on viimastel aastatel pandud justkui arvutimängu mängima – kui oma level’il on kõik selge, peab liikuma järgmisele raskusastmele.

Olin esimest aastat koolis, kui õpetajate toas tuli jutuks, kui suur roll on klassiõpetajal ja kuidas tema on selle taga, et põhikoolis on probleemseid lapsi. Vaatasin sekund hiljem otsa ühele pühendunud klassiõpetajale, kes oli ootamatust avaldusest tumm. Ta tabas mu pilgu. Näitasin ta peale näpuga ja sosistasin aegluubis: „Eva, Juku, Ats!* Sina! Sina oledki süüdi!“ Olime ühel lainel ja ta hakkas naerma, et jah, tema ongi need lapsed selliseks teinud. Igaühel neist oli oma keeruline lugu. Nad käisid ühes klassis, hoidsid kokku ja olid mulle kui algajale väga suur proovikivi. Jäin ellu. Käisin sellesama klassiõpetaja, nende endise klassijuhataja juures nõu küsimas. Ta avas tausta, mis aitas mul neid lapsi paremini mõista. Rääkis, kuidas tema oli toimetanud. Lohutas, kui tunnistasin, et ei olnud toiminud kõige õigemini. Esimene aasta, kogenematu, oskamatu. Ühel hommikul varem kooli minnes, et töölehed ära vormistada ja välja printida, nägin sedasama õpetajat oma klassiga koolitrepil koos ornitoloogiga. Nad olid tulnud varahommikuselt linnulauluretkelt.

Rahulikud ja rahutud klassid

Ajalooõpetajana alustan õpilastega 5. klassist. Enne seda on nad üldjuhul olnud ühe õpetaja käe all. Huvitav on olnud paralleelklasse võrrelda. Kui kirjutasin e-kooli, et lapsed köidaksid kodus kokku mõned A4-paberid, millesse hakkame kirjutama nende lugu, täitsid klassid ülesande erinevalt. Ühes klassis olid kõigil paberid köidetud, mõnel ka uhked kaaned ümber. Eelnev klassijuhataja oli ka lapsevanemaid korralikult drillinud. Samas olid mul seal klassis suurimad distsipliiniprobleemid. Tulnud range õpetaja käe alt lõdvema ülesehitusega tundi, kippusid nad tundi üle võtma. Nende paralleelklassis polnud kõigil küll lehed raamatuks tehtud, aga tunnis oli rahulikum meeleolu. 

“Tulnud range õpetaja käe alt lõdvema ülesehitusega tundi, kippusid õpilased tundi üle võtma.

Õpilased teadsid üksteise eripärasid ega teinud sellest suurt numbrit, kui mõni erines n-ö tavanormist. Nende eelmise klassijuhataja sisse töötatud põhimõtted lasid mul mõnusalt oma tööd teha. Kui palusin avada õpiku leheküljelt 25, siis nad seda ka tegid. On klasse, kus see nii ei ole. Ma ei mõtlegi, et nagu sõjaväes: kaks sekundit ja kõigil õpik lahti. Pigem seda, kas ollakse õpetaja suhtes tähelepanelik ja kuulatakse. Kui on vaja teha ülesanne vihikusse, ei hakata protestima, vaid avatakse vihik. Neil on rühmatöö kogemus, nad teavad, kuidas koos teha ja tutvustada plakatit. Eriti oluline – nad julgevad vastata suuliselt ja avaldada arvamust, kartmata kellegi pilkeid. Minu asi on tekitada huvi uue ainetunni vastu. Kõik muu on eelnevalt ära tehtud. Õpilased teavad, mis on koolitund ja kuidas seal toimetada.

Kui viies klass on rahutum, omavahel on palju intriige, puudub harjumus õppida, siis minu kogemusel on sel klassil olnud eelnevalt alati vähemalt kaks klassijuhatajat. See meenutab olukorda lahutatud vanemate lastega. Lahutatud vanemate laps ei ole automaatselt katki ja käitumishäiretega. Aga kui lapsel on palju probleeme, on tal sageli kodus olukord raske.

Nulltolerants kiusamisele

On olnud klass, kus õpilased hoiavad ära klassikiusamise. Sügisel tulnud uus õpilane kippus mõnda klassikaaslast narrima. Talle vastati, et selline asi ei sobi. Üks õpilane reageeris eriti konkreetselt: „Ise rääkisid, kuidas sind eelmises klassis narriti. Mida sa nüüd ise teed!“ Olin selleks ajaks juba piisavalt inimene, et läksin ja kiitsin klassiõpetajat. Seni olin häid sõnu vaid kiidetavate selja taga öelnud. Kahe klassiõpetajaga tegin nelja aasta eest pikema intervjuu, talletamaks nad kooli ajalooraamatusse. Kui küsisin, mis on nende arvates algklassiõpetaja roll, vastas Marge Lossmann: „Algklassiõpetaja on abiline, kes aitab väikesel lapsel kasvatada teadmiste vundamenti, mille peale hiljem maja ehitatakse. Mida parem on vundament, seda tugevam maja hiljem on.“

“Kui viiendal klassil puudub harjumus õppida, on sel klassil olnud eelnevalt vähemalt kaks klassijuhatajat.

Kaire Lõhek: „Algklassides toimub inimeseks õpetamine. Sa annad endast kõik, et temast kasvaks inimene, kellel on õiged väärtused. On oluline arvestada teistega, märgata ja austada kaaslasi. Ühiste väärtuste üle tuleb arutleda nii koolis kui kodus.“

Marge Lossmann: „Kõigil peab olema koolis hea olla, nii kõigil õpilastel kui ka õpetajatel. Kui oled eri meelt, siis see ei tähenda, et sa rusikatega vehkimisega või karjumisega saad oma õiguse. Asju aetakse rääkides, viisakalt, üksteisest lugu pidades. Koolis peab olema tore ja mitmekesine tegevus, mitte ainult tuim õpikutest ja vihikutest õppimine. Peab aru saama, mida üldse õpid või harjutad, mis nippidega saab asju ära õppida, kuidas luua seoseid õpitava ja päriseluga, tuleb õppida tegema koostööd.“

Üheksakümnendate alguses tulid võimalused õppida ja katsetada mitmesuguseid metoodikaid. Noori pedagooge juhendas ja toetas Krista Sillar, kes kirjeldas mulle, kuidas teda aitas noore õpetajana oma ainekomisjoni liikmete tundide külastamine. Üksteise tunde vaadeldi, tagasisidestati ja võeti sealt üle häid ideid. Lisan juurde, et see oli 1970-ndatel. Seesama uudishimu ja soov areneda oli alles ka aastate pärast, mil Sillar töötas õppealajuhatajana. 

Kaasava hariduse „rõõmud“

Viimastel aastatel näib, et klassiõpetajad on pandud arvutimängu mängima. Nad on oma level’il kõik kenasti selgeks saanud ja siis antakse neile uus ja raskem ülesanne. Erikoolid suleti ja klassiõpetaja peab paarikümne erineva taustaga lapse kõrval toimetama ka nendega, kellel ei ole tavaklassis hea olla. Üks näide. Õpilasel kukub pliiats maha. Hapra närvisüsteemiga pinginaaber ei tule olukorraga toime ja hakkab karjuma. Ülejäänud klass ehmub karjumisest, õppimine jääb katki, kõik on vaja maha rahustada. 

“Mõnikord lisandub õpilaste hulka lapsi, kelle ainus keel on ta emakeel, mida keegi koolis varem kuulnud pole.

Kui kaasava hariduse programm on juba mõnda aega olnud, tuleb mängus uus tase. Eesti keele oskuseta lapsed. On abiks, kui õpetaja oskab sama keelt mis laps. Et kui laps nutab, oleks võimalik mõista, milles asi. Aga ka see pole veel kõik. Mõnikord lisandub õpilaste hulka lapsi, kelle ainus keel on ta emakeel, mida koolis keegi varem kuulnud pole. Ühtegi abistavad tähekest või võluvõimet aga õpetajale kaasa ei anta. Pigem lisatööd – tehku nüüd viis individuaalset ja kolm lihtsustatud õppekava. Sinna juurde keerulistest peredest, vahel lausa koduse toeta lapsed, laste igapäevamured: kes on kelle sõber, kus mu vihik on, kus mu sokid on, mis täht see on, miks inimestel varbad on, miks emmel pohmakas on?

Klassiõpetajad, olge tänatud ja hoitud!

*Nimed on muudetud.