- Laste vaktsineerimine Eestis on viimaste aastatega kahanenud näitajani, mis maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul pole piisav karjaimmuunsuse tekkeks. See on üks põhjustest, miks sotsiaalministeerium plaanib anda otsustusõiguse oma vaktsineerimise üle alaealistele.
Vaktsiinid, mida riikliku vaktsineerimiskava alusel teeb kooliõde:
• 12–18 aastat – inimese papilloomiviiruse (HPV) vaktsiin tüdrukutele ja poistele,
• 13 aastat – leetrite-mumpsi-punetiste (MMR) vaktsiin (teine doos),
• 15–17 aastat – difteeria-teetanuse-läkaköha (dTpa) vaktsiin (kuues doos).
Allikas: vaktsineeri.ee
2019. aastal jäi vaktsineerimata ligi kümme protsenti lastest, ent 2024. aastal ei vaktsineeritud mumpsi-leetrite-punetiste vastu juba enam kui kolmandikku õpilastest. Varasemast vähem kaitstakse end ka difteeria-teetanuse-läkaköha eest.
„Probleem on selgelt süvenenud. Koolis kohtab üha enam lapsi, kelle hirm vaktsineerimise ees tuleneb kodus või sotsiaalmeedias levivast infost. Mõtteviisi muutmiseks on võtmetähtsusega nii vanematele kui ka lastele suunatud rahulik, faktipõhine ja järjepidev selgitustöö. Survestamisest pole kasu, küll aga kooliõe ja pere usalduslikust kontaktist. Praegune süsteem eeldab lapsevanema kirjalikku nõusolekut, mis sageli jääb esitamata. Näeme, et laps jääb kaitseta mitte vanema teadliku vastuseisu tõttu, vaid mitmel muul põhjusel – mõneni ei jõua teavitus kohale, mõni unustab või tekivad tehnilised viperused. See vähendab vaktsineerimishõlmatust ja suurendab nakkushaiguste leviku riski,“ nimetas SA Tallinna Koolitervishoid juhtivõde Külli Reinsalu peamisi faktoreid, mis kooliõdedele muret teevad.
“Praegune süsteem eeldab lapsevanema kirjalikku nõusolekut, mis sageli jääb esitamata.
Külli Reinsalu
Tema sõnul on suurim oht karjaimmuunsuse langus, mis seab ohtu eelkõige riskirühmad, nagu imikud, krooniliste haigustega lapsed ja need, keda ei saa tervislikel põhjustel vaktsineerida. „Tagajärgi on juba märgata: Euroopas ja meil Eestis levivad taas mitmed nakkushaigused, nagu leetrid ja teised varem kontrolli all olnud tõved,“ väitis ta, toonitades et vaktsineerimine jääb siiski ka edaspidi vabatahtlikuks.
Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste ennetamise poliitika juht Kerli Reintamm-Gutan ütles, et ettepaneku eesmärk on muuta vaktsineerimise korraldamine vähem bürokraatlikuks, asendades praeguse aktiivse paberimajanduse põhimõtte süsteemiga, kus nõusolek vaktsineerimiseks loetakse antuks juhul, kui isik ei ole vastuväiteid esitanud: „See tähendab, et kui kool või hooldekodu on seaduslikku esindajat eelseisvast vaktsineerimisest teavitanud ja esindaja ei ole kirjalikult oma keeldumisest teatanud, võib tervishoiutöötaja teda vaktsineerida. Kooliõde saab teha rohkem sisulist tööd, mille hulka kuuluvad tervisekontrollid, vaktsineerimine, terviseedendamine, igapäevased nõustamised ja abi traumade puhul. Vajadusel lisandub noore kaalutlusvõime hindamine, mis eeldab täiendkoolitusi, kuid sobib kooliõe professionaalse rolliga.“
Ta lubas, et edaspidi rakendub tervishoius juba kehtiv lapse kaalutlusvõime hindamise põhimõte selgelt ka kooliõdede töös, ja täpsustas: „Kui laps või muu piiratud teovõimega isik on võimeline ise vaktsineerimise poolt- ja vastuargumentidest aru saama ning keeldub vaktsineerimisest, siis teda ei vaktsineerita, isegi kui vanem on vaikimisi selleks nõusoleku andnud. Samas võimaldab seadus tervishoiutöötajal vaktsineerida kaalutlusvõimelist noort tema enda soovil ka siis, kui vanema nõusolek on jäänud vormistamata või vanem on selle vastu.“
“Kui laps või muu piiratud teovõimega isik on võimeline vaktsineerimise poolt- ja vastuargumentidest aru saama ning keeldub vaktsineerimisest, siis teda ei vaktsineerita.
Kerli Reintamm-Gutan
Eestis vaktsineerib lapsi enamik vanemaid, kuid vaktsineeritute osatähtsus on langenud alla soovitusliku taseme, mis on 95%. Näiteks leetrite puhul on see protsent kohati vaid ligikaudu 83, mis on tekitanud uute haiguspuhangute tekke ohu. „Soovime toetada vaktsineerimisega hõlmatuse tõstmist, et vältida raskete nakkushaiguste levikut ja kaitsta neid, keda ei saa tervislikel põhjustel vaktsineerida,“ sõnas Reintamm-Gutan.
Kooliõed on toonud välja, et nõusolekuid koguda on liialt aeganõudev. Paljud lapsed jäävad vaktsineerimata nende vanemate passiivsuse tõttu – nõusolekulehed ununevad või ei jõua õigel ajal kooliõe kätte. Süsteem, kus nõusolek loetakse antuks keeldumise puudumisel, peaks vähendama paberimajandust nii kooliõdede kui lapsevanemate jaoks.
Ministeeriumi esindaja rõhutas, et teadusuuringud ja õiguskantsleri suunised näitavad, et lapsed soovivad ja suudavad oma tervisega seotud küsimustes kaasa rääkida. Ta tõi välja: „Kehtiv õigus lubab juba praegu kaalutlusvõimelisel lapsel ise otsustada. Muudatus teeb selgemaks lapse õiguse olla oma terviseotsustes partner ka vaktsineerimise puhul.“
Otsus jääb lapsele, vastutus vanemale ?
Sugugi mitte kõik lapsevanemad pole plaaniga nõus. Teadusajakiri Eesti Arst tõi möödunud aastal välja, et oma last vaktsineerida on suurem šanss 25–34-aastastel väiksema sissetulekuga lapsevanematel. Kahtlejad on pigem üle 35- kui 25–34-aastased. Mittevaktsineerijatel on rohkem kui üks laps, samuti on nad suuremapalgalised. 2024. aasta rakendusuuringus kirjeldatakse, et vaktsineerimisvastasus Eestis on seotud hirmudega vaktsiinide kõrvaltoimete ees ja teabe ebapiisavusega. „COVID-19 põhjustas tõsiseid probleeme, tuues kaasa tervishoiusüsteemi ümberkorraldusi ja keskendudes peamiselt pandeemiavastasele vaktsineerimisele, mistõttu võis tavapärase immuniseerimiskava täitmine kõrvale jääda. Lisaks tõi pandeemia kaasa rohkem kõhklusi vaktsineerimisotsuse tegemisel,“ sedastas sotsiaalministeeriumi algatusel valminud rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“.
Noored ootavad arutelu
Eesti õpilasomavalitsuste liidu juht Karl Erik Kirss tunnustas ministeeriumi otsust kaasata arutelusse ka noored ise: „Noorte õigus otsustada vaktsineerimise ja teiste terviseotsuste üle ei ole nende jaoks vaid meditsiiniline küsimus, vaid märk sellest, kui palju neid päriselt usaldatakse ja kuulatakse. Noorte jaoks on tähtis tunda, et nende arvamust ei kuulata lihtsalt viisakalt ära, vaid sellega ka arvestatakse. Kui noorele öeldakse, et tal on õigus otsustada, kuid tegelikkuses tehakse valik tema eest või piisava selgituseta, tekib paratamatult küsimus, kas otsustusõigus on sisuline või formaalne.“ Samas kinnitas ta, et perel on jätkuvalt oluline roll ning vanemad vastutavad oma laste eest. „Vanemaid ei tohi otsustusprotsessidest kõrvale jätta, vaid küsimus on tasakaalus: kui noor on piisavalt küps, peaks tema seisukoht omama kaalu, kuid ta ei tohi jääda otsuse ja selle tagajärgedega üksi. Autonoomiaga peavad kaasnema selge tugi ja kaitse.“
“Oluline on, et noor saaks selgitused keeles ja tasemel, mis on talle mõistetav, ning et tal oleks võimalik küsida kartmata, et tema küsimusi peetakse rumalaks või sobimatuks.
Karl Erik Kirss
Tuleb ette olukordi, kus noor ja vanem on eri arvamusel. On noori, kes soovivad end vaktsineerida, kuid vanemad ei toeta seda, aga ka vastupidiseid juhtumeid, kus vanemad peavad vaktsineerimist vajalikuks, kuid noor pole sellega nõus. „Sellised olukorrad võivad olla pingelised ja emotsionaalsed. Noor võib tunda survet valida, kelle ootustele vastata,“ arutles Kirss. „Seetõttu on oluline, et otsust ei kujundaks hirm, süütunne või konflikt, vaid arutelu. Kui tekib eriarvamus, peaks noorel olema võimalik pöörduda neutraalse nõustaja poole, et ta ei peaks vaidlust üksi pidama.“
Noormehe sõnul on noorte teadlikkus vaktsineerimisest erinev: mõni saab põhjalikku infot koolist või kodust, teine toetub rohkem internetile ja eakaaslastele. „Koolis räägitakse terviseteemadest bioloogiatunnis ning kooliõed jagavad teavet, kuid see, kui põhjalik või arusaadav info on, võib varieeruda. Oluline on, et noor saaks selgitused keeles ja tasemel, mis on talle mõistetav, ning et tal oleks võimalik küsida kartmata, et tema küsimusi peetakse rumalaks või sobimatuks. Sageli arvatakse, et teismelised on hajameelsed või impulsiivsed, kuid terviseotsuste puhul ei ole see peamine probleem. Pigem sõltub palju sellest, kuidas otsustusprotsess on korraldatud. Kui noorele antakse aega mõelda, võimalus küsida ja rahulikult arutada, on ta võimeline oma otsuse läbi kaaluma,“ uskus ta teismeliste võimekusse enda eest seista.
Ühes Tallinna riigigümnaasiumis õppiv Romi (17) leidis samuti, et põhjalikku selgitustööd tuleks enne vaktsineerimist teha igal juhul: „Kui eelnevalt nõustatakse ja tehakse kindlaks, et noor saab aru, mille kohta nõusoleku annab, siis võib otsustusõiguse anda ka 14-aastastele. Kui mitte, võiks minimaalne vanus olla 16. 14-aastane teab asjadest ilmselt väga pealiskaudselt, küllap tulevad tema teadmised peavoolu- või sotsiaalmeediast.“
Tüdruku hinnangul tuleks noortele rõhutada, et vaktsineerimine on vabatahtlik, ning selgitada ka, millised ohud kaasnevad vaktsineerimata jätmisega.
COVID-i pandeemia ajal oli Romi ise üksjagu noorem kui praegu. Ühiskonnas sel ajal tekkinud polariseerumine on jätnud jälje ka noorte seisukohtadele. „Oleneb, millise osaga tutvusringkonnast suhtlen. Põhiliselt keskendutakse omavahel rääkides just COVID-i, mitte näiteks puugivaktsiinile. Ma tunnen inimesi, kes on väga vaktsineerimise vastu. Põhjuseks on teadmatus, mis võib sellele järgneda, ning veendumus, et see mõjub kehale halvasti,“ rääkis ta, lisades, et temale endale ei jää muljet, nagu õpilasi survestataks vaktsineerima, kuid tal on sõpru, kelle meelest see just nii on.
Karl Erik Kirss tõdes, et terviseküsimustes mõjutavad noori mitmed autoriteedid: „Perekond on sageli kõige tugevam mõjutaja, kuid rolli mängivad ka õpetajad, kooliõed ja arstid. Alahinnata ei saa ka eakaaslaste ja sotsiaalmeedia mõjuisikute mõju. Noor ei tee otsust vaakumis, teda mõjutab keskkond, kus ta elab. Just seetõttu on oluline, et otsustusõigus ei tähendaks üksijäämist, vaid toetatud valikuvõimalust.“
Eelnõu avalik konsultatsioon ja kooskõlastamine jätkuvad ning ministeerium ootab partnerite ja avalikkuse tagasisidet kuni 25. veebruarini.
Vaktsineeritute osakaal järsus languses
2014. aastal ületas laste vaktsineerimisega hõlmatus Eestis riikliku immuniseerimiskava kõigi olulisemate vaktsiinide lõikes WHO soovituslikku 95% ja püsis 2021. aastani üle 90%. Viimastel aastatel on vaktsineerimisega hõlmatus järsult langenud ja jääb praegu sõltuvalt vaktsiinist keskmiselt 73–85% vahele. Eestis oli 2017. aastal 93% üheaastastest lastest täielikult vaktsineeritud DTP-3 vastu, kuid 2021. aastal langes nende osakaal 90%-ni, mis jääb alla EL-i keskmise (95%) ja on madalam karjaimmuunsuse tekkeks nõutavast tasemest. Riikliku statistika andmetel on üheaastaste laste hõlmatus DTaP-IPV-Hib-HepB vaktsiiniga (vastsündinute ja väikelaste esmaseks ning revaktsineerimiseks alates kuuest nädalast kuni 24 kuuni difteeria, teetanuse, läkaköha, B-hepatiidi, poliomüeliidi ja Haemophilus
influenzae B põhjustatud invasiivsete haiguste vastu) alla 90%.
Leetrite vastu oli Eestis 2022. aastal vaktsineeritud 78% kaheaastastest, mis oli 11,4% vähem kui 2021. aastal. Kõigist kaheaastastest lastest on difteeria, teetanuse, läkaköha ja lastehalvatuse, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritud soovitusliku 95% asemel vaid 84%. 2020. aastal tehtud uuringu tulemused näitasid, et kolmeaastaseks saanutest on raviarvete alusel läbinud kõik sellele vanusele immuniseerimiskavas ette nähtud vaktsineerimised 68,9%, osaliselt vaktsineeritud oli 24,4% ning vaktsineerimata 6,7%. Kaheksa-aastastest olid kõik vaktsiinid manustatud 49,5%-le lastest, osaliselt 43,9%-le ja vaktsineerimata oli 6,5%.
Allikas: rakendusuuring „Vaktsineerimise korraldust toetav tööriist“ (sotsiaalministeerium, 2024).
Lisa kommentaar