- Haridusliku erivajadusega (HEV) õpilasi koolitatakse mitmes Eesti kutsekoolis lähtuvalt kokkuhoiust, mitte tööturu vajadustest. Samuti ei tule enamik kutsekoolidest toime HEV-õpilastele vajalike tugiteenuste ja -meetmete pakkumisega. See viib olukorrani, kus noor omandab küll hariduse ja ameti, kuid töökohta ei leia.
Kristjan Jõekalda
“Erivajadusega inimesed on justkui lendoravad – nunnud küll, aga keegi ei taha neid oma metsa.
„Erivajadusega inimesed on justkui lendoravad – nunnud küll, aga keegi ei taha neid oma metsa,“ võrdles saatejuht Kristjan Jõekalda Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse korraldatud konverentsil „Kõik pardal?“. Armastatud saatejuhil on tuua näide oma perekonnast – tema vanem poeg Kristofer on Astangu kooliga lähedalt seotud. „Sellest ajast alates, mil minu poeg siin õpib, on meist abikaasaga saanud teised inimesed. Kuus aastat istus poeg oma 12-ruutmeetrises toas arvuti taga. Nüüd on tal siht silme ees. Sellised noored jäävad hammasrataste vahele, kui keegi neid ei taha.“ Siiski ei sujunud abipagariks õppinud Kristoferi tööotsingud valutult: läbi tuli käia mitmeid pagaritöökodasid, enne kui üks neist noormehega tegelema soostus.
Riigikontrolli möödunud kevadel valminud audit sedastas, et kutsekoolides ei ole töölesiirdumise toetamist hästi rakendatud: „HEV-õpilaste toetamine nii õpingute jätkamiseks kui ka tööle siirdumiseks toimub haridus- ja sotsiaalsüsteemide ristumiskohas, kuid siiani ei ole kahe süsteemi koostöö (nt individuaalse karjääriplaani koostamine, praktikabaaside leidmine) olnud optimaalne. Lisaks on koolid töökohapõhise õppe korraldamisel passiivsed ning ootavad, et initsiatiiv selle korraldamiseks tuleks tööandjalt.“ Auditijuht Rauno Vinni täpsustas, et uurimise käigus ei koorunud välja, justkui oleks tegu hoolivuse puudusega. „Märksõna on ebavõrdsus. Kõikides maakondades pole võimalik kutsehariduse tasemel õppida. Toevajaduse märkamine võis olla juhuslik, sest kaasatud ei olnud tugispetsialiste – puudu oli psühholooge, eripedagooge. 90 protsenti koolidest tunnistas ka ise, et ei suuda õpilaste vajadusi rahuldada. Tööle siirdumine on võtmeküsimus,“ loetles ta auditi käigus ilmnenud puudujääke ja rõhutas, et töökohapõhist õpet peaks Eestis senisest rohkem toetama. „Praeguseks pole leitud, et erivajadustega töötajaid palkavatele tööandjatele peaks pakkuma näiteks maksusoodustust. See on paraku poliitiline otsus.“
Alo Savi
“Head inimesed, kes on samal ajal nii pädevad kui hoolivad, on nagu ükssarvikud – nii haruldased, et neid tuleks kätel kanda!
Haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse ja oskuste poliitika osakonna juhataja Alo Savi nentis, et paremaks minna saab alati ja kutsehariduse rahastust ongi tänavu kümne protsendi võrra suurendatud. Kogu kutseõppeasutuste eelarves kuulub 13,8 miljonit eurot hariduslike erivajadustega õppuritele. Möödunud aastal oli neid ametlikult 3500, tänavu üle 4000. Ka Savi sõnul on raskeim moment tööle siirdumine. „See nõuab osapoolte koostööd. Pakutakse küll koolitusvõimalusi tööandjatele, aga seda on ikkagi vähe,“ tunnistas ta.
Alo Savi arvates aitaks kitsaskohti lahendada juhtumikorraldajate tööle rakendamine: „Sellisel juhul oleks olemas üks konkreetne inimene, kellel on kogu info, kelle poole võib pöörduda ja kes teab, kellega edasi rääkida.“
Auditi kohaselt oli koolides puudu 40 tugispetsialisti. „Piirkonniti oli olukord väga ebaühtlane, nagu loterii. Inimesed, kes rohkem vaeva näevad, põlevad ka kiiremini läbi,“ möönis Rauno Vinni. Alo Savi sõnul ei saa tugispetsialiste üldharidusest paraku üle võtta ning nõnda neid napibki. „Head inimesed, kes on samal ajal nii pädevad kui hoolivad, on nagu ükssarvikud – nii haruldased, et neid tuleks kätel kanda!“ lausus Savi. Ta märkis, et kui mõnesse piirkonda tuleb tööle kas või paar hakkajat ülikooli lõpetanud spetsialisti, paraneb olukord hüppeliselt. Niisamuti tekib tühik, kui mõnest piirkonnast otsustab spetsialist mujale kolida. „Paraku näeme tihti ka mõtteviisi, et erivajadusega noor kuulub erikooli. Seda ei tohiks olla,“ lisas ta. „Peame ühtlustama õigusruumi üld- ja kutsehariduse jaoks. See aitaks mõista ja paremini edasi liikuda.“
Rauno Vinni kritiseeris ka eelnevalt kiirustades tehtud reforme, mille haavu tuleb haridusasutustel nüüd lakkuda. „Kiirustamine tuleneb parteipoliitikast. Ei mõelda, kust võtame korraga inimesed, aja ja raha,“ leidis ta.
AUTISMIGA INIMESEST SAAB SUUREPÄRANE TÖÖTAJA
Ülle Madise
“Ühe kooli võimlas varastasid lapsed diabeedihaigelt tema glükoosimonitori ja arvasid, et see on naljakas.
Õiguskantsler Ülle Madise sõnul on olulisim, et töökollektiivides kuulataks päriselt ka erivajadusega inimesi endid: mida nad tegelikult vajavad. „Rääkige noorte endaga, vaadake tähelepanelikult, et nad oleksid igal pool kaasas ja kohal. See on normaalne, et nad on meie juures tööl. Kõik ettevõtjad ei pruugi aru saada, et näiteks autismiga inimene võib olla imeline töötaja – äärmiselt täpne, teeb oma töö ära tohutu süvenemisega,“ tõi ta näite.
Paraku leidub tema väitel ikka veel haridusasutusi, kus avalikult eelistatakse noori, kellega vähemalt pealtnäha probleeme pole. „Mõne kooli veebilehelt loed, et nad eelistavad lapsi, kes hoiavad ilusasti pliiatsit peos. Valitakse välja need, kelle väärtused sobivad kooli omadega. Need, kellega tekib suurem jama, jäetakse kooli vastu võtmata või visatakse välja,“ kritiseeris ta.
Sallimatus eripärade vastu toob erivajadustega laste jaoks teinekord kaasa traagilised tagajärjed. „Ühe kooli võimlas varastasid lapsed diabeedihaigelt tema glükoosimonitori ja arvasid, et see on naljakas,“ tõi õiguskantsler näiteks hiljuti temani jõudnud loo.
Madise kinnitas, et erivajadustega inimeste tööle siirdumist takistab senini ka piiratud ligipääs, näiteks liftide puudumine, ning julgustas selliste muredega kindlasti oma büroo poole pöörduma.
Taavi Meinberg
“Kutsekooli vastutus on pakkuda erialasid, millega elus päriselt läbi lööb.
Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse vilistlane, praegu riigi infosüsteemi ametis töötav Taavi Meinberg on ligipääsetavuse teemaga kokku puutunud. Tarkvaraarendust õppimast ja sel alal tipptasemel töötamast pole see teda aga sugugi takistanud. „Kutsekooli vastutus on pakkuda erialasid, millega elus päriselt läbi lööb,“ sõnas ta. Teisalt julgustas ta erivajadusega noori olema proaktiivsed, õpihimulised ja entusiastlikud. „Teha tööandjale selgeks, et see, mida teed, on sinu kirg. Teha eeltööd, et teaksid, kelle juurde tööle kandideerid,“ nimetas ta võtteid, mis kergendavad töö leidmist kõigi noorte jaoks. Üks hea ja käepärane võimalus leida enda jaoks sobiv tegevus on näiteks töövarjuks käimine.
VANEMAD PÄRSIVAD ISESEISVUST
Tom Rüütel
“Noor peaks seisma kahe jalaga maa peal, teadma, kust tuleb piim või liha ja et vetsupaber saab ühel hetkel otsa.
Sama meelt oli töötukassa nõustaja, 2025. aastal Eesti mõjukaimaks puudega inimeseks valitud Tom Rüütel: „Palju oleneb sellest, kas tahame saada iseseisvaks või istudagi 12 tundi arvuti taga. Suurest toevajadusest hoolimata saan ma hakkama, kuigi on jagunud ka selles kahtlejaid,“ tunnistas ta. „Esimesel töökohal aitavad sõbrad. Ja vanematel tuleb puudega lapsest lahti lasta, ehkki see esimesel poolaastal ei tundu kuigi tervislik.“
Ta lisas, et töötukassas on praegu arvel 7800 16–24-aastast noort. „Vaimne tervis, näiteks ATH on väga suur probleem. Mis saab, kui selliste noorte vanemad ära surevad? Kas nad jäävad koju lõksu?“ tõstatas ta küsimuse. „Pärast kooli algab igaühe elu otsast peale. Heategevusega ei tegele ükski ettevõte, aga inimene peab saama teha tööd, mida ta tahab ja milleks on õppinud.“
Annika Loit
“Koolid võivad õpetada ka praktilist maailmanägemist.
Puidutööstusettevõte Thermory pakub erivajadustega inimestele tööd juba mõnda aega. Personalijuht Annika Loit nimetas töötukassat firma heaks partneriks. „Tootmises on kolm sobivat ametipositsiooni, komplekteerimisest pinkide seadistamiseni. Eelistame roteerumist, et inimesed saaksid areneda,“ ütles ta ja lisas, et kutsekoolide karjääriõppes käiakse töökohtades koha peal. „Koolid võivad õpetada ka praktilist maailmanägemist.“
Viimase mõttega olid päri ka Taavi Meinberg ja Tom Rüütel. „Mina päästjaks ei kandideeri – käed ei liigu, riidesse ka ise ei saa. Noorel võiks olla selge, kuidas ta saab oma tööga hakkama ka siis, kui tal on vaja palju abi. Kui ikka toevajadusega inimene oskab ja tahab tööd teha, hoiab tööandja temast kümne küünega kinni,“ arutles Rüütel. „Noor peaks seisma kahe jalaga maa peal, teadma, kust tuleb piim või liha ja et vetsupaber saab ühel hetkel otsa. Noorus ei kesta igavesti. Ühel päeval tuleb arvuti tagant püsti tõusta. Ning jah, sa kukud, armud, saad haiget! Koolid peaksid õpetama ka igapäevaelu.“
Hendrik Agur
“Peamine on, et me ei tahaks lapsest lahti saada, ei heidaks teda üle müüri ka siis, kui ta koolis rusikaga joogiautomaati taob.
Et inimeseks saamine kutse omandamise kõrval unarusse jääma kipub, nentisid ka kutsekoolide juhid. „Me kõik oleme inimesed, kujundame hoiakuid ja väärtusi. Samas kuulen vahel: „Mul ükskõik, mis keeles ta keevitab“,“ tõi oma kodukandist näite Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor Hendrik Agur. „Paljud noored suunduvad pärast kooli lõpetamist joonelt töötukassasse, nad ei tahagi mingit tööd teha. Pärast kooli lõpetamist meie neid enam käekõrval talutada ei saa, nad peavad ise vastutuse võtma.“
Kuno Rooba
“Kui tuba on soe ja pererahvas lahke, küll ta siis ka õppetegevuseni jõuab.
Rakvere ametikooli direktori Kuno Rooba sõnul loobivad toevajadusega õpilaste pered enda teadmata noortele kaikaid kodaratesse, kuna pole valmis, et nood iseseisvuvad. „Toevajadusega noorele on koht olemas, aga pere pole nõus. Teravamad pliiatsid haaratakse praktika käigus kohe ära,“ rääkis ta. Rooba ütles, et kutsekoolide käekäik on tihedas seoses majanduse olukorraga. „Varasemad buumid on näidanud, et nii kui majandus noka püsti saab, joostakse kutsekoolidest ära. Kutseharidusreform peaks olema seksikas, aga reaalne pilt on praegu pisut teine. Eelmise, 2013. aasta reformi tõttu on nii üldaineid kui inimlikku poolt jäänud vähemaks.“
Hendrik Agur toonitas, et toevajadusega lapsi ei tohiks mingil juhul tõrjuda. „Peamine on, et me ei tahaks lapsest lahti saada, ei heidaks teda üle müüri ka siis, kui ta koolis rusikaga joogiautomaati taob,“ sõnas ta. Ka Kuno Rooba hinnangul on just turvalisus ja võimalus kellelegi loota need, mis noore õppimisindu kasvatada aitavad: „Kui tuba on soe ja pererahvas lahke, küll ta siis ka õppetegevuseni jõuab.“
EESTI KEELT EI OSKA, MATEMAATIKAT SAMUTI MITTE
Kutsekoolide juhid seisavad viimasel ajal vältimatu probleemi ees: toevajadusega õpilasteks saab nimetada ka neid, kelle riigikeeleoskus pole piisav. „Jah, ka see on tegelikult toevajadus,“ tõdes Hendrik Agur.
Kristi Tarik
“Kui tuled meie kooli, ei saa eeldada, et ajame sinuga asju mingis muus keeles.
Tallinna majanduskooli juhi Kristi Tariku sõnul on teeninduskooli 800 õpilasest 260 toevajadusega. „Meie lähtume hoiakutest-väärtustest ja meie õpetame sada protsenti eesti keeles. Kui tuled meie kooli, ei saa eeldada, et ajame sinuga asju mingis muus keeles,“ hoiatas ta, lisades siiski, et vaimse tervise murede korral on vene keelt valdavad tugispetsialistid vajadusel olemas.
Kuno Rooba hinnangul tulevad Ida-Virumaalt Rakvere ametikooli õppima noored, kes on valmis seda eesti keeles tegema. Neid on rohkem kui varasematel aastatel. Paraku tuleb paljusid õpilasi järele aidata, sest nende haridustase on kuhugi põhikooli toppama jäänud. „Üks aasta läheb vajakajäämiste likvideerimiseks. Matemaatikas on mõni pidama jäänud viienda klassi tasemele. Üheksa aastat pole midagi tehtud, et laps oskaks käituda,“ heitis ta põhikoolidele ette.
Rooba lisas, et viimase kümne aastaga on muutunud tööturu vajadused ja nendega tuleb kohaneda. „Töömaailm, kes töötajaid tellib, on teenäitaja,“ jäi ta endale kindlaks.
Riigikontrolli auditi tähelepanekud haridusliku erivajadusega noorte kutseõpingute ja töölesiirdumise toetamisest
Hariduslik erivajadus võib kutsekoolis jääda märkamata, leidis riigikontroll 2025. aasta mais valminud auditis.
Riigikontrolli küsitlusele vastanud 24 kutsekoolist kuus (25%) vastas, et nad ei kaasa tugispetsialiste vastuvõtukomisjonide töösse iga eriala puhul. Ka tugispetsialistide esindatus koolide tugirühmades (mis erivajadust tuvastavad) on ebaühtlane. Samuti puuduvad ühtsed hindamisvahendid ja on oht, et toevajaduse tuvastamiseks ei kasutata koolides ühesugust metoodikat.
90% kutsekoolidest ei tule ressursipuuduse tõttu tugiteenuste ja -meetmete pakkumisega toime ega taga seadusega ettenähtud teenuste kättesaadavust õpilastele. Koolide sõnul on nad osutanud HEV-õpilastele suunatud meetmeid vajalikust kas väiksemas mahus või ei ole teinud seda üldse. Eesti hariduse infosüsteemist selgus, et vaid ühes koolis oli vaatlusperioodil tööl igal aastal nii psühholoog kui ka eri- ja sotsiaalpedagoog ning selle kooli pidaja ei olnud HTM, vaid kohalik omavalitsus. Kuigi koolidel on õigus tugispetsialistide palkamise asemel vajaduspõhiselt teenust välistelt partneritelt sisse osta, ei ole koolid seda võimalust palju kasutanud.
Õppekavade avamisel ei ole HTM ega koolid arvestanud tööjõuvajaduse prognoose. Koolid on õppekavade avamisel lähtunud oma varasemast kogemusest ja pädevusest, samuti avanud õppekavasid, millega seotud kulud on väiksemad. Samas on liiga vähe arvestatud tööjõuvajaduse prognoose. See on tekitanud olukorra, kus mõnes õppekava rühmas ületab koolitatute hulk oluliselt tööturu vajadusi ning võimalus õpitut hiljem tööelus rakendada on väike. See probleem puudutab kõiki, sh HEV-õpilasi.
Kutsekoolides ei ole töölesiirdumist hästi toetatud. HEV-õpilaste toetamine nii õpingute jätkamiseks kui ka tööle siirdumiseks toimub haridus- ja sotsiaalsüsteemide ristumiskohas, kuid seni ei ole kahe süsteemi koostöö (nt individuaalse karjääriplaani koostamine, praktikabaaside leidmine) olnud optimaalne. Lisaks on koolid töökohapõhise õppe korraldamisel passiivsed ning ootavad, et initsiatiiv selle korraldamiseks tuleks tööandjalt.
HEV-õpilaste toe rahastamisel kutseõppes ei arvesta HTM erinevalt gümnaasiumiõppe rahastamisest õppekulude kasvuga. Selle tagajärjel pole kutsekoolide õpilaste toevajadus saanud gümnaasiumiõpilastega samaväärset tähelepanu. Gümnaasiumides on HEV-õpilase tarvis eraldatav toetusraha seoses õpetajate ja tugispetsialistide palga kasvuga aasta-aastalt paindlikult suurenenud, kuid kutseõppes on HEV-õpilase lisarahastus püsinud samal tasemel aastast 2019. Tegelike kulude kasvuga mittearvestamine pärsib tõhusate tugisüsteemide ülesehitamist ja arendamist ning õpilaste individuaalsetest vajadustest lähtuvate tugimeetmete rakendamist.
Kuigi riigil on kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus igas maakonnas, ei ole seaduses täpselt kindlaks määratud, mida kättesaadavus tähendab. Kõikides maakondades ei ole võimalik igal kutsehariduse tasemel õppida. See võib olla paratamatus, sest heal tasemel kutseõppe kättesaadavuse kindlustamine nõuab rohkelt ressursse ja kutsekoolide teatav spetsialiseerumine võib olla otstarbekas. On vaja selgust, mida kättesaadavus tähendab.
Allikas: riigikontroll
Kui keelt ei oska, tuleb Edgar appi
- Astangu KRK-s läbi viidud projekti „Edgar“ jätkutulemused kinnitasid, et sealne välja töötatud keeleõppemudel on maailmas ainulaadne, sest aitab muu kodukeelega hariduslike erivajadustega noortel õppida eesti keelt viisil, mis arvestab nende vajadustega. LAK-õppe ( lõimitud aine- ja keeleõppe) projektijuht Mariel Värk selgitab, kuidas õpilased vajalikku igapäevakeelt omandavad.
Millist tuge teise emakeelega HEV-noored peamiselt vajavad?
HEV-noorte sihtrühm on väga mitmekesine. Sinna kuuluvad noored, kellel võib esineda õpiraskusi, kerge intellektipuue, emotsionaalsed ja käitumisraskused või liikumispuue. Vajalik tugi sõltub suuresti õppija võimekusest ja toevajadusest.
Eesti keelest erineva emakeelega noortel on sageli väga piiratud sõnavara, mis raskendab eestikeelse kõne mõistmist nii õppetöös kui ka igapäevases suhtluses ning takistab ka keele kasutamist. Paljud neist on puutunud vähe kokku eesti keelt emakeelena kõnelevate inimestega, mis teeb autentse keele mõistmise veel keerulisemaks.
Toevajadusega noorele on oluline luua rahulik ja turvaline keskkond, kus ta saab õppida oma tempos, mõista keelt ja julgeda eesti keeles rääkida. Väga tähtis on selge struktuur ja süsteemne lähenemine. Õpetamine peab olema teadlikult kohandatud õppija vajadustele. Õpetajate selge ja aeglane kõne, kannatlikkus, eksimisruumi võimaldamine ning edusammude märkamine loovad usaldusliku suhte, mis on tõhusa keeleõppe alus.
Millise keeletasemega õpilased on projekti kaudu abi saanud ja kuidas nende keeleoskus paranes? Milline on nende tagasiside?
Enamik projektis osalenud noortest alustab väga tagasihoidliku eesti keele oskusega, tavaliselt tasemel eel-A1 või A1. Projekti eesmärk on arendada keeleoskust vähemalt ühe taseme võrra, mis on paljudele õppijatele märkimisväärne katsumus.
Projektis osalemine on andnud õppijatele julguse kasutada eesti keelt igapäevaolukordades ning nende sõnavara on laienenud. Vilistlased on ise välja toonud, et Astangu turvaline keskkond andis neile võimaluse katsetada, rääkida ja eksida ning just selle abil nad edenesid.
Kõige kõnekam tulemus on meie jaoks vilistlased, kes jätkavad õpinguid eestikeelses rühmas nii Astangul kui ka teistes kutseõppeasutustes.
Milliseid praktilisi vahendeid ja milliste tulemustega on lõimitud õppes kasutatud?
„Edgari“ programmi tugevus on lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK), kus eesti keelt õpitakse praktiliste igapäevategevuste, sotsiaalsete oskuste ja digipädevuste arendamise kaudu. Keelt käsitletakse tööriistana reaalsetes olukordades, mitte abstraktse süsteemina.
Tundides kasutatakse palju visuaalseid abivahendeid, näiteks pilte, kaarte, esemeid ja digitahvlit, samuti kehakeelt ja liikumist. Praktilised tegevused, nagu kokkamine, toidupangas või poes abistamine, kunsti loomine ja tehnoloogia kasutamine, muudavad õppimise tähenduslikuks ja toetavad õpitu kinnistumist. See aitab kompenseerida õppijate raskusi auditiivse töömälu ja tähelepanuga.
Näiteks igapäevaeluoskuste tunnis otsustavad õppijad ise, milliseid roogasid valmistada, valivad retsepti, koostavad poenimekirja, käivad poes ja tegutsevad seejärel õpetajate juhendamisel õppeköögis. Selline päriseluga seotud lähenemine tekitab vajaduse sõnu meelde jätta ja eesti keeles suhelda.
Oluline on ka ainete lõiming. See tähendab, et sama sõnavara kasutatakse eri tundides, mis toetab õpitu kinnistumist. Meil teavad kõik õpetajad nädala põhisõnavara, mille vanemõpetaja neile saadab, ja seovad selle oma tunni tegevustega.
Kuidas peaks muutuma või arenema sellele sihtrühmale kohandatav hindamisvahend?
Hindamisvahendi loomisel tuleb arvestada toevajadusega õppija eripäraga. Oluline on hinnata toimetulekut konkreetsetes elulistes olukordades, mitte keskenduda eeskätt grammatilisele täpsusele.
Konverentsil „Kõik pardal?“ tõid kutsekoolide juhid välja, et paljude õppijate haridustase on jäänud põhikooli keskele pidama. Kas ja kuidas oleks võimalik teha ennetustööd, et see ei jääks kutseõppeasutuste lahendada?
Oluline on tagada toevajadusega õppijale võimalus õppida eesti keelt järjepidevalt ja süsteemselt juba varasematel haridusastmetel. Keeleõppe keskne eesmärk võiks olla suhtluskeele kujunemine ja kindlustunne keele kasutamisel igapäevaolukordades.
Põhikoolis on võtmetähtsusega varajane märkamine ja õigeaegne tugi nii õpiraskuste kui ka keeleõppe puhul. Kui õpilasel on lüngad lugemisoskuses, tekstimõistmises või sõnavaras, kanduvad sellest tingitud raskused edasi kõikidesse õppeainetesse. Seetõttu peaks keeleõpe olema süsteemselt lõimitud teiste ainetega ning toetatud visuaalsete, praktiliste ja tähenduslike tegevustega. Vaja on üldhariduskoolide, tugispetsialistide ja kutseõppeasutuste tihedat koostööd. Üleminekut põhikoolist kutseõppesse võiks teadlikumalt ette valmistada. Seega ei ole küsimus ainult keeleoskuses, vaid terviklikus õpitee toetamises.
Lisa kommentaar