• Kumu esimesel näitusel lastele on keskmes kunst ning lapse ainulaadne ja eriline iseloom. Kompaktne näitus sobib ka neile, kes end enam lapsena ei identifitseeri. Ühtlasi on see laiendus „Identiteedimaastike“ püsinäitusele.

---

---

Näituse plakat ja pealkiri on inspiratsiooni saanud Olga Terri maalilt „Tu ja muinasjutud“. Maal avab akna ühe lapse ühtaegu haprasse ja uudishimulikku, ainulaadsesse ja sageli täiskasvanute eest varjatud siseilma. Võimalik, et kõik väiksed külastajad Tuga samastuda ei suuda, aga peamine on hoopis see, et Tu mõjub autentselt. Tu on üks päris laps, keda ei olegi võimalik taandada mingiks keskmise mõttelaadiga keskmise lapse emotikoniks. Nii nagu ei ole seda võimalik teha ühegi päris lapsega. Seega kannab see maal ja kogu näitus julget sõnumit, et laps on isiksus – alati. Ka näitusele valitud tööde temaatiline mitmekesisus toob esile laste mitmekesised ja erilised huvid. Näiteks leiab Kumu kunstistuudio laste välja valitud teostelt baleriine, sporti, jubedaid asju, loomi, pereliikmeid ühiselt aega veetmas, naljakaid väikesi detaile või ilusaid vaateid. Kes tahab, ronib koopasse, et uurida hämaras merekoletisi, kes soovib, uurib loodust või inimnägusid. Teiste seas on välja pandud ka Olav Männi skulptuur müravatest karupoegadest, millelt ammutati inspiratsiooni teisele peategelasele, Minakarule ehk lapse „Ise Loomale“.

Terviklik ja mänguline

Näituse kuraatorid Anu Lüsi ja Darja Andrejeva on koostöös Valge Kuubiga loonud tervikliku, mängulise ja lapse mõõtmetes näituseruumi. Välja pandud maale ja skulptuure saab igaüks, aga ennekõike suurest inimesest natuke väiksem inimene vaadelda mänguliselt ja eri nurga alt: kõrgelt ja madalalt, lähedalt ja kaugelt; eri asendist: istudes, pikutades või püsti seistes. 

“Näitusel on nutikalt loodud võimalus pugeda koopasse, ronida mööda treppe, piiluda pragudest ja pugeda orvadesse.

Küllaltki väikeses ruumis on nutikalt loodud võimalus pugeda koopasse, ronida mööda treppe, piiluda pragudest ja pugeda orvadesse – täpselt nii, nagu lapsed on näituse ettevalmistamisel soovi avaldanud. Väikestel näitusekülastajatel on võimalik saata näitusele väljapanemiseks ka oma minapilte – selleks on väljapanekus ainuke digitaalne eksponaat. Digitaalsetest nühitavatest ja mõtet uinutavatest eksponaatidest hoidumine ning puhta unistamis- ja süvenemisruumi hoidmine mõjub üldse värskendavalt.

Kas ja miks peaksid inimesed oma lapsed sellele näitusele viima? On teada, et kunstiga tegelemine ja kunsti kogemine (nagu kogu muu „kultuuris osalemine“ selle kitsamas tähenduses) toetab lapse emotsionaalset ja sotsiaalset arengut, kriitilist mõtlemist, visuaalset kirjaoskust, vaatlemisoskust (väga oluline muide loodusteadustes!), loovust ja palju muud ning on ühiskonnale tervikuna ja sealhulgas isegi majandusele kasulik … Isegi kunstisaali hästi valitud teoste vahel pehmel vaibal ringi rullimine ja „niisama ringi vahtimine“ on lapsele üldjuhul kasulikum kui näiteks nutivahendis õõva rullimine (doomscrolling). 

Kuna näituse keskmes on inimese Ise Loom, toon välja ka oma Looma loo ja põhjuse, miks ma selle näituse üldse arvustada võtsin. Barbara Rogoff on öelnud, et õppimine on kultuuris osalemine, ja pean tunnistama, et lapsena võimaldati mul kaunite kunstide kaudu kultuuris osaleda põhimõtteliselt igasuguste piiranguteta. Minu subjektiivses kogemuses oli näiteks kunstikallakuga klassis õppimine suur koolirõõmu allikas kogu üldhariduse omandamise jooksul: nauding ja uudishimu, mida pakkus kunsti kogemine, usaldus selle suhtes, et harjutades on võimalik oma kätega väga palju luua, vestlused, mida kaaslastega kunstitunnis oma asjade kallal pusserdades elu üle maha pidasime, seosed ideede vahel … 

“Lapse kunstihuvi saab vabalt voolata ka teistesse saalidesse – ja vastupidi.

Ja see kõik ei takistanud, vaid hoopis toetas mind valima kõrghariduses hoopis loodusteaduste suunda. Annan endale aru, et minu vaatepunkt kunsti väärtusele lapse elus võib erineda täiskasvanu omast, kes oma lapse kõrval alles esimest korda kunstinäitusele satub (see võib tunduda kohati võõristav). Ja ühtlasi julgustan lapsi kunstile lähemale viima, miks mitte alustades just sellest näitusest.

Seinatekstid ja tegevusvihik

Neile, kes kunstinäituse külastamise üldarendavas mõjus või oma oskustes last kunstinäitusel toetada veel kahtlevad, on abiks dialoogi õhutavad seinatekstid ja üsna põhjalik tegevusvihik „Minapass“. Jäin aga mõtisklema, kus on tasakaal kunsti kogema õpetamise ja kunsti kogemise võimaldamise vahel. Ühelt poolt võivad need, kes pole varem kunstiga kokku puutunud, olla ebakindlad, et mida seal siis teha või millest rääkida. Teisalt on igasugu töölehtedega alati ka omajagu probleeme. Mõnikord viivad nad külastaja tähelepanu vahetult kogemuselt ja teostelt endalt hoopis kõrvale ning segama hakkab vähene lugemis- või keeleoskus, ebakindel õigekiri, õigete vastuste ärevus, sobimatu kirjutusvahend vms. Teinekord võivad töölehed ärgitada raamistama külastust liiga rangelt ja selle asemel et laps saaks oma huvi kohaselt pool tundi rahulikult merekoletisi vahtida, lõhub innukas täiskasvanu lapse vaikse sisekõne seinale kirjutatud küsimustega. Kirjalikud tööjuhendid võivad suurendada ka muuseumiväsimust, sest tekib tunne, et vaja on täita kõik lüngad. 

“Isegi kunstisaali pehmel vaibal ringi rullimine ja „niisama ringi vahtimine“ on lapsele kasulikum kui nutivahendis õõva rullimine.

„Minapass“ on õnneks läbimõeldud, piisavalt vaba ülesehitusega toetav töövahend, mis aitab lapsel endast paremini aru saada. Sest ennekõike iseendaga ju inimesed muuseumisse kohtuma lähevadki! Küllap täidab tööleht ka lapsevanema harija ja nutiseadmest väljatõmbaja rolli ning see on muidugi väga asjakohane. Usun, et kui lapsevanem soovib koos lapsega lihtsalt kunsti kogeda ja mitte näpuga juhendmaterjalides järge ajada, ei pane sedagi keegi pahaks (teate küll, parim viis lapsi raamatuid lugema saada pidi olema lugev lapsevanem). Lisaks näib „Minapass“ olevat hea võimalus pärast külastust kogetu üle mõtiskleda. Muuseumitundi pole näitusele teadlikult loodud, nii et tööleht annab ka eri ainete õpetajale vabakülastuste täiendamiseks hunniku häid ideid aruteludeks, loovtöödeks ja lõiminguks.

Näitus paneb lapse mõtisklema

„Tu ja Minakaru“ on last sügavas mõttes austav perenäitus. Eesti kunstimuuseumi haridustöö on alati olnud silmapaistvalt hea, mistõttu oli rõõm näha, et lõpuks on usaldatud kunstipedagooge ka terviklikku näituseruumi looma. Pole mindud kergema vastupanu ehk mängutoa ja vilkuvate ekraanide teed; last usaldatakse eakohasel viisil – liikuvalt, uudistavalt ja vestlevalt – kunsti uurima, nautima ja selle üle mõtisklema. Lapse kunstihuvi saab vabalt voolata ka teistesse saalidesse – ja vastupidi. Ka täiskasvanu, kes on valmis välisjalanõud ukse taha jätma (mis on ju eestlastele märk koju jõudmisest, kas pole?), saab siseneda laste maailma ning astuda iseenda Ise Loomale lähemale.