• Kui keegi alustab esitlust sõnadega „järgnevalt annan ülevaate võtmetähtsusega aspektidest“, siis publik teab: rääkija on veetnud viimased tunnid koos tehisintellektiga või on tehisintellekt ta pähe pesa teinud.

Tehisintellekt (TI) ei kirjuta enam ainult tekste. See kujundab viisi, kuidas inimesed ise kirjutavad, räägivad ja isegi mõtlevad. Eriti esitlustes, ettekannetes, aruannetes ja meilides. Keel on muutunud sujuvamaks, korrektsemaks ja turvalisemaks. Samal ajal ka siledamaks, emotsioonitumaks ja üllatavalt ühetaoliseks. Vaikselt, viisakalt ja ilma sekkumata, kas ka püsivalt?!

Milliseid muutuseid märkame?

TI-le meeldivad sõnad, millega ei saa eksida. „Oluline“. „Asjakohane“. „Märkimisväärne“. „Potentsiaalne“. „Tõhus“. Need on sõnad, mis ei solva kedagi, ei tekita vastuväiteid ega nõua seisukohavõttu. Kui inimene ütles varem, et „see asi on päris tähtis“, siis nüüd öeldakse, et „teema on võtmetähtsusega antud kontekstis“. Mõte on sama, aga tunne on kadunud. Keel on korrektne, ent kauge.

“AI on muutunud sujuvamaks, korrektsemaks ja turvalisemaks. Samal ajal ka siledamaks, emotsioonitumaks ja üllatavalt ühetaoliseks.

Sama juhtub lauseehitusega. Tehisintellekt eelistab rääkida protsessidest, mitte inimestest. Midagi on tehtud, rakendatud, kasutusele võetud. Kes tegi? Polegi oluline. Oluline on, et tegevus „toetab arengut“ ja „võimaldab tõhusamat tulemust“. Inimlikud tegijad, eksimused ja kahtlused kaovad kuskile umbisikulisse tegumoodi. Nii muutub ka vastutus häguseks ja tekst ise üllatavalt steriilseks.

Eriti silmatorkav on, kuidas TI väldib tugevaid tundeid. Ta ei ütle, et miski on halb, tüütu või vaimustav. Ta ütleb, et miski „võib aidata“, „on suunatud“ või „aitab kaasa“. See on keel, mis sobib hästi juhendisse või aruandesse, aga kehvemini kahe inimese vestlusse. Kui varem öeldi, et „see lahendus teeb õppimise lihtsamaks“, siis nüüd öeldakse, et „antud lahendus toetab õppija arengut ja võimaldab tõhusamat teadmiste omandamist“. Mõlemad on õiged, aga ainult üks neist kõlab nagu päris asi.

TI jaoks on kõik suurepärane

Üks kummaline muutus, mille tehisintellekt on inimeste keelde toonud, on see, kuidas igapäevased reaktsioonid on muutunud ootamatult ametlikuks. Vestlused, mis varem koosnesid sõnadest „jah“, „täpselt“ ja „no just“, kubisevad nüüd väljendist „olen sinuga nõus“. Seda kuuleb igal pool. Kui kolleeg ütleb, et koosolek venis liiga pikaks, vastatakse rahulikult: „Olen sinuga nõus.“ Kui keegi nendib, et printer ei tööta, kuuleb ta vastust: „Olen sinuga nõus, see on väljakutse.“ See on nõustumine, mis kõlab nagu protokolliline kinnituskiri, mitte elav vestlus.

“Meilid muutuvad äravahetamiseni sarnaseks, ettekanded kõlavad nagu üksteise variatsioonid ja tekstidest kaob autor.

Sarnase saatuse osaliseks on saanud sõna „suurepärane“. Kunagi tähendas see midagi tõeliselt head, rõõmustavat või vähemalt meeldivat. Nüüd sobib see kõigele. Fail jõudis kohale – suurepärane. Koosolek jääb ära – suurepärane. Server kukkus öösel maha – suurepärane, saame sellest õppida. Sõna on nii laialt kasutuses, et selle algne emotsioon on lahustunud. „Suurepärane“ ei tähenda enam rõõmu, vaid pigem viisakat reageerimist, mis ei ütle tegelikult midagi.

Need väikesed nihked keelekasutuses on pealtnäha süütud, aga kokku annavad üsna selge pildi sellest, kuidas TI-keel on imbunud inimkeelde. Reaktsioonid muutuvad ühtlasemaks, väljendid ettevaatlikumaks ja emotsioonid kaovad pehmete sõnade taha. Me ei ütle enam, et midagi läks viltu – me ütleme, et „eesmärgid ei saanud täielikult täidetud“. Me ei ütle, et oleme väsinud – me ütleme, et „esineb teatav tagasilangus“. Kas eestlane oskab veel vahel öelda lihtsalt ja inimlikult „jah“, „äge“ või „mul on kõrini“?

Julgustab neid, kes varem ei osanud

Samas ei saa eitada, et tehisintellektist on keelele ka kasu. Paljud inimesed, kes varem ei julgenud kirjutada või kelle jaoks tekstiloome oli vaevaline, saavad nüüd oma mõtted kirja. TI aitab struktureerida, alustada ja lõpetada. See on nagu keeleline tugiratas, mis paneb liikuma. Tekstid ei jää enam sahtlisse ja ideed saavad kuju. Probleem tekib siis, kui tugiratas ei tulegi enam alt ära. Kui TI hääl hakkab asendama inimese oma. Siis muutuvad meilid äravahetamiseni sarnaseks, ettekanded kõlavad nagu üksteise variatsioonid ja tekstidest kaob autor. Kõik toetab, võimaldab ja aitab kaasa, aga keegi ei vihasta, ei vaimustu ega ütle otse, mida ta päriselt arvab.

“Tehisintellekt ei riku eesti keelt, sest ilmselt on see grammatiliselt korrektsem kui keskmise eestlase keel. Aga see õpetab meid rääkima nagu robot.

Kas see aitab eesti keele arengule kaasa või pidurdab seda? Vastus sõltub sellest, kuidas me tehisintellekti kasutame. Kui ta on abiline, toimetaja ja ideede käivitaja, võib see keelt isegi rikastada. Kui see muutub aga inimese hääle asendajaks, hakkab keel vaikselt ühtlustuma ja vaesuma. Eesti keel on elujõuline just oma nüansside, huumori, otsekohesuse ja väikese vimka poolest. Seda ei saa ega tohiks täielikult automatiseerida.

Kirjutada veatult või elusalt?

Tehisintellekt ei riku eesti keelt, sest ilmselt väljendub ta grammatiliselt korrektsemalt kui keskmine eestlane. Aga ta õpetab meid rääkima nagu robot. Ja nüüd on küsimus inimestele endale: kas me tahame olla need, kes kirjutavad veatult ja turvaliselt, või need, kes kirjutavad elusalt ja päriselt? See küsimus on võtmetähtsusega.