• Lugupeetud Eneli Kindsiko! Teie juhtimisel koostatud inimarengu aruandes on palju mõtteid, mida ma toetan, kuid nendest ei tohiks teha ekslikke järeldusi. Õpetajate Lehele antud intervjuus väidate, et haridussüsteem on Eestis hästi määratletud, ning samas lauses jätkate: “Kõige suurema vastutuse paneksin koolijuhile.” Ühes lauses on kaks seisukohta, millega ei saa kuidagi nõustuda.

Hariduse mõiste on Eestis väga vastuoluliselt määratletud.

Põhiseaduse § 37 sätestab: igaühel on õigus haridusele. … Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.

Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

Eriti viimasest lausest võib järeldada, et haridus on midagi, mida saab anda. Esimene lause kinnitab, et igaühel on õigus haridust saada. Õppeasutused on koht, kus haridust antakse ja saadakse. Segaseks jääb vanemate roll: kuidas nad saavad omada otsustavat sõna hariduse valikul, kui haridus on see, mida antakse ja saadakse õppeasutustes? Pigem on meil tavaks, et vanematel on õigus valida kooli. Kooli õppekava kinnitab aga kooli direktor ja selles vanematel otsustavat sõna ei ole.

Teemat on arendatud Eesti Vabariigi haridusseaduses.

§ 2. Hariduse mõiste, eesmärgid ja tasemed

(1) Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.

Kas tõesti on teadmiste süsteemi võimalik anda ja saada või tuleb ikkagi õppida? Milleks on sel juhul õpikud jm õppevahendid, kui haridust on võimalik anda ja saada, nagu põhiseaduses on sõnastatud?

(2) Hariduse põhialustes lähtutakse üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest.

Siia on lisatud veel uus mõiste: hariduse (st süsteemi, mida antakse ja saadakse) põhialused.

(3) Hariduse eesmärk on 1) luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis; 2) kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi; 3) luua igaühele eeldused pidevõppeks.

Paljud inimesed on arvamusel, et eesmärgid on inimestel ja need on saavutamiseks. Olgu kuidas on, igal juhul jääb selgusetuks, kuidas teadmiste süsteem loob ja kujundab last (arenevat inimest).

(4) Ülesannetest johtuvalt liigitatakse haridus üld-, kutse- ja huvihariduseks. Seega on teadmiste … süsteemil ülesanded.

(5) Haridusel on järgmised tasemed: 1) alusharidus; 2) põhiharidus (hariduse I tase); 3) keskharidus (hariduse II tase); 4) kõrgharidus (hariduse III tase).

Et teadmiste … süsteemil on tasemed, sellest on võimalik aru saada.

(6) Igale haridustasemele kehtestatakse nõuded, mida nimetatakse riigi haridusstandardiks. Riigi haridusstandardid esitatakse riiklikes õppekavades.

§ 3. Haridussüsteem

(1) Haridussüsteem koosneb kahest alasüsteemist: 1) haridusest, mis on kujundatud hariduse ülesannete ja tasemete alusel; 2) haridusasutustest kui hariduse eesmärke elluviivatest organisatsioonidest. Kas haridusel saab eesmärke olla? Õppijal ehk hoopis?

(2) Haridusasutused on eelkõige lastehoiud, lasteaiad, põhikoolid ja gümnaasiumid, kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid, ülikoolid, huvikoolid ning täienduskoolitusasutused, samuti neid teenindavad teadus- ja metoodikaasutused.

“Kui algselt moodustati õppeasutused selleks, et vähendada vanemate koormust ja neid toetada, siis nüüd on haridussüsteem ühiskonnast võõrandunud ning vanemaid ja ühiskonda käsitatakse sageli kui häirivaid faktoreid, mille mõju tuleks vähendada.

Siin ongi põhiline vastuolu. Pigem on tegu õppeasutuste süsteemiga. Haridussüsteemist on välja jäänud kodu, kuigi esmased teadmised, oskused, vilumused, väärtused ja käitumisnormid omandatakse kodus. Lastehoid saab üksnes lähtuda sellest, mis kodus on omandatud. Kodul, meedial, sõpradel jt on ka edaspidi väga oluline roll teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide omandamisel. Kui algselt moodustati õppeasutused selleks, et vähendada vanemate koormust ja neid toetada, siis nüüd on haridussüsteem ühiskonnast võõrandunud ning vanemaid ja ühiskonda käsitatakse sageli kui häirivaid faktoreid, mille mõju tuleks vähendada.

Eesti koolide direktoritel on niigi suurem vastutus kui kusagil mujal maailmas. Nemad otsustavad, keda kooli õppima ja õpetama võtta, kui palju õpetajatele palka maksta, mida ja kuidas õpetada ning millised reeglid koolis kehtivad. Kordan veel kord, et nii palju õigusi ei ole koolidirektoritel kusagil mujal maailmas. Selle tulemusena on kujunenud väga efektiivne, kuid omavahel konkureeriv koolisüsteem.

Tingimused on erinevad

Ei maksa siis imestada, miks ühe linna piires on väga erinevad koolid. Paremates tingimustes olevad koolidirektorid võtavad endale tööle paremad õpetajad ja valivad välja kõige usinamad õpilased, kellele on tagatud ka lapsevanemate toetus. Kehvemates tingimustes koolidirektorid peavad leppima kehvemate õpetajatega või õpetajatega, kellel polegi õpetajakvalifikatsiooni, ja hakkama õpetama lapsi, kes ei taha koolis käia ning kelle vanematega on keeruline koostööd teha.

Millist vastutust saaks veel direktoritele panna? Meil ei ole 200 imeinimest, kes kõik oleksid nõus kooli direktoriks tulema. Uuringud on näidanud, et kui vastutusala on liiga lai, siis hakkab järele andma just sisuline pool, välised näitajad hoitakse korras, et kõrvalt keegi midagi ei märkaks. Kui soovime inimarengu aruandes välja toodud probleeme lahendada, peaksime pigem tihendama kooli ja kohaliku kogukonna koostööd ning koolide omavahelist koostööd. Ma kardan, et koolide konkurentsi suurendades ei õnnestu meil soovitud eesmärke saavutada.

Järgmised vasturääkivused on sellest põhilisest tingitud. Te soovitate intervjuus: “Maksame paremat palka … riigieksamiainete õpetajaile. Sellega rõhutatakse, et olulised on üksikud ained, mille tulemuste alusel otsustatakse järgmisele tasemele üleminek, mitte õpilaste areng ja toimetulek ühiskonnas.

Olete üllatunud: “Kas tõepoolest õpivad ühes kooli aastakümneid kehvad lapsed?”. Ometi peaks olema teile teada, et juba aastakümneid on koolidel olnud õigus valida, milliseid õpilasi nad vastu võtavad. Ja üldjuhul valivad paremas olukorras olevad koolid õpilasi, kellega on kergem saavutada tulemusi, mis kooli mainet tõstavad. Ma ei kasuta meelega “kehvemaid” ja “paremaid”, sest ka paljud andekad lapsed on keeruka iseloomuga ning neid on seetõttu raskem õpetada, mille tõttu ei pääse nad alati vastuvõtukatsete sõelast läbi.

Need olid väljavõtted trükitud intervjuust. Kui te tegelikult nii ei väitnud, siis on suurepärane ja me saame aru olukorrast ühte moodi.

Ma kirjutasin teile enne inimarengu aruande koostamist ja te ka vastasite mulle sisuliselt. Kahjuks jäi meie suhtlemine seejärel soiku. Ma tean, et ka Ülo Vooglaid on teie poole pöördunud ja olete talle ka vastanud. Samas pole ka Ülo Vooglaiu arusaamad hariduse valdkonnast inimarengu aruandes piisavalt esindatud. Ma loodan, et see kiri paneb aluse sisulisele koostööle Eesti haridussüsteemi arengu nimel.