• Tulviste mälestusfondi preemia laureaat Azniv Tadevosyan hindab Tartu ülikooli teadustöö tegemise keskkonnana. Ent oma tulevikku ta Eestiga siduda ei kavatse.

Eestis õpib sel õppeaastal Haridussilma järgi 3879 välismaalasest üliõpilast, neist 881 doktorantuuris. Igaüks neist kujundab siin elatud aastate jooksul ühel või teisel viisil meie elu. Mõned kodunevad ja jäävadki siia, teised siirduvad aga lõpetamise järel mujale. Ent kujunemisaastate mõju Eestist ja siin sõlmitud sõprussuhted jäävad nendega kogu eluks.

Armeeniast pärit Tartu ülikooli politoloogiadoktorant Azniv Tadevosyan on üks neist, kes kavatseb lahkuda. Ent Eestisse jääb temast suurem jälg kui mõnestki teisest välistudengist. Sellest annab muu hulgas tunnistust asjaolu, et ta pälvis tänavuse Peeter Tulviste mälestusfondi preemia magistrile; teadustöö eest sai sama preemia usuteaduskonna lektor Indrek Peedu. Mainitud preemiad asutasid Tartu linn ja mitu Tartu ülikooliga seotud institutsiooni 2017. aastal, et jäädvustada endise rektori Peeter Tulviste mälestust ning väärtustada erialadevahelist teadustegevust.

Tartu ülikooli sihtasutuse kodulehel tõstetakse esile, et Tadevosyani teadustööd paistavad silma kontseptuaalse originaalsuse ja metodoloogilise uuenduslikkuse poolest ning ta ise osaleb aktiivselt Tartu ülikooli ja erialaorganisatsioonide akadeemilises tegevuses. Samas tsiteeritakse laureaati ennast: „Minu jaoks on kunst ja kultuur see, mis teeb meist inimesed: need on viisid, kuidas me väljendame igatsust ja kuuluvustunnet ning kuidas me õpime olema vabamad ja kaastundlikumad. Näen seda auhinda nii julgustuseks kui ka vastutuseks jätkata oma uurimistööd ja kunstilist tööd hoole ja pühendumusega.“

Poliitika kujundab elusaatust 

Vestluses Õpetajate Lehele tõdeb Tadevosyan, et teda tõi Eestisse huvi poliitika vastu. Selle taga oli konfliktipiirkonnas üleskasvamise kogemus: „Poliitika lihtsalt tungib sinu ellu viisil, mida sa kontrollida ei saa. See oli kõikjal, selle eest polnud võimalik silmi sulgeda.“ Temagi lähedasi on sõdinud sealsetes sõdades, ta ise aga võttis ärijuhtimise üliõpilasena aktiivselt osa 2018. aasta sametrevolutsioonist, millega sunniti võimust loobuma autoritaarsuses ja korruptsioonis süüdistatud Serzh Sargsyan. Siiski veendus Tadevosyan oma sõnul, et talle endale sobib aktiivse poliitikaga tegelemise asemel pigem selle analüüsimine.

Järgnevalt keskendus Tadevosyan Mägi-Karabahhi konflikti teemale. Et Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituut paistab rahvusvaheliselt silma tunnustamata riikide teema uurimise poolest, tuli ta siia 2019. aastal magistrandiks. Järgmisel aastal aga alustas Aserbaidžaan sõda Mägi-Karabahhi tagasivallutamiseks ning Tadevosyan otsustas oma uurimisteemat vahetada: „Ma tundsin, et ei saanud sellega tegeleda, sest mu sõbrad olid rindel, ka mu perekonda mõjutas sõda. See oli teema, millega mul polnud võimalik uurijana distantsi hoida.“

Uut teemat otsides osutus määravaks tema varasem huvi kultuuri ja poliitika seoste vastu. Sel ajal vaatas ta sageli Youtube’ist vene popmuusikute videoid ja sai aru, kui olulist rolli nad opositsiooniliste meeleolude väljendamisel mängisid. Nii saigi sellest tema magistri- ja hiljem ka doktoritöö teema.

“Pidasin ennast introverdiks. Eestis mõistsin, et olen natuke ka ekstravertne.

Autoritaarsetes ühiskondades on tavaline, et kuna poliitilisel areenil pole võimalik ennast vabalt väljendada, omandab kultuurielu poliitilise värvingu. Nii oli see ka Venemaal juba varemgi, kuid eriti oluliseks veelahkmeks kujunes täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal: „Nii rahvas kui valitsus hakkasid muusikutelt ootama, et nad oma seisukohta selgelt väljendaksid. Sellest, mis muusikat keegi kuulas, sai väga oluline küsimus eristamaks režiimile lojaalseid ja ebalojaalseid inimesi.“ Nüüdseks pagulusse sunnitud sõjavastased artistid said aga oma populaarsusest miljonite venelaste seas omakorda innustust ning on muutunud poliitiliselt veelgi aktiivsemaks.

Tadevosyani uurijavaist osutus õigeks, sest vene popmuusika poliitiline roll pakub avalikkuses üha rohkem kõneainet. Näiteks kajastati mullu sügisel rahvusvahelises meedias laialdaselt pagulasmuusikute loomingut esitanud teismeliste tänavamuusikute vahistamist Peterburis.

Noorteadlase argipäev

Pärast magistrantuuri lõpetamist 2021. aastal töötas Tadevosyan aastakese oma kodumaal, ent siis tõi jätkuv huvi teadustöö vastu ta tagasi Tartusse, doktoriõppesse. Doktorandikogemus on tema kinnitusel pannud ta ühest küljest vägagi proovile, ent teisalt pakkunud ka rahuldust.

Töö raskeim osa on igapäevane ideede kaalumine ja kõrvaleheitmine, juba tehtud töö ümbertegemine. Samuti seismine silmitsi teadusartiklite retsensentide pideva kriitikaga: „See on omamoodi pidev intellektuaalne võitlus, mis võib olla üsna kurnav, eriti kui sa ei suuda iseennast oma tööst lahutada. On väga lihtne võtta kriitikat isiklikult ja sellest heituda.“ Teisalt saab Tadevosyan tegeleda muusikaga, mis talle isiklikult korda läheb, ning kogeb avastusrõõmu, kui leiab seoseid enda uurimismaterjali ja teoreetilise kirjanduse vahel. Sedalaadi töö sobib tema sõnul oivaliselt inimesele, kes tahab pühenduda abstraktsete asjade üle mõtlemisele. Saab süveneda, ilma et peaks kellast kellani tööl käima ja üldse argimaailmaga liiga palju kokku puutuma.

“On väga lihtne kriitikast heituda.

Kiidusõnu jagab Tadevosyan ka kaasdoktorantide aadressil. Skytte instituut on tema seni kogetud töökeskkondadest parim: „Me jagame oma kogemusi, elame ennast välja, aitame üksteist ja anname nõu. See on kogu mu doktoritöö kirjutamise protsessi parimaid osi.“ Tõsi, tema uurimisteemal on kahjuks vähe seoseid teiste omadega. Ent popmuusikat armastavad iseenesest ju paljud noored ning tõik, et keegi seda lausa teadustöö otstarbel kuulab, mõjub neile intrigeerivalt. Seetõttu on tal olnud võimalik ka muid asju uurivate kolleegidega oma tööst rääkida, küsida, mida nemad mõnest tema ideest arvavad, või arutada retsensentide antud tagasisidet.

Side Eestiga

Oma eluga Eestis paistab noorteadlane rahul olevat, ent möönab, et kohaneda polnud kuigi lihtne: „Kõige raskem oli see, et Armeenias räägitakse ja suheldakse väga palju, see on nii loomulik osa igapäevaelust, et seal elades pidasin ma ennast introverdiks. Aga kui tulin Eestisse, mõistsin ma, et tegelikult olen natuke ka ekstravertne.“ Ent ta lisab kohe, et ka siinsel rahulikul ellusuhtumisel on oma võlu.

Eesti armeenia kogukonnaga on Tadevosyanil kontakt olemas, kuid väga aktiivselt ta sellega ei suhtle: „Armeeniast lahkumise mõte oligi õppida tundma teistsugust kultuuri, seetõttu püüan ma olla rohkem siinses rahvusvahelises keskkonnas.“ Ta jälgib teatud määral Eesti ühiskonnas toimuvat ning omab sõpru ka eestlaste seas. Aktiivsemat osalemist siinses elus takistab siiski tuntavalt keelebarjäär. Otsus mitte pühenduda eesti keele õppimisele oli samas teadlik, sest ta andis endale aru, et jääb Eestisse ainult ajutiselt. Pealegi ei ole sedavõrd raske keele õppimine tema meelest mõeldav pingelise doktoritöö kirjutamise kõrvalt.

Lisaks Tulviste preemia saamisele on Tadevosyan jätnud jälje siinsesse ellu aga ka fotokunsti kaudu. Praegugi on Skytte instituudis võimalik vaadata tema fotonäitust kodulinnas Gjumris (1924–1990 Leninakan, kunagine Tartu sõpruslinn) ja Tartus tehtud piltidest. Tadevosyani sõnul on pildistamine talle kogu aeg meeldinud, ent ajapikku sai sellest tema elu oluline osa. Peamiselt huvitab teda seejuures tänavafotograafia: „Iseäranis meeldib mulle teha pilte igapäevasest absurdist, mida ma märkan, asjadest, mis on sattunud kohtadesse, kuhu nad ei kuulu. Mulle ei meeldi eriti inimesi pildistada, eelistan pildistada asju, mis on neist maha jäänud.“

---

---

Kõik on kõigega seotud

Mõneti üllatav on kuulda, et Eesti meedia pole siin elava armeenia politoloogi käest Lõuna-Kaukaasias toimuva kohta veel kordagi kommentaari küsinud. Tadevosyan ise leiab, et põhjust huvi tunda oleks, sest Eestil ja Armeenial kui väikestel ja ohustatud riikidel on palju ühist. Empaatia ja solidaarsustunne teiste rahvastega on pealegi oluline mõistmaks, et me pole ainult omaenda grupi liikmed, vaid osa suurest inimkonnast. Neil põhjustel tasuks eestlastelgi näiteks ka Mägi-Karabahhis toimunusse süüvida, ehkki see ei tee paraku sealsete armeenlaste tragöödiat enam olematuks.

Lisaks rõhutab Tadevosyan, et maailmas toimuvad konfliktid on omavahel seotud. Aserbaidžaani poolt 2020. aastal vallandatud sõja ajal karjusid armeenlased tema sõnul oma hääle kähedaks, ent rahvusvaheline üldsus ei reageerinud. See võis tema arvates julgustada Venemaad Ukrainat ründama ning nüüdseks on järgnenud järjest uued sõjad. Tadevosyan tõdeb: „On väga kahetsusväärne, et sõdadest räsitud ja traumeeritud inimeste hulk kasvab iga päevaga. Ning kahjuks pean ma politoloogina ütlema, et mul pole õrna aimugi, mis suunas sündmused arenevad ning kuidas me suudaksime jõulisemalt ja mastaapsemalt vastu seista sellele, mis toimub.“ Praegune sõda Iraanis mõjutab vägagi ka naabermaad Armeeniat, ent eestlastelgi oleks põhjust seal toimuvat tähelepanelikult jälgida: „See pole mingi kauge piirkond, kus need asjad juhtuvad, et te võiksite endale lubada luksust sellest mitte hoolida. See on lähemal, kui me arvame.“

Uued väljakutsed

Ent Tadevosyan ei saa mõnikord sõba silmale ka omaenda tööalase tuleviku peale mõeldes. Tema esimene eelistus on mõistagi jätkata akadeemias. Doktoritöö loodab ta esitada alles septembris, kuid jälgib juba praegu järeldoktorantuuri kuulutusi. Pikemaajalisi plaane pole aga teadusalal paraku võimalik teha, sest kõik sõltub sobivate pakkumiste olemasolust ja edust kandideerimisel. Kui akadeemias siiski jätkata ei õnnestu, on Tadevosyanil enda sõnul vähemalt tagavaraplaan valmis mõeldud.

“Eesti oli hea keskkond, kus ajutiselt peatuda.

Eestisse jäämise vastu poleks Tadevosyanil midagi, kuid ta ei näe selleks erilisi võimalusi. Siin lihtsalt pole sobivaid tööpakkumisi ega teisi teadlasi, kes sarnase uurimisteemaga tegeleksid. Ta tunnistab: „See koht oli mulle heaks keskkonnaks, kus ajutiselt peatuda, ja ma teadsin seda algusest peale. Minu kutsumuseks polnud siia tulla selleks, et jääda.“ Lisaks tingib tänapäeva teaduse rahvusvaheline iseloom juba iseenesest õpetlaste pideva liikumise ühest riigist teise. See pole nii ainult Eesti, vaid kogu maailma puhul: „Akadeemilised töötajad on üks kõige liikuvamaid inimrühmi üldse. Meil lihtsalt pole võimalik ühte kohta paigale jääda.“

---

Mägi-Karabahhi konflikt

Mägi-Karabahh, mille 189 085 elanikust moodustasid 1989. aastal 77% armeenlased, kuulus Nõukogude ajal autonoomse oblastina Aserbaidžaani NSV koosseisu. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise aegu lahvatas etniline konflikt, mis paisus veriseks sõjaks. Kohalikud armeenlased kuulutasid piirkonna 1991. aastal sõltumatuks. 1994. aastal sõlmitud vaherahu tulemusel jäi iseseisvus de facto püsima, ent ükski ÜRO liikmesriik Mägi-Karabahhi ei tunnustanud. Sealt ja armeenlaste poolt naabruses vallutatud aladelt põgenes sadu tuhandeid aserbaidžaanlasi.

Olukorda muutsid järsult Aserbaidžaani 2020. ja 2023. aastal vallandatud uued sõjad, mille tulemusel vallutati kogu piirkond endale tagasi. Nüüd põgenes Mägi-Karabahhist omakorda pea kogu armeenia elanikkond. Hoolimata Armeenia praeguse peaministri Nikol Pashinyani suhteliselt järeleandlikust hoiakust pole aga pinged Aserbaidžaaniga tänini kadunud.

Allikad: Eesti Entsüklopeedia, Reuters