• Eesti matemaatika selts tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva. Seltsi põhikiri registreeriti Tartu ülikooli nõukogus 23. veebruaril 1926, asutamiskoosolek peeti sama aasta 21. märtsil Tartu Ülikooli aulas ja sellest võttis osa 68 seltsi asutajaliiget. Seltsi esimeseks presidendiks sai legendaarne matemaatikaprofessor Gerhard Rägo. Praegune president Jüri Lember räägib, et vanu protokolle sirvides hakkab eelkõige silma see, et sajandiga pole kuigi palju muutunud. 

Millega Eesti matemaatika selts tegeleb?

Meie seltsi liikmed tegelevad paljude asjadega, aga ühise nimetajana saaks välja tuua matemaatika hariduse arendamise Eestis. Üks meie tugevaimaid ja aktiivseimaid harusid on koolimatemaatika ühendus. Sellest kuulevad inimesed kõige rohkem, sest see koondab kogu tegevuse, mis on seotud koolimatemaatikaga: õpetamine, koolitused õpetajatele, kohtumised ministeeriumiga jpm. Selle ühenduse esinaine on teenekas matemaatikaõpetaja Hele Kiisel. Tema nimi on lugejatele kindlasti tuttav. 

Suhteliselt uus haru olümpiaadimatemaatika ühendus koondab seltskonda, kes korraldab igasuguseid koolimatemaatika võistlusi. Neid võistlusi on Eestis väga palju ja lisaks sellele, et neid on vaja läbi viia, peab nende tarbeks koostama ja kontrollima ka väga palju ülesandeid. Noortele, kes esindavad Eestit rahvusvahelistel võistlustel, korraldatakse treeninglaagreid. Seega on neil väga palju ülesandeid. Kokkuvõttes on meie seltsi siht matemaatikaharidust edendada ja matemaatikat populariseerida. 

Kui kursis te seltsi tegevusega enne selle presidendiks saamist olite? 

Ma olin seltsi liige juba enne ja võtsin selle tegevusest aktiivselt osa, aga ega ma juhtimise poolest suurt midagi teadnud. Seega oli see pea ees vette hüppamine, aga ega presidendiks olemise juures midagi üle mõistuse keerulist ole. Bürokraatia aga kasvab igas eluvaldkonnas ja rahasummad lähevad ka kogu aeg suuremaks, nii et seda tööd tuleb järjest rohkem juurde. Seetõttu otsustasime väga hiljuti tellida raamatupidamist mujalt, kuigi seni olime seda ise teinud. 

Kuidas on seltsi tegevus sajandi jooksul muutunud? 

Meie ajalugu on huvitav. 1926. aastal võeti vastu otsus luua selline ühendus nagu Eesti akadeemiline matemaatika selts. Seltsi avakoosolek toimus 21. märtsil. Mul on raamat, milles on käsitsi kirjutatult selle koosoleku protokoll.  

“Üheski teises aines pole ju kitsast ja laia haridust. See kultiveerib müüti, et matemaatika ei ole ainsana kõigile jõukohane – on neid, kes oskavad, ning neid, kes ei oska.

Tol ajal tulid kõik seltsi liikmed paar korda aastas kokku ja pidasid üksteisele ettekandeid matemaatikateadusest. Kuigi nende ettekannete sisu oli eelkõige akadeemiline, puudutasid need ka matemaatika õpetamist, sest seltsi kuulusid ka koolijuhid ja õpetajad. Koosolekute protokolle lugedes jääb mulje, et saja aastaga pole kuigi palju muutunud: mure selle üle, et matemaatika õpetamise tase koolides käib alla, oli ka siis. 1931. aasta 4. märtsi protokollis on näiteks kirjas, kuidas kooliõpetaja Paas nimetab noorte üliõpilaste teadmiste puudulikkuse kolm põhjust: keskkooli matemaatikakursuse läbimiseks ei ole piisavalt aega; keskkoolis puuduvad eksamid õpilaste üleviimisel ühest klassist teise; ülikooli tulevad edasi õppima rikkamad, mitte andekamad õpilased. See kõlab kõik väga tänapäevaselt ja selliseid näiteid on protokollides teisigi. 

Kuigi Teise maailmasõja ajal mingid märgid seltsi tegevusest on, siis Nõukogude aja saabumisega see lõppes ja taastus alles kaheksakümnendatel. Seega on sajas sünnipäev pigem mõtteline. 

Mida saab lugeda seltsi saavutusteks? 

Kõige olulisem saavutus on, et oleme alates seltsi taassünnist aktiivselt, järjepidevalt ning tõusvas joones tegutsenud. Oleme suutnud kogu aeg toimuvat aktiivselt jälgida ja ministeeriumi nõustamise ning seaduseelnõude tagasisidestamise kaudu ka mõjutada. Igasuguste preemiate ning stipendiumide jagamine – nii õpilastele, üliõpilastele kui õpetajatele – on ka väga tähtis. Ei saa mainimata jätta, et viimastel aastatel palju kõlapinda leidnud e-rehkendus on meie liikmete suure töö tulemus. 

Mida te isiklikult matemaatikahariduse peamisteks valukohtadeks peate? 

Mina olen muidugi justkui elevandiluust tornis viibiv matemaatikaprofessor ja puutun koolimatemaatikaga vähe kokku. Küll aga on minu meelest kitsas matemaatika ikkagi saatanast. Üheski teises aines pole ju kitsast ja laia haridust. See kultiveerib müüti, et matemaatika ei ole ainsana kõigile jõukohane – on neid, kes oskavad, ning neid, kes ei oska. Minu meelest on see vale. 

“Koosolekute protokolle lugedes jääb mulje, et saja aastaga pole kuigi palju muutunud.

Eks see kõik tuleneb ka sellest, et nii mõnigi prominentne kultuuritegelane räägib intervjuus pealtnäha lausa uhkelt, et tema pea matemaatikat ja muid reaalaineid üldse ei võtnud. Ma ei ole kuulnud, et keegi neist räägiks sama näiteks eesti keele ja kirjanduse kohta. See ei kõlaks nagu sama hästi. Küsimus ongi matemaatika kuvandis meie ühiskonnas. Kitsas ja lai matemaatika süvendavad seda vale kuvandit. 

Miks on matemaatika vajalik? 

Langen nüüd ansamblist võib-olla välja, aga kui me räägime matemaatikast või teadusest üldiselt, ei kasutaks mina sõna „vajalik“. See, mis on kasulik või vajalik, on täiesti subjektiivne. Meil ei ole õrna aimugi, milline on praeguste noorte elu 20 aasta pärast. Peaksime õpetama seda, mis matemaatikas praegu oluline ja aktuaalne on, küsimata, kas, kuidas ja millal seda vaja läheb. Kas me keeleõppe puhul teame, milliseid sõnu inimesel täpselt vaja läheb? Mõni saab 20 sõnaga hakkama. Seega ei kasutaks ma sõnu „kasulik“ või „vajalik“, vaid ütleksin, et matemaatika on huvitav.