• Iga ilmunud eesti keele õpiku üle on alati hea meel. Õppematerjale on pigem vähem kui rohkem ja seda enam rõõmustab iga uus õpik, õpiäpp või veebikeskkond. Nii ka kaitseväe eesti keele õppekomplekt „Ajateenistuse ellujäämiskeel“.

---

---

Ajateenijate eesti keele oskuse probleeme kommenteerinud kaitseväe esindajate argumentatsioon on olnud ühene: „Kaitseväe jaoks on probleem, kui tulevad sõdurid, kes ei saa juhistest, käskudest ja ka väljaõppe sisust aru“ (Ert ja Libe, ERR, 01.12. 2025). Keelest arusaamine ja eneseväljendus on otseselt seotud ajateenija tegutsemisvõimekusega – ajateenija peab öeldust kiiresti ja üheselt aru saama ning selle põhjal tegutsema. Kaasatus, ühises info- ja teadmisväljas olemine on samuti oluline.

Eelmise aasta lõpus ilmunud muu emakeelega ajateenijatele mõeldud praktilise eesti keele tööraamatu „Ajateenistuse ellujäämiskeel. Tööraamat ja kuulamisfailid“ sihtrühm on ajateenijad, kes oskavad eesti keelt A2–B1-tasemel. Õpik on suunatud ajateenijatele, kelle keeleoskus on algtasemest veidi kõrgem ning annab neile võimaluse jõuda iseseisva suhtleja tasemele. Õpivahend järgib ajateenistuse õppekava, lähtub sõduri baaskursuse (SBK) ainesisust ja õpiväljunditest, mida toetavad autentsete väljaõppetundide heli- ja videosalvestised.  

Oskuslikult lõimitud aine- ja keeleõpe

„Ajateenistuse ellujäämiskeel“ lähtub kommunikatiivse keeleõppe põhimõtetest. Sellest tuleneb ka rõhuasetus suulise väljendussuutlikkuse kujundamisele, mis haakub otseselt ajateenistuses rakendatavate töövormidega (lahingpaarid, meeskonnatöö ning mitmesugused aktiivõppevormid). Tööraamat on ühtlasi hea näide oskuslikult lõimitud aine- ja keeleõppest: ajateenija omandab korraga nii kaitseväeoskusi ja -teadmisi, terminoloogiat kui ka eesti keelt üldisemalt. Relvaõppe peatükki näiteks tuues tähendab see, et ajateenija õpib korraga relva ohutut käsitsemist, vajalikku sõnavara ning tegevuste sooritamist ja sõnastamist eesti keeles, omandades ühtaegu nii erialakeelt kui ka üld- ja argikeelt koos selle registritega. 

“„Ajateenistuse ellujäämiskeel“ on asjatundlikult koostatud õppematerjal.

Sama läbimõeldud on tööraamatu mitmekesine ülesandepagas, kus koostajad on lasknud loovusel lennata, kuid hoidnud samal ajal selget metoodilist joont ja loogilist tegevusjärjekorda. Tööraamatust leiab kirjalikke, suulisi, kuulamis-, visuaalseid ja käelisi õpitegevusi, sh joonistamist. 

Suulised tegevused toimuvad valdavalt paaris- ja rühmatööna dialoogide, rollimängude, eri olukordade läbimängimise ja arutelude kaudu (nt „Mis tekitab stressi?“, „Mida on vaja teha, kui relv ei tööta?“). 

Kirjalikud ülesanded vahelduvad lünkharjutustest, sõnade ja sõnavormide äratundmise ja rakendamise ülesannetest (nt „Kirjuta pildi alla õige sõna“, „Ühenda sõna ja selgitus“, „Kirjuta sõna õiges vormis“) seletuskirjade, taotluste ja loovkirjutisteni (nt „Mida teeb sõdur kaitseväes?“). Rohkesti kasutatakse foto- ja videopõhiseid ülesandeid (nt „Mis varustust kannab sõdur pildil?“), samuti joonistusülesandeid (nt „Joonista kaitseväelinnaku kaart“). Rohkesti on ka autentsel ainesel ja argikeelel põhinevaid kuulamisharjutusi (nt „Kirjuta, mis juhtus“, „Kirjuta kõik auastmed, mida kuuled“).  

“Ajateenistuse eluolu kajastatakse õpikus realistlikult ja värvikalt.

Ajateenistuse argipäev 

Õpikut võib lugeda narratiivina, kus tekstide ja dialoogide kesksed tegelased Aleks, Erik, Artjom, Karl, Daniel läbivad üheskoos ajateenistust, osalevad sõduri baaskursusel ning omandavad samm-sammult üksikvõitlejale vajalikke teadmisi ja oskusi. Kaheteistkümneks peatükiks jagunev tööraamat järgib ajateenistuse loomulikku õpiteekonda: lugu algab ajateenistusse astumisest ja kaitseväe struktuuri tutvustamisest ning kulgeb orgaaniliselt läbi väljaõppe kesksete valdkondade: ajateenistuse argipäevast, sõdurivarustusest ja relvaõppest maastikuõppe, orienteerumise, tervise ja esmaabini. Ajateenistuse eluolu kajastatakse realistlikult ja värvikalt. 

Nagu igas institutsionaalses keskkonnas, toimivad ka kaitseväe keelekasutuses kõrvuti eri registrid: üldkeel, militaarsõnavara ning suuline argikeel. Tööraamat esitab kõik need keelekihid: ametliku terminoloogia kõrval ka argikeelse väljendusviisi ja keelendid (nt „ta on värske vend, ta ei jaga veel asja“, „mu automaat jamab“, „voodirežiim ärkab ka samal ajal üles“), emotsionaalsemat sõnavara (vt ekraanitõmmis 1) ja intensiivistajaid („pagana igav“, „superäge“), pronoomenite argised lühikujud (nt „mus“, „mult“, „muga“ jt). Kaitseväelisel kõnekeelel, millest ajateenija niikuinii osa saab, võiks lasta julgemaltki kõlada. Küsimus ei ole normi lõdvendamises, vaid keelelise tegelikkuse nähtavaks tegemises, et ajateenijad oleksid asjaomaste keelenditega ühiselt varustatud. Teisalt on mõistetav, et suuline kõne kogu oma leksikaalses kirevuses võib nõudlikus õpi- ja keelekeskkonnas (ajaressurss, mahukas õppesisu) olla kognitiivselt liiast. 

Teenistus- ja üldkeele tasakaal

Tööraamatu sõnavara on valitud ajateenijale iga päev vajalike ja teenistusolukordades kasutatavate keelendite hulgast. Teda suunatakse sõnavara meenutama, võrdlema ja uude konteksti üle kandma, looma sildu üld- ja militaarkeele vahele. Mitmetähenduslike sõnade, näiteks substantiivi „tuli“ tähendusväli avatakse nii tsiviil- kui kaitseväekontekstis. Seejuures on autorid oskuslikult rakendanud konstruktsioonigrammatika põhimõtteid, õpetades keelt mitte üksiksõnade, vaid tähenduslike keeleliste tervikute kaudu nende loomulikus kaitseväekontekstis (nt õpetamata üksiksõna „kokku“, vaid konstruktsioonidena, nt „pane varustus kokku“, „me pakime asjad/ennast kokku“ jne). Igal keelendil on tööraamatus selge koht ja ülesanne – juhuslikku sõnavara üldiselt pole. Eesti keele õppimine on ehitatud üles seoste loomise põhimõttel: uued keelendid seo(sta)takse varem õpituga ja viiakse järgmisse kasutuskonteksti. Eraldi esiletõstmist väärib ka metoodiliselt läbimõeldud võte: tööraamatu liitsõnad on esitatud läbivalt sidekriipsuga, st sõnaosised on üksteisest graafiliselt eraldatud. See on eriti tervitatav mitmeosaliste ja vokaalirikaste sõnade puhul – näiteks „jao-ülem“, „esma-abi“, „relva-puhastus-komplekt“, „öö-vaatlus-seade“, „reserv-rühma-ülema abi“. Selline graafiline liigendamine pakub õppijale otsest lugemis- ja hääldustuge, aitab tajuda sõna ehitust ja silbistruktuuri, toetab sõnade kokkulugemist, hääldamist ja mõistagi tähendusest arusaamist.

Eesti keele vokaalirikkus ei tee keeleõpet muidugi lihtsamaks. Ajateenistuse ja kaitseväe terminoloogias leidub rohkesti sõnavara, kus valesti kuuldud või artikuleeritud häälik annab vastupidise sisulise tähenduse ning tegevuse, kui korraldus ette nägi. On ju oluline vahe selles, kuidas tõlgendab ajateenija temani jõudnud käsklust – oli see nüüd „rännak“ või „rünnak“ või kas kõne all on „tõrje“ või „tõrge“. Sääraseid minimaalpaare leiab kaitseväe leksikaalsest varasalvest rohkesti.

Säästetakse grammatika keerukustest

Tööraamatu eesmärk ei ole grammatikat süsteemselt õpetada, vaid anda õppijale kätte vormid ja konstruktsioonid, mida ajateenistuse suhtlusolukordades päriselt vaja läheb. Sestap on keskmes oleviku ja mineviku vormid, eitussõna, käskiv kõneviis, mõlemad tegevusnimed ja peamised modaalverbid (nt „võima“, „pidama“, „suutma“), modaalpartiklid (nt „võib-olla“, „ehk“, „muidugi“), asesõna „ise“ ja selle käänamine. Grammatilisi selgitusi antakse minimaalselt ja ainult seal, kus see on otseselt kasutuse seisukohalt vajalik. Hea näide on lihtmineviku käsitlus peatükis 5 („Mida me õpime ajateenistuses?“), kus teema avatakse lihtsas ja õppijasõbralikus võtmes – minevikku selgitatakse kui midagi „mis juba oli“. Käändsõnade puhul õpitakse ära kolm-neli põhivormi (nt moon, -a, -a või tõrge, tõrke, tõrget, tõrkeid), relevantsemate puhul (nt asukohad, sõduri riidevarustus) esitatakse ka kohakäänete ja kaasaütleva käände vormid.

Väga hästi on lahendatud sõnavormide varieerumise teadvustamine (nt jagu : jao : jagu; veebel : veebli : veeblit): eri ülesannetega näidatakse, et eesti keeles võib sama sõna kuju muutuda, kuid seda tehakse kasutusnäidete ja võrdluste kaudu, ilma grammatikaterminitesse laskumata ning vormimoodustuse mehhanisme lahti seletamata (vt ekraanitõmmis 3). Relevantsete sõnade puhul pööratakse tähelepanu ka sõnamoodustusele – nagu relvaõppe puhul (vt peatükk 7) sõnapere moodustavad keelendid „sihtima“, „sihik“, „sihtimine“, „sihtmärk“ ja nende vormikasutus, sedagi alati koos kontekstiga. 

Kitsaskohad hääldamise õpetamisel

Kuigi sõnavaravalik on tervikuna läbimõeldud ja arvestab sihtrühma, tahaks mõningatel juhtudel siiski autoritega kaasa arutleda. Näiteks: kui süvitsi minna terminite esitamisega või kuidas lahendada sünonüümsete keelendite küsimus (nt „saapahooldusvahendid“ vs „saabaste puhastusvahendid“) – millal toetab paralleelsete võimaluste tundmine õppijat ja millal hakkab teda koormama? Mõnede puhul on esindatud nii militaarregistri kui selle kõnekeele vasted (nt „magamismatt“ ehk „lebomatt“), mõnel ainult kõnekeelsed (nt „nipukad“).   

Mõningast puudust tundsingi lugedes eesti keele hääldamise juhistest. Ehk tasub sellel teemal pikemalt peatuda? Kaitseväe registris leidub rohkesti foneetiliselt tundlikku sõnavara: minimaalpaare (nt „rännak“ ↔ „rünnak“, „miin“ ↔ „moon“), samakujulisi sõnu (nt „salv“ relva osana või „salv“ kui rasvataoline määre) ning sõnu, mille tähendus erineb tsiviil- ja militaarkontekstis (nt nimisõna „tuli“). Ka ajateenistuses kasutatavad lühendid (nt NAK, AÜK, OE) võiksid olla esitatud koos soovitusega, kuidas neid lugeda – millal tähthaaval, millal sõnana. Samasse ritta kuuluks kellaaegade ja kuupäevade sõnaline väljakirjutamine. Need on küll pisidetailid, kuid praktilises suhtlusolukorras olulised.

Abiks huumor ja sisenaljad 

Keeleõpe pole mugav tegevus: keeleoskus (nagu mis tahes muu oskus) tuleb pingutuse kaudu, eeldab mälus kinnistumist, ajateenistuse kontekstis ka õpitu rakendamist õigel hetkel ja õiges järjekorras. Eksimine käib keeleõppe juurde ning võibki ebamugav olla, sest keelt katsetades satub õppija olukorda, kus tuleb avalikult eksida. Seetõttu tuleb keeleõpet võtta avatud meele ja huumoriga, mida ka tööraamat läbivalt, sealhulgas ajateenistuse päriseluliste ja sisenaljade näitel rõhutab.  

“Paremini võiks läbi mõelda, millal paralleelsete võimaluste tundmine õppijat toetab ja millal hakkab teda koormama.

5. peatükis antud keeleõppesoovitused mõjuvad julgustavalt ja võiksid olla eeskujuks laiemaltki. Kas või seesama lihtne, aga õppijat toetav ja julgustav sõnum: „Las nad naeravad, kui sa teed vigu. Naera ka! Küll nad saavad aru, mida sa ütled.“ Läbi materjali jookseb ka selge põhimõte: suhtle julgesti ja igaüks (teenistuskaaslased, ülemad) on sinu keeleõpetaja. 

Ära pole unustatud ka tööraamatu põhjal õpetavaid keeleõpetajaid. Autorid annavad selged metoodilised suunised tööraamatu kasutamiseks: tunni töökeel olgu ainult eesti keel, tõlgitagu minimaalselt, samuti antakse juhised õppe diferentseerimiseks.  

„Ajateenistuse ellujäämiskeel“ on väga hästi õnnestunud, professionaalselt ja asjatundlikult koostatud õppematerjal. Sisukas ja hariv ka silmaringi laiendamise mõttes, mis lubab ajateenistuse argipäeva lähemalt sisse vaadata. Jõukohane nii õppijale kui ka keeleõpetajale.