• Kuigi haridus- ja teadusministeeriumi plaan algklassides hinnetest loobuda jõustuks alles pea kümne aasta pärast, jääb meedias ilmunud sõnavõttude taustal mulje, justkui oleks hinneteta õpetada võimatu. Kas on see tõesti nii?

Hiljuti Postimehes sõna võtnud õpetaja (KADRI PULK ⟩ Mitu tundi on õpetaja ööpäevas? Sõnaline hindamine tähendab iga päev 150 essee kirjutamist) leidis, et ei jõua iga päev sadadele õpilastele esseesid kirjutada. Loo juurde tõi ta vaimuka näite pikast esseest, mida õpetaja loodusõpetust mitte just eriti hästi tundvale noorele õppijale iga päev kirjutama peaks. Tõsi, lihtne kolm pika miinusega võtaks õpetajal tõesti sadu kordi vähem aega.

Siin peitubki numbrilise hindamise konks – kolm on ju positiivne hinne! Kui selliste teadmistega laps töö tulemuse kirja saab ja järgmiste teemadega jätkab, siis millele järgmisi teadmisi ehitada, kui arusaamades niivõrd suured augud on?

Ja kui õpilasi, kes sedalaadi tagasisidet vajavad, on klassis palju, siis millele see viitab? Mis tunnis toimus? Kas lisaks õpetamisele ka õppimine? Või rääkis õpetaja kogu info lastele ära, „edastas teadmisi“, kuid see, kas nad kuulasid, aru said, kirja panid ja meelde jätsid, jäi igaühe enda mureks? 

“Hinne, eriti negatiivne hinne, on pigem karistus kui tagasiside, sest see ei anna infot, kuidas edasi minna.

Juba Skinner – jah, seesama, kes tegi katseid rottidega ja leidis, et inimene ja loom õpivad paljuski sarnaselt – kirjutas, et juhul kui õpetamine taandub testideks treenimiseks ning motivatsiooni põhiallikas on hirm testis läbi kukkuda, pole tegemist õpetamisega.

Kui õpetaja saab lastelt tööd, milles ilmnevad suured lüngad teadmistes, siis näitab see, et õppimisega on lood kehvapoolsed. Järelikult tuleb uuesti õppida, edasi õppida või hoopis mingil muul ja tõhusamal moel õppida. Just see ongi õppimist toetava hindamise tuum – mõista, millest õppija aru saab ja mida on vaja veel harjutada, et järgmisele tasemele jõuda. 

Tagasiside aitab toetada eneseanalüüsi

Siin aitabki tagasiside, mille peamine roll on toetada eneseanalüüsi oskuse kujunemist. Hinne, eriti negatiivne hinne on pigem karistus kui tagasiside, sest see ei anna infot, kuidas edasi minna. Seega jõuamegi arusaamani, et pikad kirjalikud esseed, mida hinnetele sageli vastandatakse, pole iga päev kindlasti otstarbekad. Pigem tasub õpilastega suuliselt õpitu üle arutleda ning luua neile võimalus omavahel vastastikku asju selgitada. Siin saab abi ka tehisarust, mis oskab üha paremini selgitada teemat individuaalselt ja just nii lihtsalt, et laps aru saaks. 

Meediast on samal teemal käinud läbi ka seisukoht, et uuringud, mis näitavad sõnalise tagasiside tõhusust, on tehtud kallutatud valimi peal ning kui kahehirmu pole, siis õpilased ei õpigi.Kõlama on jäänud mõte, ettublid ja heast perest lapsed suudavad õppida hinneteta, kuid „tavaliste laste“ puhul on lugu teisiti. 

“Sõnaline hindamine pole Eestis ei uus teema, hinnete kõrval on kasutatud seda pikalt.

Uuringute kallutatuse väide vajab lahtiselgitamist. Tagasiside puhul viidatakse sageli Blacki ja Wiliami ning Hattie ja Timperley uuringutele (SIIN ja SIIN), kus nad on koondanud materjali mitmetest kõrgel tasemel teadusuuringutest. Need polnud „privilegeeritud õpihimuliste laste“ uuringud, vaid esines ka õppijaid, kel edasijõudmisega raskusi. Just viimaste puhul leidsid teadlased, et juhul kui nad saavad halva hinde asemel sisulist tagasisidet, liiguvad nad edasi oluliselt paremini. Hilisemad uuringud on kinnitanud, et sisuline tagasiside ei toeta ainult nõrgemaid. Ka need, kes vaevata viie kätte saavad, tahaksid õppimises põnevat väljakutset. Seega näitavad uuringud selgelt, et kirjeldav tagasiside, kus õpilasele selgitatakse, mis on juba hästi ja mis võiks veel paremini olla, aitab kõigil õpilastel oma lähtetasemelt edasi liikuda.

Sõnaline hindamine pole moeröögatus, millega haridussüsteem soovib kaasa minna, hinnete kõrval on seda kasutatud pikalt. Kirjeldav protsessihindamine on lubatud olnud juba taasiseseisvuse esimesest õppekavast alates, mis võeti vastu 1996. aastal. 2011. aasta riiklik õppekava sätestas, et kõigi koolide I ja II kooliastmes on õigus kasutada tagasisidet, millel puudub numbriline vaste. 

Koolidele ja õpetajatele pedagoogilist vabadust võimaldades ei tohi me kinni panna ühegi lapse õpiteed. Lapsest lähtuv alusharidus loob hea lähtekoha selleks, et lapses kujuneks mitte ainult teadmised ja õpioskused, vaid ka tahe ja julgus elukestvalt õppida, uusi asju katsetada, end proovile panna. Hinneteta algkool toetab sama ideed ja seda väärivad kõik lapsed, mitte üksnes „tublid ja headest peredest“ lapsed.