• „Kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate ring 1. märtsist laienes, mitte ei ahenenud,“ ütleb Eesti haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri ja soovitab lugeda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste rakendussätteid.

Õpetajate Lehe poole pöördus nõu ja abi saamiseks erivajadustega laste koolis töötav õpetaja, kes sai hiljuti direktorilt teate, et ei kvalifitseeru enam õpetajaks ja peab hakkama kutset taotlema. Ta on töötanud õpetajana 2003. aastast. Enne kooli tööle asumist oli ta omandanud sotsiaaltöö rakendusliku kõrghariduse, 2006. aastal sai eripedagoogika bakalaureusekraadi ja 2008. aastal kasvatusteaduste magistrikraadi.

„Olen läbinud kolm 160-tunnist pedagoogilist täiendkoolitust nii Tartu kui Tallinna ülikooli juures, lisaks kümneid väiksema mahuga koolitusi. Seda kõike kvalifikatsiooni säilimise jaoks. Mind on kogu selle aja jooksul loetud kvalifikatsioonile vastavaks. Nii on kirjas ka EHIS-es,“ selgitas õpetaja. Ta on jälginud, kuulanud, lugenud kõike, mis puudutab uut karjäärimudelit, aga kuskilt ei ole kõrvu jäänud, et kehtivaid kvalifikatsioone hakatakse tühistama. 

„On alust arvata, et mina ei jää ainukeseks, kellega nii tehakse,“ kardab õpetaja. 

Kas murekirja saatnud õpetaja peabki hakkama kutset taotlema?

Reemo Voltri: Nende õpetajate jaoks, kes seni kvalifikatsiooninõuetele vastasid, ei muutu mitte midagi. Seega vastab ka murekirja saatnud õpetaja endiselt kvalifikatsiooninõuetele.

“Lugege ikka tervet seadust ja lähtume sellest, et PGS-i muudatustega kvalifikatsiooninõuetele vastavust ei kitsendatud. Õpetajatel, kellega sai enne tähtajatu lepingu sõlmida, ei muutunud midagi.

PGS ütleb selgelt ära, millised õpetajate kvalifikatsiooninõuded on: magistrikraad või sellele vastav haridus ja õpetajakutse. Aga seaduse lõpus on rakendussätted, kus on kirjas, kes veel kvalifikatsiooninõuetele vastavad. Tasub tähele panna, et seadusest võeti maha märgilist 2013. aastat puudutav klausel. Seni oli nii, et õpetaja loeti kvalifikatsiooninõuetele vastavaks, kui ta oli omandanud pedagoogilise hariduse enne 2013. aasta 1. septembrit ja tal oli sellele kuupäevale eelnev töökogemus. Kui õpetaja polnud töötanud, siis ta kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud. 1. märtsist tuleb lugeda kvalifikatsioonile vastavaks ka õpetajad, kel töökogemust polnud. Seega PGS-i muudatustega ei kitsendatud kvalifikatsioonile vastavust, vaid hoopiski laiendati.

Miks siis segadus võib tekkida?

Ju osa koolijuhte ja eriti uued vallaametnikud ei loe lõpuni ega jõuagi rakendussäteteni, kus on kirjas erandjuhud. Ütlevad õpetajale, et tal pole kutset ja ta ei vasta kvalifikatsioonile, kuigi tegelikult vastab.

Kui õpetajal tekib kõhklusi, on ametiühingu liikmeil võimalik meie juristi poole pöörduda. Selgitame asjaolusid, lahendame asja ära ja kaob nõue kutset taotlema minna. Ametiühinguliikme üks boonus ongi see, et toetame juristi abiga. 

Aga kui õpetaja ei kuulu ametiühingusse, kes teda aitab?

Soovitan esmalt küsida selgitust koolijuhilt: mille alusel ta väidab, et õpetaja peab kutset taotlema? Kui juht väidab, et PGS-i muudatustega tuli kitsendus, siis see arvamus pole õige. Kui õpetaja vastas enne 2013. aastat kvalifikatsiooninõuetele, vastab ta ka praegu. Rõhutan veel kord: nende õpetajate hulk, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele, hoopis laienes.

Mida soovitate koolijuhtidele?

Lugege ikka tervet seadust ja lähtume sellest, et PGS-i muudatustega kvalifikatsiooninõuetele vastavust ei kitsendatud. Õpetajatel, kellega sai enne tähtajatu lepingu sõlmida, ei muutunud midagi.  

Seega pole põhjust kvalifikatsiooninõudeid uuesti hindama hakata. Juhtidel pole mõtet endale tööd juurde otsida!