• Igal aastal pöördub üle viie tuhande Eesti kodaniku kodumaale tagasi. Elu siin sisse seades tuleb paljudel leida ka lapsele koolikoht.
• Kogemusi on erinevaid. Õpetajate Leht kuulas ära nelja pere lood, kes saabusid kõik eri riikidest.

„Kõige keerukam aeg kooli vahetada on siis, kui lapsed on põhikooli ja gümnaasiumi piiri peal,“ ütleb Helen Metsvaht, keda töö viis paari aasta eest Soome, kuid kes eelmisel sügisel otsustas plaanitust varem kodumaale naasta. Kui Metsvaht Eestis asju ajama hakkas, siis tema rahvusvahelises koolis õppivatel lastel õppetöö juba käis – Soomes algab kool augustis. Vanem poeg oli just alustanud 10. ja noorem 9. klassi. 

Metsvaht uuris Tallinna haridusameti kodulehte ja leidis vaid üldist infot. Kiikas ka koolide veebilehti. Siis saatis haridusametisse kirja ja küsis nõu, kas lapsed võiks juba oktoobrist Eestis jätkata või tasub oodata kevadeni. 

„Kuna vanem laps oli kohe 17-aastaseks saamas, öeldi, et gümnaasiumiharidus pole kohustuslik ja nemad ei saa aidata,“ lausub Metsvaht. „Öeldi ka, et 10. klassi ei saa kohe kindlasti, sest lastel ei ole Eesti 9. klassi lõputunnistust.“

Nooremale pojale anti siiski lootust 9. klassi saada. Perele polnud siiski vastuvõetav, et lapsed elaksid-õpiksid eri riikides. Nii sündiski otsus jätkata veel üks aasta Soome rahvusvahelises koolis. 

Kuna noorem poeg oskab inglise keelt väga hästi, talle meeldib rahvusvahelises koolis ning ta soovib ükskord välisülikooli minna, kaalub pere ka Eestis rahvusvahelises koolis jätkamist, kuigi see on kulukas. Aga vanem poeg tahab minna eestikeelsesse kooli. Mõlemad lapsed on suurema osa kooliteest läbinud Eestis ja keelega pole neil probleeme.

Määrus „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja kord ning koolist väljaarvamise kord“
§ 6. Välisriigi õppeasutusest tulnud õpilase õpingute jätkamine
(1) Välisriigi õppeasutusest tulnud õpilane, kes on enne välisriiki asumist õppinud Eesti koolis ning soovib jätkata põhihariduse omandamist Eestis, asub õppima sama kooli vastavas klassis, kus ta välisriigi õppeasutuses õppimise aega arvestades õpiks juhul, kui ta oleks õpinguid jätkanud Eestis ning oleks iga õppeaasta järel viidud üle järgmisse klassi. Õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul tema seadusliku esindaja taotlusel võib õpilane vajadusel jätkata õpinguid madalamas klassis.

Lahendus koidab

Et Eesti põhikooli lõputunnistuseta vanemale pojale järgmisest sügisest ikkagi õpikoht leida, pöördus Helen Metsvaht gümnaasiumi, kus lapsed oma haridusteed alustasid. 

„Õppealajuhataja oli mõistev ja kuulas meid ära,“ lausub Metsvaht. „Ütles, et kohti peaks olema ja nad saavad poisid 11. klassi vastu võtta. Enne tuleb teha eesti keele ja matemaatikatestid. Saatsin Soome kooli programmi ja aineõpetajad andsid teemad, mida tuleks juurde õppida. Tundsin kooli toetust. Lapsel on lootust, kui me ise ka pingutame ja vaeva näeme. See on kodulähedane kool ja me väga tahaks sinna saada.“ 

Pere võttis ka eraõpetajad, kes aitavad järje peale saada – rahvusvaheline IB- ja Eesti õppekava erinevad.

Kuigi pärast pikka asjaajamist koidab murele lahendus, häirib Metsvahti ametnike suhtumine, et 17-aastane polegi koolikohustuslik. Kas ta peakski jääma põhiharidusega, imestab Metsvaht. Ta toob näite Soomest, kus tagasipöördujate lapsed võeti heal meelel 10. klassi Rootsi põhikooli tunnistusega. Neilgi polnud Soome eksamitulemusi ette näidata.

Metsvaht on juhtinud Eestis ja Soomes suuri ettevõtteid ja harjunud ärimaailma konkurentsiga. Kuid põhikooli lõpetamine Eestis ja konkurents 10. klassi on tema hinnangul üle mõistuse. 

“Liiga teravaks on asi aetud. Inimlikult võiks suhtuda ka poole kooliaasta pealt tulijatesse.

Helen Metsvaht

„Nii suur stress on lapse jaoks liig,“ ütleb ta. 

„Ka Soomes on väga headesse gümnaasiumidesse konkurss, aga see ei ole üleriigiline stress. Meilgi võiks kõik olla korraldatud inimlikumalt. Gümnaasiumi võiks vastu võtta ka välismaalt tulijaid, kokkulepete alusel. Liiga teravaks on asi aetud. Inimlikult võiks suhtuda ka poole kooliaasta pealt siia tulijatesse. Kuid gümnaasiumid muretsevad oma pingeridade pärast ega taha võtta nõrgemat õpilast teisest riigist.“

Helen Metsvaht loodab, et tema lapsed ei jää kodumaal hariduseta. Kuid tagasi tulla ei tohiks olla nii keerukas. Tal on sõpru, kes on Eestisse naastes samamoodi kogenud, et lapsi ei taheta 9. klassi võtta, kui neil pole just hiilgavaid tulemusi ette näidata.

„Pered ei julgegi vahel laste hariduse pärast tagasi pöördumise otsust langetada,“ kahetseb Metsvaht.

Klassi võrra edasi

Kui Mari Luhaääre pere 2023. aastal pärast pereisa kolmeaastast välislähetust Londonist tagasi Tartusse kolis, ei kaalutud pikalt, kuhu kooli poeg panna. Ta oli varem õppinud Tartu erakoolis, mille õppekorraldus sarnaneb paljuski rahvusvahelise kooli omaga Londonis. Tundus turvaline jätkata tuttavas kohas. Kuid kunagiste kaaslastega ta samasse klassi ei saanud, sest Londonis oli ta kolmanda klassi poole pealt üle viidud neljandasse. 

Nüüd lõpetabki Karl Gregor erakooli progümnaasiumis ProTERAs kaheksanda klassi asemel juba üheksandat. Üldiselt on ta hästi kohanenud ja hakkama saanud. Vaid üks mõru pill tuli perel alla neelata.

„Kaitsevägi oli meile Londonis määranud kord nädalas eesti keele õpetaja ja ka kodus rääkisime eesti keelt,“ lausub Mari Luhaäär. „Poeg tegi 6. klassi tasemetöö väga hästi, aga siin tehti test ja ta määrati madalamasse temporühma. Pole just hea lahendus, et vaid kuu aega Eestis olnud laps peab tegema testi. Lubati hiljem uus test teha, kuid seda ei tulnud ja nii ei saanudki ta tugevamasse rühma. See võttis motivatsiooni vähemaks.“ 

“Tagasitulekut peetakse asjatult hirmutavaks.

Mari Luhaäär

Kuid saksa keelega, mida poeg siin nullist õppima hakkas – sest Londonis oli B-võõrkeeleks olnud hispaania keel – jõudis ta juba aastaga teistele järele.

„Tagasitulekut peetakse asjatult hirmutavaks,“ ütleb Mari Luhaäär. Kõige raskem on kohaneda hoopis sellega, et Eesti koolides toetatakse üksteist vähem ega olda nii salliv, kui oldi Londonis, kus õppis lapsi 52 rahvusest. Eestis on olulisem pealispind: milline on telefon ja mis autoga pere sõidab. 

„Kui Londonis ei tule esimese korraga mõni asi välja, siis kaaslased toetavad. Lapsed muutusid seal kiiresti sallivamaks ja ellusuhtumine täiskasvanulikumaks.“

Haridusteadlane Äli Leijen on koguni kahel korral näinud oma laste koolivahetusega kohanemist. Ta õppis aastatel 2004–2008 Hollandis doktorantuuris ning vanem tütar käis seal koolis. Hollandis minnakse kooli juba 4-aastaselt, laps õppis seal neli aastat ja Eestisse naastes läks teise klassi. Aastatel 2023–2024 oli Äli Leijen seitse kuud külalisteadur Texase osariigis. Temaga oli kaasas noorem tütar, kes sügispoolaastal õppis Eestis ja kevadpoolaastal Ameerikas. Eestisse tagasi tulles jätkas ta õpinguid oma eakaaslastega 7. klassis.

Vanem tütar läks Tartus kodule lähimasse kooli. Leijen võttis kooliga ise ühendust ja andis varakult teada, et tütar alustab teist klassi Eestis. Kohtus eelnevalt ka õpetajaga. Noorem tütar jätkas õpinguid oma klassikaaslastega, nad kõik vahetasid 6. klassi järel kooli. Leijen suhtles varakult nii vana kui ka uue kooli juhiga. 

„Koolis oldi väga paindlik, 6. klassi eesti keele õpetajalt saime ka juhiseid, mis teemasid Ameerikas iseseisvalt õppida, ja tütar sai sujuvalt 7. klassis õpinguid jätkata,“ ütleb Leijen.

Leijeni arvates on eri riikides õppimine lapse jaoks rikastav kogemus. Avaneb võimalus silmaringi laiendada, erisuguseid õpetamisviise ja koolikultuure kogeda ning ka õppijana paindlikumaks ja iseseisvamaks muutuda. 

„Loomulikult võivad lapsed kogeda kohanemisraskusi suhete nõrgenemise või katkemise tõttu seniste sõprade ja klassikaaslastega. Kohanemist võivad raskendada ka võõras keeles õppimine ja õppekavade erinevused. On väga oluline võimalikke kohanemisraskusi ennetada ja leevendada, et kogemus kujuneks ikkagi rikastavaks,“ nendib Leijen.

Nagu välismaale tulek

Mis saab aga siis, kui laps polegi Eestimaal koolis käinud, aga soovib siin gümnaasiumis jätkata?

ERR-i saatejuht-toimetaja Merike Teder naasis mullu tosina Tenerifel elatud aasta järel kodumaale. Tütar tuli juba varem, sest pere kartis, et Kanaaride põhikooli tunnistusega ei pääse Eestis ühtegi gümnaasiumi. Kaheksa aastat hispaaniakeelses koolis õppinud lapsele ulatas abikäe Kaarli kool. Vestlusel testiti teadmisi ja öeldi, et üheksandas klassis läheks raskeks ning tuleb uuesti läbida kaheksas klass.

„Kui oled pikalt ära olnud, siis ongi kõige kindlam pöörduda otse konkreetsesse kooli ja leida soe inimene, kes mõistab ja kaasa mõtleb,“ ütleb Merike Teder. „Kaarli koolis on väikesed klassid, kus lapsega arvestati ja toetati.“

Leiti lahendus ka võõrkeele õppimisele. Kaarli koolis õpivad kõik saksa keelt, aga Tenerifel oli Tederi tütar seda vaid kaks aastat õppinud ja sealne tase oli kehv. Kool soovitas teha Hispaania Majas hispaania keele testi ja nüüd on tal taskus C-taseme tunnistus. 

“Kui oled pikalt mujal elanud, tuled Eestisse nagu välismaale.

Merike Teder

„Esimesel aastal läksid Eestis hinded alla, aga siis hakkas tütar pingutama ja sai Pelgulinna riigigümnaasiumi sisse,“ on Teder rahul. „Õppida pole kerge. Jätkuvalt on probleeme inglise keelega, sest ka selle õpe oli Kanaaridel kehv. Ja eesti keele grammatikaga on ta hädas. Ei tea näiteks, mis on ninataga-käänded.“ 

Kahe koolisüsteemi erinevuste lihvimiseks on abi saadud eraõpetajatelt ja inglise keele kursusest.

„Kui oled pikalt mujal elanud, tuled Eestisse nagu välismaale. 12 aastaga on nii palju muutunud,“ lausub Merike Teder. „Lisaks kooli leidmisele tuli registreerida perearstile ja hulga muid asju ajada. Olen oma riigis nagu välismaalane. Ei ole mõtet loota, et keegi suunab ja aitab. Äraminejad on üldiselt hakkajad inimesed. Samamoodi pead ka tagasi tulles ise hakkama saama.“ 

Keeleõpe vajab tuge

Välismaalt tulijad soovivad tihti panna lapse kooli, kus on inglise keele süvaõpe. Aga uusi õpilasi saab vastu võtta siis, kui on vabu kohti. „Enamasti neid ei ole,“ ütleb Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg. Vahel tahaks rahvusvahelises koolis õppinud lapsed jätkata ka Eestis IB-õppes, kuid sinna nad ei kvalifitseeru, lisab Tannberg.

Tartu erakooli on tulnud õpilasi, kes on seal algklassides alustanud, siis mõne aja perega välismaal elanud ning põhikooli lõpus Eestisse tagasi tulnud. 

„Nad ei ole vajanud väga palju lisatuge, kuna käivad konsultatsioonitundides ja nende vanemad on võtnud lisaks eraõpetaja,“ ütleb ProTERA direktor Rein Uusmaa. 

Tagasi tulijaid tuleb järele aidata enamasti eesti keeles. Kes on välismaal õppinud eesti koolis, nende olukord on parem kui muukeelsest koolist tulijatel. Küsimusi tekib ka B-võõrkeele õppimisega. 

„Sageli on õpilane mingis keeles tubli, aga meie koolis seda keelt ei õpetata,“ lausub Uusmaa. „Kui õpilane tuleb meile 7. klassi, oleme võimaldanud tal liituda olemasolevate keelegruppidega. Näiteks üks õpilane liitus prantsuse keele grupiga, kuigi polnud seda keelt õppinud. Õpilased on edukalt kohanenud ja muresid ei ole keelevahetusega olnud.“ 

Kui pere ei ole varem TERA-ga seotud olnud, vaadatakse-kaalutakse iga olukorda eraldi. On olnud ka äraütlemisi – põhjuseks TERA õppekava ja mujalt tulnud õpilase õpitulemuste liiga suur erinevus. 

Uusmaale meenub juhtum, kus õpilane võeti kooli vastu, aga viidi vanema nõusolekul ühe aasta võrra madalamasse klassi. 

“Tagasitulijad vajavad enamasti järeleaitamist eesti keeles.

Rein Uusmaa

„Oleme teinud koolivahetusel ka tasemetestid eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles, et saada ülevaade õpilase hetkeseisust võrreldes meie õppekava õpitulemustega,“ märgib Uusmaa.

Tallinna haridusameti poole on käesoleva õppeaasta jooksul pöördunud ja koolikoha saanud kümmekond tagasipöördujat. Hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keeduse sõnul küsitakse eelkõige, mis koolides on vabu kohti ja millist eesti keele lisatuge saaksid lapsed juhul, kui lapsevanema hinnangul ei ole lapse eesti keele oskus koolis õppimiseks piisav. 

Küsitakse ka, kus on võimalik õppida selles keeles, milles laps õppis senises elukohariigis (nt inglise, saksa, prantsuse). Samuti tahetakse teada, kuidas valida Eestis klassi siis, kui varasema kooli õppekava järgi on ta meie õppekavast ees või maas.

„Kui laps ei oska keelt piisavalt, on ta jätkanud õpinguid klass tagapool,“ märgib Krista Keedus. Näiteks kui ta on lõpetanud 6. klassi, alustab Eestis samas klassis – nii saab keskenduda keeleõppele, kuna aineteadmised on juba olemas.

„Meie põhiline soovitus on võtta vastu koht pakutavas koolis,“ nendib Keedus. „Arvestame võimalusel õppekeele eelistusega (eesti või vene), proovime leida koha võimalikult kodu lähedal. Kohti saame pakkuda ainult neis koolides, kus neid on.“

Kõige keerulisem on tulla kolmandasse kooliastmesse (7.–9. klassi), sest sinna on vabu kohti kogu linnas kõige vähem. Ja põhikooli lõpueksamid tuleb teha eesti keeles.

„Kui pere lahkus Eestist siis, kui laps käis juba koolis, saab ta seadusekohaselt oma koha varasemas koolis tagasi,“ osutab Keedus.

Tartu linna haridusosakonna analüütiku Katrin Parve sõnul soovib enamik osakonda pöördunud peresid teada Tartu üldisi põhimõtteid: kuidas last kooli registreerida ning millised dokumendid ja kuhu esitada.

Enamik peresid naaseb Eestisse ajal, mil laps hakkab kooli minema. Uuritakse esimesse klassi astumise tingimusi. „Tihti lapsevanem ei teagi, kuhu kooli oma lapse peaks panema, sest Tartus veel elukohta pole. Seetõttu uuritaksegi esmalt haridusosakonnast,“ räägib Parv.

„Kõige keerulisem on siis, kui laps ei ole valmis alustama õpinguid oma emakeeles, sest ei oska seda piisavalt. Need juhtumid on pigem kolmandasse kooliastmesse saabujate puhul. Sellistel juhtudel soovivad vanemad näiteks ingliskeelset õpet, aga Tartu linn seda ei paku. Ent oleme leidnud ikkagi koos peredega lahenduse,“ lausub Parv.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas abistab tagasipöördujaid integratsiooni sihtasutus?

Kaire Cocker, üleilmse eestluse valdkonnajuht:

Statistikaameti andmetel oli 2024. aastal tagasi pöörduvaid Eesti kodanikke 5218. 2025. aastal sai meilt teavet tagasipöördumise ja kohanemise kohta 591, 2024. aastal 644 inimest.

Me ei uuri tagasipöördumise põhjuseid, kuid nõustamiste käigus jagavad paljud oma tagasituleku motiive. Peamised põhjused on igatsus kodu, keele ja kultuuri järele; soov, et lapsed saaksid kvaliteetse eestikeelse hariduse; eluetapi muutus (töölepingu lõppemine, lahutus, karjäärimuutus); soov hoolitseda vanemate eest; soov pakkuda lastele turvalist ja iseseisvat kasvukeskkonda. Pikema välismaal elamise järel ka soov elus uus suund võtta.

Tagasi pöördutakse kogu maailmast: suurematest riikidest Venemaalt, Ühendkuningriigist, Soomest ja USA-st, samuti Skandinaavia maadest, kuid esindatud olid ka kaugemad kohad, nagu Peruu, Austraalia, Araabia Ühendemiraadid (Dubai), Pakistan, Argentina ja Zimbabwe. Kokku enam kui 25 riigist.

Peamiselt soovitakse meilt üldist infot Eestis elamise kohta. Et oma tulekut planeerida, võetakse ühendust juba enne siia jõudmist. Uuritakse haridusasutuste (kool, lasteaed), tööturu, terviskaitse kohta, toetuste ja hüvitiste võimalusi.

Kõige keerulisemaks teeb naasmise neil, kes pole kunagi Eestis elanud või on olnud eemal väga pikka aega, eesti keele oskuse puudumine (eriti neil, kes on sündinud ja kasvanud välismaal); sobiva töökoha leidmine, kui puudub Eesti haridus või töökogemus; pereliikmete kohanemine (nt partner või lapsed ei räägi eesti keelt) ning haridussüsteemiga kohanemine lastel ja ka vanematel.