• Koduõppesse ei jõua mitte nende vanemate lapsed, keda lapse haridus ei huvita, vaid need, kes on juba käinud igal pool, kuhu on suunatud. Ainuke, mida pole, on koolide võimekus diagnoose ja soovitusi arvesse võtta.

17. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud artiklis „Koduõpe: kas paremini kaitstud lapsed või rohkem bürokraatiat?“ on nii lapsevanema kui ka koolide vaatest kirjeldatud mõju, mille tõid endaga kaasa haridus- ja teadusministri määruse „Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) 19.09.2025 jõustunud muudatused. 

Loomulikult on lubamatud olukorrad, millele viitab HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg – et koduõppel olevad lapsed on kooli jaoks kadunud ja keegi ei tea, kuidas nad tegelikult põhiharidust omandavad. Sellisel juhul on kas tegemist keerulise lapse/perega, kelle probleemi kese on mujal kui õppevormis, või kooli poolt läbimõtlemata koduõppekorraldusega. Mõlemal juhul on vanema soovil koduõppe reguleerimine üsnagi ebaproportsionaalne ja ebatõhus.

Lausa küünilisena kõlab väide, et tegevuse sagedust tihendaval muudatusel pole rahalist mõju. Seda mitte ainult koduõppe, vaid terve haridussüsteemi vaatenurgast – nagu viimases inimarengu aruandes välja öeldi, on koolidele juba aastaid lisatud ülesandeid, küsimata, kust tulevad nende täitmiseks raha ja inimesed. Näotu on asjaosalistega nõu pidamata seadust muuta (keset suve arvamuste kogumine ei lähe arvesse) ja ka HTM-i sagenenud harjumus teha haridusvaldkonnas muudatusi õppeaasta kestel. Rohkem tööd eeldab rohkem aega ja raha selle tegemiseks – isegi hariduses.

Mahu kontroll versus arengu hindamine

Hoopis ootamatuna rabab aga mõttekäik, et kontrolli sageduse muutmine kooli töökoormust ei suurenda, sest kontrollitavate teadmiste maht jaotuvat nüüd lihtsalt enamate kordade peale. 

Põhikooli riiklik õppekava (PRÕK) ei too eraldi välja teadmiste mahu kontrollimise mõistet, vaid jagab hindamise kujundavaks ja kokkuvõtvaks. Kuna iga kuu kokkuvõtvalt ei hinnata, tuleb uut tegevust käsitleda kui kujundavat hindamist, mille kohta ütleb PRÕK § 20 lg 1: „Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.“ Seega eeldatakse, et kokkuvõtvale hindamisele eelneva perioodi jooksul antakse õpilasele korduvalt tagasisidet õpieesmärkide paremaks saavutamiseks, mitte ei otsustata näiteks oktoobris mõõdetud soorituse põhjal ära tema kokkuvõttev hinne poolaasta lõpus.

“Koolidele on juba aastaid lisatud ülesandeid, küsimata, kust tulevad nende täitmiseks raha ja inimesed.

Õpimapipõhine hindamine, mis on lisaks koduõppele kasutusel ka nn tavaõppes paljudes koolides üle Eesti, tähendab just seda – samu õpieesmärke tagasisidestatakse korduvalt ja kokkuvõtval hindamisel läheb arvesse see, kuhu laps on hindamise ajaks oma arenguga jõudnud, mitte ei arvutata keskmist nende tulemuste baasil, mida ta saavutas siis, kui ta veel ei osanud ja alles alustas õppimist.

Tehtud-ja-unustatud-lähenemine hindamisele on ju ka otseses vastuolus PRÕK-is toodud põhikooli sihiseade ja pädevuste arendamisega, mille kohaselt on põhikooli ülesanne „luua õpilasele positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut“ (§ 3 lg 3), mida muuhulgas saavutatakse üldpädevuste kaudu, mis kujunevad „kõigi õppeainete kaudu ning tunni- ja koolivälises tegevuses ja mida jälgivad ja suunavad õpetajad omavahelises koostöös ning kooli ja kodu koostöös“ (§ 4 lg 3). Eneserefleksiooni, arengu, lõimingu ja koostöö tulemuslikkuse eeldus on samade õpieesmärkide saavutamine korduste kaudu erinevates olukordades – hindamise alus on areng, mitte teadmiste maht.

Kuna määruse järgi korraldab ja rahastab koduõpet vanem, kes vastutab õpitulemuste saavutamise eest (§ 6 lg 1), on seni olnud loogiline, et ka kujundava hindamise eest on vastutanud tema; kooli kohustus on olnud hinnata kokkuvõtvalt. Nüüd on tekkinud juurde uus (teadmiste mahu?) kontrollimise kohustus, mis pole oma olemuselt ei üks ega teine, aga ometi vajab tegemist ja seega lisaressurssi.

Mis on lahendus?

HTM-i õppekava valdkonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann märgib sama artikli kommentaaris, et koduõpe on lapse huvides siis, kui talle võimaldatakse nii õppimise tugi kui ka piisav sotsiaalne keskkond ning tema heaolu on igakülgselt tagatud. Kahtlemata on see nii, kuid sama kehtib ka nn tavaõppes õppiva lapse kohta. Paraku on aga vanema soovil koduõppele jõudmise eellugu liigagi tihti seotud asjaoluga, et laps lihtsalt ei lähe enam kooli ja lapsevanemal ei ole enam muud võimalust. 

“Tehtud-ja-unustatud-lähenemine hindamisele on vastuolus PRÕK-is toodud põhikooli sihiseade ja pädevuste arendamisega.

Koolitõrke põhjuseid on väga erinevaid, kuid koduõppeni ei jõua mitte need lapsed, kelle vanemaid nende haridus ei huvita, vaid just vastupidi – tihti on vanemad juba teinud kooliga ohtralt koostööd ja käinud igal pool, kuhu on suunatud; lastel on olemas diagnoosid, koolivälise nõustamismeeskonna soovitused, nii haridus- kui ka meditsiiniekspertide arvamused ja nõuanded. Ainuke, mida pole, on koolide võimekus neid arvesse võtta ja ellu viia, et lapsel oleks see „positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond“.

Millise lahenduse peaks praeguses Eestis valima lapsevanem, kelle laps on jäetud kolmandat korda samasse klassi, sest talle on küll soovitatud individuaalset õpet turvalise täiskasvanuga vähestimuleeritud keskkonnas, aga kool suudab pakkuda ainult väikeklassi, milles on koos autismispektrihäire ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed, kes on temast kaks aastat nooremad?

Või lapsevanem, kelle autismispektrihäirega laps ei suuda koolikeskkonnas viibida seal valitseva lärmi ja tehisvalguse tõttu, kuid koolil on kõik harjakapid juba kasutuses ja teda pole kuhugi panna, samuti pole inimest, kes temaga pärast koolipäeva lõppu tegeleks?

Või lapsevanem, kelle lapsel on diagnoositud lugemisraskus, millega suudavad hästi toime tulla paar noort ilma kvalifikatsioonita õpetajat, aga mille olemasolu ei tunnista mitukümmend aastat koolis töötanud kvalifitseeritud pedagoogid, kelle igapäevaste märkuste tõttu laps hommikuti ärevusest oksendab ja lihtsalt ei jõua koolimajja?

Või lapsevanemal, kelle laps tahaks lihtsalt iga päev koolis tõhusalt õppida, olümpiaadidel käia ja inseneeriat õppima minna, aga õpetajad tegelevad teiste erivajaduste haldamisega ja üksinda klassiruumis lihtsalt ei jõua andekust toetada? 

Piiratud võimalused

Neil vanemail ei ole kahjuks väga palju lahendusi. Kui juba terve pere on väga väsinud ja lapsevanem ei jaksa enam karta, et ta laps lõplikult murdub ja muutub kurvaks statistikaks, valib ta vanema soovil koduõppe. Tihtipeale tähendab see tema jaoks ka oma tööelu ümberkorraldamist, enese arendamist ja täiendamist, eraõpetajate palkamist, vaimse tervise (era)spetsialistide järjekordades ootamist ja eelkõige igapäevaseid pingutusi selle nimel, et „luua õpilasele positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu“. Lisaks kaotab see laps varasemalt õppimise toetuseks määratud tõhustatud või eritoe lisarahastuse – vanema soovil koduõppija „pearaha“ on 53% tavaõppija omast, varasemalt määratud lisarahastus ei käi lapse peaga kaasas, kuigi diagnoosid ja soovitused endiselt kehtivad.

“Vanema soovil koduõppele jõudmise eellugu on tihti seotud asjaoluga, et laps lihtsalt ei lähe kooli ja lapsevanemal ei ole enam muud võimalust.

Kui kodujärgne kool lapsele sobivat lahendust ei paku, on piiratud ka lapsevanema võimalused viia oma last tugispetsialistide juurde, kes asuvad koolis, mille nimekirjas laps koduõppel on. Siin tuleb mängu koduõppekoordinaatori, aineõpetajate ja koolijuhi pädevus märgata, nõustada ja suunata ning hinnata pidevalt, kas vanemal on võimekust õpet korraldada ning õpilasel võimekust sellise õppekorraldusega riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemused saavutada (määruse § 5 lg 5) ja kas vanem suudab vajaliku toe ise leida ja rahastada. Mittetoimiv koduõpe tuleb muidugi viivitamatult katkestada, aga lapse jaoks see endiselt lahendust ei too. Nii nagu ei too vanema soovil koduõppe reguleerimine tasuta lahendust (kaasava) hariduse puudujääkide raviks.

Tartu luterliku Peetri kooli koduõppesuunas õpib umbes viiendik Eestis vanema soovil koduõppel olevatest õppijatest.