• Viimastel kuudel on taas teravalt päevakorral küsimus, kuidas peaks Eesti rahastama kõrgharidust ja kutseharidust. Tegemist ei ole tehnilise eelarveküsimusega, vaid valikuga, millist Eestit me tahame.

Kõrg- ja kutsehariduse rahastamise suurendamine ei ole kulu, vaid strateegiline investeering, mis määrab meie majanduse arengu ja konkurentsivõime, ühiskonna sidususe ja riigi julgeoleku ning noorte tulevikukindluse. Noored peavad saama võimalikult hea hariduse siin, Eestis.

Selleks on Eestil ka tugev alus. Alates 1632. aastal Tartusse ülikooli asutamisest on siinne haridusruum olnud rahvusliku arengu kandja. Praegu õpib Eesti kõrgkoolides kümneid tuhandeid üliõpilasi ja ülikoolid annavad märkimisväärse panuse riigi teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Meie tehnoloogiasektor ja tööstus toetuvad tugevale inseneri- ja IT-haridusele, mis loob eeldused kõrge lisandväärtusega majandusele ja ühiskondliku heaolu kasvule. Selle positsiooni hoidmine ja parandamine eeldab aga piisavat ja stabiilset rahastust.

Alarahastamine vähendab ülikoolide võimet arendada kaasaegset õpikeskkonda ning hoida ja kaasata tipptasemel õppejõude.

Kvaliteet surve all

Kõrghariduse püsiv alarahastamine seab ohtu õppe kvaliteedi, kuna vähendab ülikoolide võimet arendada kaasaegset õpikeskkonda ning hoida ja kaasata tipptasemel õppejõude. Selle tagajärjel suurenevad õpperühmad ja väheneb individuaalne juhendamine. See võib omakorda suurendada tudengite koormust, pärssida keskendumisvõimet ja tõsta katkestamise riski. Probleem süveneb lähiaastatel veelgi: statistikaameti andmetel kasvas sündimus aastatel 2000–2010 Eestis järjepidevalt, mis tähendab, et peagi lõpetab gümnaasiumi varasemast suurem arv noori. Uus noorte põlvkond koputab kõrgharidusasutuste ustele varasemast palju tugevamalt. Küsimus on, kui palju noori me suudame vastu võtta. Kui õppijate arv kasvab, peab kasvama ka süsteemi võimekus tagada õppima asunud noortele võimalikult hea haridus. Vastasel juhul seisame silmitsi olukorraga, kus suurenev nõudlus koormab alarahastatud haridusvaldkonda veelgi ning kvaliteet kannatab.

Alarahastus ei mõjuta ainult haridust ennast. See vähendab riigi teadus- ja arendustegevuse võimekust, tööjõu kvaliteeti ja majanduse konkurentsivõimet. Pikemas perspektiivis võib selline areng soodustada ajude väljavoolu riski, kui andekad noored ja talendikad teadlased otsivad paremaid eneseteostusvõimalusi välisriikides.

Sama loogika kehtib kutsehariduse puhul. Kui kutseõppeasutuste tehniline baas vananeb ja õpetajate järelkasv on nõrk, kannatab õppe kvaliteet ning väheneb koostöö ettevõtetega, mis on kutseõppes keskse tähtsusega. See omakorda süvendab oskustööjõu puudust ja pidurdab majanduse arengut. Pikemas vaates võib see vähendada noorte huvi kutseõppe vastu.

Piirkondlik tasakaal kõikumas

Hariduse rahastamisel on ka selge regionaalpoliitiline mõõde. Ülikoolid ja kutseharidusasutused aitavad arendada piirkondi, kus nad asuvad. Nende ümber tekivad teaduspargid, ettevõtted ja rahvusvaheline koostöö. Kui kvaliteetsed õppimisvõimalused ja investeeringud koonduvad ebaproportsionaalselt pealinna, süveneb ääremaastumine ning piirkondlik ebavõrdsus. Noored lahkuvad kodupiirkonnast tihti lihtsalt seetõttu, et kodu lähedal ei ole piisavalt atraktiivseid õppimis- ja praktikavõimalusi.

Tugev ja stabiilne rahastus, mis arvestab regionaalseid eripärasid, võimaldab omandada kvaliteetse hariduse ka väljaspool pealinna.

Tugev ja stabiilne rahastus, mis arvestab regionaalseid eripärasid, võimaldab omandada kvaliteetse hariduse ka väljaspool pealinna. See toetab kohalikku ettevõtlust, sest piirkondlik tööturg saab vajaliku oskustööjõu kohapealt. Haridusasutused on paljudes linnades ja maakonnakeskustes ka kogukonna arengu tugisambad, sest loovad töökohti, toovad piirkonda noori ning pakuvad kultuurilist ja sotsiaalset lisandväärtust.  Investeerimine haridusse üle Eesti aitab säilitada ja tugevdada elu- ja ettevõtluskeskkonda ka väljaspool suuremaid keskusi.Kui riik soovib tasakaalustatud regionaalarengut, peab haridusrahastus arvestama lisaks õppijate arvule ka piirkondlikke eripärasid ja strateegilisi vajadusi.

Tuleviku valik

Vaadates Põhjamaade kogemust, on selge, et järjepidev ja tugev haridusrahastus on otseselt seotud majanduse konkurentsivõime ja ühiskondliku heaoluga. Ent rahastus ei ole ainult majandus-, vaid ka väärtuste küsimus. Kui riik näitab, et ta usaldab ja toetab oma noori, annab ta neile kindluse siduda oma tulevik Eestiga. Noorte väljarännet ei vähenda loosungid, vaid võimalus õppida, areneda, leida rakendust ja end teostada.

Rahastus ei ole ainult majandus-, vaid ka väärtuste küsimus.

Seetõttu peaks kõrg- ja kutsehariduse rahastamine olema poliitiline prioriteet, mitte ajutine kompromiss. Investeering haridusse ja noortesse ei ole kulu, vaid investeering Eesti tulevikku. Kui soovime, et Eesti oleks ka tulevikus nutikas, tehnoloogiliselt võimekas, hooliv ja jõukas riik, peame andma oma noortele kindla jalgealuse mitte ainult Tallinnas, vaid üle kogu Eesti.