• VAT-teatri lavastus „Käte ja jalgadega inimene“ suunab vaatajat iseendasse vaatama: kuidas käitun, kui kohtun puudega inimesega? Kas me suudame ühiskonnana otsuste tegemisel arvestada erisuguste vajadustega?

---

„Käte ja jalgadega inimene“

• Autor Andra Teede.

• Lavastaja, heli- ja videokujundaja Veiko Tubin.

• Kunstnik Kristjan Suits.

• Valguskunstnik Sander Põllu.

• Liikumisjuht Ingmar Jõela.

• Osades Mirtel Pohla, Ester Kuntu, Tanel Saar, Meelis Põdersoo.

• Esietendus 5. detsembril 2025 Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

---

Lavastust vaatama minnes ei teadnud ma, et statistikaameti andmetel elab Eestis ligikaudu 103 000 erivajadusega inimest, mis on 7,5% kogu rahvastikust. Samuti polnud ma kunagi mõelnud, et meie seas elab 58 095 sügava ja raske puudega inimest, mis omakorda moodustab 56% kõigist puuetega inimestest, sealhulgas on lapsi (kuni 17-aastasi) ja tööealisi (18–63) kokku ligikaudu kolmandik (sotsiaalkindlustusameti andmed seisuga 30.09.2025). Dokumentaalnäidendi kirjutamiseks intervjueeris 2024. aastal Andra Teede kahteteist sügava ja raske puudega inimest, laval näeb kaheksat eripalgelist, kuid sarnaste elementidega lugu.

Keerulisest teemast elujaatavalt

Lavastaja Veiko Tubin käsitleb delikaatset valdkonda väljapeetult, kuid läbi muheda huumoriprisma. Keerulistest teemadest saab rääkida ka elujaatavalt. Nagu ütleb üks tegelastest: „Huumorisoon on nagu jalad, kõigil seda ei ole“, teine soovitab, hoolimata enda raskest füüsilisest seisundist, leida inimestel üles elurõõm. 

Kuidas käituda, kohtudes puudega inimesega? Kas neist keegi üldse ootab mingit erilist käitumist, või ootavad nad, et inimesed oleksid just need, kes nad iga päev on. Kuidas on võimalik, et 21. sajandil tekitab puuetega inimestega kohtumine või nende probleemidest rääkimine ikka veel ebamugavust või paneb oskamatult käituma? 

“Lugusid räägitakse ilma keerutamata, need on lihtsad ja selged.

Mirtel Pohla, Ester Kuntu, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo jutustavad igaüks publikule kaks lugu, taustaks sümboolne paneelelamu – pool sajandit tagasi ehitatud hoone, mille loomisel pole ilmselgelt mõeldud puuetega inimestele ega vananevale elanikkonnale. Ja isegi kui kõrgematesse neist oli ehitatud lift, tuli enne selleni jõuda. Muuseas, ühel päeval jäin silmitsema uhiuusi ja ilusaid korruselamuid, kus klaasist välisustest paistis lift … kuid kõnniteelt majani pääsemiseks olid vaid käetugedeta trepiastmed, mõne maja ees kaks, mõnel kolm, mõnel veelgi rohkem.

Publiku ette jõudvaid lugusid räägitakse keerutamata, need on lihtsad ja selged, publik kuuleb diagnoosidest, elumuutvatest sündmustest ja sellest, kuidas ratastooli jäädi. Iga loo taga on päris inimene, prototüüp. Lugudes räägitakse avameelselt elust liikumispuudega, sellest, kuidas iga päev toime tullakse, võitlusest ametkondadega, aga ka unistustest ja soovidest. Otsitakse vastust hingenärivale küsimusele „miks“: miks just temaga pidi niimoodi minema, samas ollakse elujaatavad ning positiivsed. 

Võitlusvaim ja südikus

Mirtel Pohla jutustatud lugu on naisest, kes elab tavalise paneelmaja esimesel korrusel, kuid kelle korteri- ja välisukse vahele jääb üheksa trepiastet. Võitluses ametnikega saab ta küll lõpuks tõstuki, kuid õues ootab ees uus takistus – äärekivi. Ja algab uus võitlus. Kelle ülesanne on äärekivi madalamaks teha või sujuv üleminek ehitada? Linna või ühistu? Võitlusvaimu ja südikust kannab ka Ester Kuntu monoloog, mis vaatab ööpäev ringi isiklikku abistajat vajava naise hinge, kellel on pealehakkamist ja sõnakust kirjutada eri ametkondadele kirju puuetega inimestele paremate tingimuste loomiseks, olgu see siis kaldteed avalikes kohtades või ligipääs inva-WC-dele. Küsimused, mida ta endale esitab, on valusad, vastused seevastu ootamatult elujaatavad.

“Lavastus aitab kasvada meil kõigil paremaks ja empaatiavõimelisemaks inimeseks.

Meedias räägitakse sageli hulljulgetest ettevõtmistest ning oma keha ja vaimu proovilepanekust. Enesekindlad rääkijad on veendunud, et kõik on nende kontrolli all ja nendega ei juhtu midagi. Mõlemad Tanel Saare portreteeritud alustasid oma kahekümnendaid eluaastaid tugevate ja jõuliste noorte meestena, kuid siis sekkus elu. Esimene lugu räägib noorest mehest, kes murdis vettehüppe ajal kaela ning peab nüüd elu lõpuni elama ratastoolis. Ühelt poolt muutunud füüsis, teisalt sellele järgnenud emotsioonide tulv: kuidas õppida uues reaalsuses elama ja hakkama saama, sealhulgas vihaga toime tulema? Saare teise loo peategelane on Eesti kaitseväelane, kes astus Afganistanis lõhkekehale ning kaotas jala. Kuidas toime tulla pärast sõjatsoonist naasmist? Millises suunas oma eluga edasi minna? Kuidas saada tugevaks nii kehalt kui vaimult? Praeguse Ukraina sõja ajal on sarnase saatusega noori mehi arvukalt. Kuidas parandada haavu, mis jätavad jälje kogu eluks?

Uue tegelikkusega kohanemine

Üleöö toimunud elumuutusest räägib ka teine Mirtel Pohla jutustatud lugu, kus noor naine satub teel kodunt ühiselamusse bussiõnnetusse. Tegusast ja jooksmas käinud inimesest saab üleöö väsinu, kes ei hakka enam kunagi käima. Hoolimata sellest ütleb ta: „Mu keha on mu keha. Miks ma peaks ta peale pahane olema?“ Oma kehaga toimetulemise teemat kannab edasi Ester Kuntu esitatud särtsakast punkarist noore naise monoloog. Süsimusta huumoriga vürtsitatud lugu jutustab rasketest valikutest, meditsiinisüsteemi konarlikkusest, rahalisest toimetulekust ning ennekõike käitumispuudega inimestest meie ümber. Viimaseid leiab kõikjalt, nii mõnigi mehepoeg tunneb end suuremana puudega naist solvates ning kommenteerimisaltid eakad peavad kehalise puudega noort korraga nii kurdiks, pimedaks kui ka rumalaks. 

Meelis Põdersoo kanda on jäetud kaks keerulist lugu ratastooli aheldatud meestest, kelle juhtumites mängib kaalukat rolli meditsiin. Esimene neist viib tagasi aastasse 1986, mil lohakad arstid tekitavad kohe pärast Tšernobõli katastroofi sündinud lapsele seljaajuvigastuse. Kuidas tulla toime eluga täna? Käia tööl ja baaris, suhelda naistega? Või on lihtsam lahendus maksta prostituudile? Põdersoo teine portreteeritav on sisuliselt liikumatu noor mees, kes tahab eluga ise toime tulla, uksi avada või ühistranspordiga liigelda, õppimisest ja tööl käimisest rääkimata. Hoolimata enda väga keerulisest füüsilisest olukorrast, näeb ta maailma palju helgemalt kui nii mõnedki täiesti terved inimesed.   

Kunstnik Kristjan Suits on toonud lavale magalarajoonide paneelmajad, kus paljud lavastuse tegelased ka elavad. Lavastaja Veiko Tubina loodud video- ja helikujundus annab elu ka ülemistele korrustele, suurte majade nägudeta anonüümsusele. Valguskunstnik Sander Põllu on loonud iga portreteeritava eluasemele oma tonaalsuse, liikumisjuht Ingmar Jõela on seadnud muuhulgas ka lavastuse ühe ilusaima ja liigutaivama hetke – ratastoolitantsu. 

“Lavastust võiks vaadata ametnikud, kes räägivad küll ligipääsetavusest ja ühistranspordist, kuid ilmselt ei ole silmitsenud tähelepanelikult suurt osa Tallinna trammi- ja bussipeatustest.

Pärast etendust jäin mõtlema oma (eri vanuses) tuttavate peale, kellel on raske puue: kes on liiklusõnnetuse tagajärjel kaotanud jala, kellel on kaasasündinud liikumispuue, kellel on raske liikuda haiguse tagajärjel – nad on kõik tegusad, toimekad ja väga hea (samuti pisut süsimusta) huumorimeelega. Neil on elus vedanud pere- ja sõpruskonnaga ning neil on õnnestunud leida endale töö, mida neile meeldib teha. Nad kõik on pidanud ühes või teises eluetapis õppima toime tulema hoopis teise reaalsusega, kui nad olid endale kunagi ette kujutanud. Kuid millist tööd on nad pidanud seejuures iseendaga tegema?

Teine pilk linnaruumile

Kes peaks lavastust vaatama? Ennekõike otsustajad ja ametnikud, kes räägivad küll ligipääsetavusest ja ühistranspordist, kuid ilmselt ei ole silmitsenud tähelepanelikult suurt osa Tallinna trammi- ja bussipeatustest. Kas ratastooli või karkudega ikka pääseb Viru, Vabaduse väljaku, Tallinna ülikooli või Tõnismäe peatuses trammi peale? Kas äärekivid ikka võimaldavad kõikjal sujuvalt liikuda ka ratastoolis liiklejal? Kas liikumispuudega inimesed ikka pääsevad ameti- ja kultuuriasutustesse, kaubandusest ja kohvikutest rääkimata?

Kindlasti tasub lavastust vaadata ka noortel, nende vanematel ja õpetajatel. Viimastel aegadel on meedias ilmunud hirmutavaid lugusid noortest, kes kiusavad endast erinevaid, sealhulgas puudega inimesi. Kas kiusamise taga on pahatahtlikkus või oskamatus enda emotsioonidega toime tulla, polegi siinkohal oluline. Lavastuses kõlanud lood võimaldavad arutleda kodus ja koolis, kuid mis peamine – Andra Teede ja Veiko Tubina lavastus aitab kasvada meil kõigil paremaks ja empaatiavõimelisemaks inimeseks, vanusest sõltumata.