• Elu ise sunnib kirjandusõpetajat ikka ja jälle järele mõtlema. Nii suudan ma kirjandustunni järgi ennustada, milliseks kujuneb meie elu järgneva viiekümne aasta jooksul.

Sotsiaalmeediaplatvormid, nagu TikTok, Discord, Snapchat, YouTube, Meta ja X ning tehismõistus TI, teevad piltide reaks kogu info, mida enne sai kätte vaid vaevaga. Noored võõrduvad nii kirjutamisest kui lugemisest. Keskealist inimest ajab marru asjaolu, et noored skrollivad eesti keele tunnis vabalt telefoni ja isegi näitavad tunni ajal üksteisele videoid. Oli aeg, mil eneseväljendust põimiti fantaasiaga. Nüüd haarab noor võimaluse järele: kus on ChatGPT, mis minu eest asjad ära kirjutaks! See on juba täielikult tingitud refleks: kus on minu eest mõtlejad!? 

Originaalsusest jääb vajaka

Kirjandusõpetajad jutustavad põlvest põlve legende Doris Kareva kunagisest keskkooli lõpukirjandist. Juba esimesest lausest peale hakkas Doris raamidest välja mõtlema. Samal ajal võis tema ajus tiksuda tüdrukutele väga tuttav stsenaarium: „Ma ei saa hullu panemisega liiale minna. Raamidest välja minnes ma tervest mõistusest kõrvale kalduda ei tohi. Mida arvaks sellisel juhul mu tutvusringkond ja pere? Kui ma ütlen midagi ametliku diskursuse vastu, karistatakse mind.“ Niisiis jooksid Doris Kareva peas paljud narratiivid ja ta kirjutaski kokku lugude sümfooniat. Nõnda olid võimud oma osa saanud ja emme-issi-õpetaja olid ka rahul.

“Mõnikord tunnen end klassi ees õnnetuna ja tuvastan, et klassi telefonikasutuse protsent tunni ajal oli 45.

Miski peale Doris Kareva lõpukirjandi ei illustreeri paremini kirjandusteadlase Mihhail Bahtini väiteid, et kirjanduslik hääl on polüfooniline. Praegu näen ma gümnaasiumiõpilasi õpetades hoopis vastupidist tendentsi. Kui õpilane ei saa pöörduda tehisliku targa mehe poole taskus, nämmutab ta oma kirjandis minult kuuldud fraase, st annab variatsioone sellest, mis võis olla juhuslikult välja öeldud.

Tänagi tõid õpilased mu lauale kahte tüüpi kirjandeid antud teemadel. Üks selline on pealkirjastatud „Küla põleb kahest otsast“. Ootuspäraselt arutleb õpilane seal, et tule levik ei sobi kokku inimeste heaoluga ja kui tulemüür jätkab kasvamist, siis peavad inimesed sellest külast välja kolima. Niisugune väide on liiga lihtne. See õpilane on telefoni kerimisega oma fantaasia lihtsalt ära rikkunud. Kirjutamine on tema vastaline. Kui temalt on hetkeks ära võetud tehismõistus, oleks nagu röövitud parim sõber. Tema enda aju ei taha mitte tuksatada.

Teine on originaalselt välja kukkunud. Seegi oli etteantud teemal: „Kuldse sõnnikumardika saladus“. Sõnnikumardikast on tehtud isik. Oli üks mardikas, kes oma kuldse värviga erines teistest. Kaua käisid tema vanemad ja ta ise kulla värvi jões maha pesemas. Alles siis nähti, et see on hoopis prestiižne. Niisiis – sinilinnu teema. Sa otsid maailma pealt seda, mis on sul kogu aeg kodus olemas olnud.

Kuid mul pole mõtet õpilastele rääkida, et see on sinilinnu teema. Niisugune fakt unustataks kohe. See oleks nagu UFO-de piiksumine.

Mõnikord tunnen end klassi ees õnnetuna ja tuvastan jälle, et klassi telefonikasutuse protsent tunni ajal oli 45. Ühtlasi tekib küsimus, miks üldse leidub viisakaid õpilasi, kes oma kuulderiista kotis peavad. Kas see on puhas viisakus stiilis „Ma ei soovi õpetajale halba teha“? Ma ise arvan, et jah. Need inimesed tahavad, et vähemalt nende poolest oleks õpetajal lihtsam. Elan teadmisega, et järele on jäänud vähe liitlasi.

“Arvutimaailma vastu mässajaid on juba praegu. Näiteks noored, kes loevad skrollijate tohutus massis demonstratiivselt hoopis raamatuid.

Mõned õpilased näevad, et õpetajal ei ole tehismõistuse ajastul lihtne. Nad pingutavad mitme eest, et õpetaja elu vääriks elamise vaeva. Teisalt suudan ma kirjandustunni järgi ennustada, milliseks kujuneb meie elu järgneva viiekümne aasta jooksul.

Kõike ja kohe

Viiekümnendatel aastatel oli Tartu ülikooli tuubikum täis isikuid, kes saabusid raamatukokku varahommikul ja lahkusid sealt enne sulgemist. Üritati kõike meelde jätta ja enamik neist omandas just biblioteegist kriitilise mõtlemise. 

Praegu tahab närviline inimene, et tehisaru annaks talle kogu info korraga kompaktses vormis. Kui TI ketrab liiga palju võrrandeid, skrollib inimkäsi juba mõnd kiiremat infoallikat. See on justkui närviline kramp „ühe sekundiga kõike saada“. See omakorda tähendab, et infoajastul kristalliseerub oluline info teabekeskustesse, mis ketrab ekraanile standardset teksti. Autoriteetsed „valged isad“ kusagil Ameerikas võtavad üle meie aju.

Täiesti võimalik, et veel meie eluajal jääb maailma vaid paar teabekeskust, kes on võimelised sulle pritsima tõde miljonis variandis. Maailm on täis skrollivaid mõtlemisvõimeta olendeid ja kooliharidus muutub ajapikku formaalseks. Haridus mandub siis, kui kaovad õpetajad sellest ajast, mil veel midagi nõuti. Kui õppetoolidesse asuvad õpetajad praegusest ajaperioodist, mil tõde otsitakse ühe sekundiga. Mõneti meenutab see George Orwelli „1984“ stsenaariumi, ainult Suur Vend oli ses romaanis ikkagi keegi isik. Praegune TI näib jutu poolest küll sõber, kuid see semu juhib ühiskondlikke protsesse, mille vilju me täna-homme veel ei näe. Tehismõistus on küll viisakas, kuid see on viisakus inimese vastu, kelle lapselapselast ta kunagi ise juhib.

“Kui TI ketrab liiga palju võrrandeid, skrollib inimkäsi juba mõnd kiiremat infoallikat.

Maailm liigub selleni, et tõe diskursuse omandab masin. Ajakirjanik Janar Ala pani Facebooki kirja fantaasia sellest, kuidas jälitajate vastu relvastub kirjanduskriitik, kelle kõik funktsioonid võtab üle masin. Ja relvastub raskelt. Konflikt peab olema terav, sest kriitikut kehastab Sylvester Stallone, kes ei tee leigeid asju, vaid tõmbub jälitajate eest üksikusse külla. Selles episoodis on sügav tõetera, sest arvutimaailma vastu mässajaid on juba praegu. Näiteks noored, kes loevad skrollijate tohutus massis demonstratiivselt hoopis raamatuid. 

Saab teha söödavaks

Tegin õpilastele Boccaccio „Dekameroni“ tegelase Lauretta väited popiks ja noortepäraseks ning sõnastasin need kaheksa teesina. Loodan, et see oli novaatorlik metoodika. Oli palju imestamist, kuidas Lauretta saab nõnda mõelda. Noored kirjutasid, milliste Lauretta väidetega nad nõus on. Tüdrukute hulgas leidus nõustujaid. Nii tegin ma kirjanduslikud probleemid noortele söödavaks, jaguneti leeridesse, algas diskussioon ehk veel üks episood, mis viis eemale mandumisest. 

Kirjandusõpetaja on tänapäeval nagu too kuldne mardikas, kes peab eritama õpilastele oma värvi, et halli massi ei oleks nii palju.