• Kunstiharidusse värbamisel võiks vähemalt osaliselt malli võtta jalgpallimaailmast ning teha ise paar sammu noore loojanatuuri suunas. Praegu eeldame, et noor astub ise õigel hetkel õige kõrgkooli uksest sisse.

Eesti kunstiakadeemia õppejõuna olen viimase paarikümne aasta jooksul osalenud korduvalt nii BA- kui ka MA-üliõpilaste vastuvõtmisel ning selle aja jooksul on kinnistunud arusaam, et kandidaatide tase on stabiilselt hea ja motiveeritud. Ometi ei saa me enam eeldada, et see jääb igavesti nii. Ühelt poolt soovime ülikoolina jõuda uuele kvaliteeditasemele, teisalt toimuvad ühiskonnas märkimisväärsed demograafilised muutused: ülikooliikka jõudvate noorte arv väheneb, rahvastikupüramiid pöördub pea peale ja konkurents iga andeka õppuri pärast kasvab. Niisuguses olukorras ei saa ükski kõrgkool lubada endale passiivset ootamist, lootes, et just nende uksest astuvad sisse need kõige loovamad ja suurema potentsiaaliga noored.

Korrektne, aga passiivne

Kõlab ehk veidi ootamatult, kuid kunstihariduses võiks värbamisel vähemalt osaliselt malli võtta jalgpallimaailmast. Nimelt on jalgpallis juba aastakümneid kasutusel strateegia, mis on üllatavalt hästi ülekantav ka kunstiharidusse – skautimine. Tippklubid ei toetu üksnes oma noortesüsteemile, vaid jälgivad tähelepanelikult jalgpallikoolide ja amatöörklubide kasvandikke, otsides varakult neid, kelle potentsiaal pole veel täielikult kuju võtnud. Talent ei avaldu kunagi sirgjooneliselt ja sageli on vaja arengupotentsiaali märgata (ja toetada), enne kui see kuskil mujal destruktiivselt hääbub. Tippklubid ei oota passiivselt, et andekas noor ise nende juurde jõuaks, vaid liiguvad sinna, kus talent esmakordselt avaldub. Jalgpalliklubi Ajax Amsterdam on näiteks loonud üle Hollandi väikese satelliitkeskuste võrgustiku, mille skaudid käivad mitte üksnes mängudel, vaid ka koolide kehalise kasvatuse tundides. FC Barcelona skaudid külastavad igal aastal sadu väikseid turniire Kataloonias, rõhutades järjekindlalt, et skaut ei tohi hinnata mängu tulemust, vaid mängijat ennast. Portugali SL Benfica, kelle suurim trump on just nende ulatuslik skautimisvõrgustik, lähtub sarnasest mõtteviisist. Klubi noorteakadeemia juht Pedro Marques on öelnud: „Me ei otsi valmis mängijat. Me otsime mängijat, kes on valmis kasvama.“

“Demograafilised muutused ja rahvusvaheline konkurents sunnivad meid oma tegevust uuesti mõtestama.

Skautimine ei tähenda valmis vormi leidmist, vaid potentsiaali märkamist; mitte saavutust, vaid suunda. Just seda võiksime õppida jalgpallist ning rakendada palju aktiivsemalt ka kunstihariduses. Eesti kunstielus on selleks juba väga tugev eeldus, sest edukalt toimib laialdane kunstikoolide, -stuudiote ja huvihariduse võrgustik, mis pakub noortele keskkonda loominguliseks eneseteostuseks. Just sinna peaksid kõrgharidust pakkuvad kunstiinstitutsioonid oma skautiva pilgu suunama! Eesti kunstiakadeemiasse astumine on jäänud paratamatult üsna staatiliseks: tähtaeg, portfoolio esitlus, eksamid (olenevalt erialast), intervjuu. Kõik korrektne, kuid passiivne. Eeldame, et noor astub ise õigel hetkel õigest uksest sisse. Ent kui ühiskonna demograafiline suundumus näitab, et neid ukse taha astujaid hakkab jääma üha vähemaks, tuleks võib-olla hoopis ülikoolidel endal teha paar sammu noore loojanatuuri suunas.

Varakult märgata ja julgustada 

Oluline on mõista, et selline talentide skautimine või varajane märkamine pole mingi revolutsiooniline uuendus. Reaalteadustes on eeleksamid, eelkoolid ja konkursid juba ammu talendi eelnoppimise loogika osa. Kuldmedaliga gümnaasiumilõpetaja annab reaal- või tehnikateadustes selge signaali noore inimese õppimisvõimest ja stressitaluvusest. Kunstivaldkonnas annab medal parimal juhul aimu inimese pühendumusest koolile, ent mitte tema loomingulisest võimekusest ega kujunduslikust mõtlemisest. Seetõttu on loovates valdkondades veelgi enam vaja tähelepanelikku varajast pilku, mis ei hindaks medalit, vaid näeks ideemaailma selle taga. Varajane märkamine loob noore loojaga ka usaldusliku suhte ning julgustab teda valitud teed jätkama. 

“Talent ei avaldu kunagi sirgjooneliselt. Sageli on vaja arengupotentsiaali märgata (ja toetada), enne kui see kuskil destruktiivselt hääbub.

Olenevalt erialast ja isiklikest kontaktidest käivad huviharidus ja kõrgtasemel kunstiharidus ka tänapäeval kuigivõrd professionaalselt läbi, kuid noorte talentide süsteemne ja järjepidev seiramine on pigem erand kui norm. Muusikavaldkonnas on selline seotus palju nähtavam: noorte muusikute konkursid ja võistlused on tihedalt seotud professionaalse ja pedagoogilise mentorlusega ning moodustavad selge arengutrajektoori. Kunsti valdkonnas ei ole see seos aga sugugi nii enesestmõistetav. On ka tõsi, et enne muusika kõrghariduse omandama asumist peab üldjuhul väga teadlikult ja põhjalikult mõnd pilli või laulmist õppima. Kujutava kunsti ja laiemalt kunstivaldkonna puhul ei ole aga sugugi mõeldamatu ega harukordne, et tulevane tippkunstnik otsustab alles vahetult enne sisseastumiskatseid oma tuleviku kunstiga siduda. Siin on määravamaks loominguline potentsiaal, avatus ja mõtlemisvõime, mitte varakult omandatud solfedžo. 

Nii nagu jalgpallis osatakse hinnata alustava sportlase ruumitaju, intuitiivset liikumist ja loomuomast mängulusti, võiks kunstivaldkonnas märgata ametlike näituste ja väljapanekute väliseid loomingulisi signaale, näiteks nii tänava- kui ka virtuaalkunsti. Islandi jalgpallisüsteem, mis tänu kogukondlikule koostööle tõstis väikeriigi jalgpalli Euroopa tugevamate hulka, on nimetanud oma varajasi andeid skautivat mudelit kogukondlikuks radariks – kujund, mis sobib ideaalselt ka kunstiharidusse.

Kaasata tuleb huviringide juhendajad

Kunstitudengite skautimise eesmärk ei tohiks olla pelgalt püüda parimaid kandidaatide, vaid pakkuda noortele ka teadlikumat teekonda, suunata neid juba varakult professionaalsema loovmõtlemise poole. Ülioluline on kaasata kunstikoolide ja -huviringide juhendajad, toetades valikute ja otsuste kvaliteeti. Samuti aitaks varajane skautimisprogramm vähendada ülikoolide sisseastumisega seotud koormust ja võimaldaks sisseastumiskomisjonidel süveneda rohkem portfooliotesse ja mõtestatud vestlustesse, mitte pelgalt lapata kiiresti läbi sadu töid päevas. Tugevam ja paremini ette valmistatud ning motiveeritum tudengkond aitaks tõsta ka ülikooli taset, muuta seda rahvusvaheliselt nähtavamaks ja võimekamaks.

“Tippklubid ei oota passiivselt, et andekas noor ise nende juurde jõuaks, vaid liiguvad sinna, kus talent esmakordselt avaldub.

Samas on pigem reegel kui erand, et näiteks Eesti ainsasse filmikooli pigem ei pääse koolinoorte filmifestivalidel äramärgitud noored autorid, rääkimata lavakooli katsetest, kus varasem edukas kooliteatrikarjäär võib osutuda isegi kahjulikuks. Võib-olla mõnel erialal peabki see nii olema, aga ehk on siin ka peidus mingi kasutamata potentsiaal.

Demograafilised muutused ja rahvusvaheline konkurents sunnivad meid oma tegevust uuesti mõtestama. Seetõttu võibki jalgpalliväljakult laenatud skautimismudel, mis esmapilgul tundub võõras, osutuda meie kunstihariduse jaoks võimaluseks. Mõnikord on vaja laenata mõni mängureegel sootuks teisest valdkonnast, et omaenda mäng muutuks paremaks!