• Kui ministeerium plaanib uuesti õppekavad lahti võtta, oleks paras aeg muuta tunniplaanides õppetundide arvu nii, et esimesel kohal oleks eesti keel ning kirjandus.

Tehisintellekt on praegu nii keskne teema, et tundub varsti juba kõiki ära tüütavat. Raske on selle nii kiirelt muutuva süsteemi kohta midagi öelda, sest valdkonnaga tegelevate asjatundjate sõnul toimub areng nii kiiresti, et ka nemad ei tea täpselt, mis seisus on kogu tehisaruga seotu juba paari kuu pärast. Ometi, kuna see kõik mõjutab meie elu märkimisväärselt, tuleb oma aeglasema inimaruga püüda selles virvarris orienteeruda ning aru saada, kuidas vältida kõige hullemat. Sest kogu progressiivse entusiasmi juures on tehniliste saavutuste ja vaieldamatute kasutegurite (meditsiinis, bürokraatias jm) kõrval küsimus selles, kuidas mõjutavad need kiired muutused meie kultuuri, keelt, mõtlemist, mälu. Eriti väikest kultuuri, mis niigi pistab rinda võrgustumise ja globaliseerumise kõikvõimalike kõrvalnähtudega. 

Jaan Tallinn on esitanud lausa hüpoteesi, et tehisintellekt võib kaugemas tulevikus kaasa tuua mitte üksnes väikeste kultuuride, vaid terve inimkonna väljasuremise: „Kui üldine tehisintellekt (AGI) saavutab inimintellektiga laias laastus võrdväärse taseme, on hulgaliselt põhjuseid arvata, et sellega areng ei peatu ja inimvõimekus ületatakse kiiresti. Kui nii juhtub, oleks superintellekti väga keeruline kontrolli all hoida, kui me pole seda just väga hoolikalt projekteerinud. Samuti pole põhjust arvata, et superintellektil oleks inimeste jaoks soodsad eesmärgid ja et see oleks inimsõbralik.“ (ELU 2050. AASTAL ⟩ Jaan Tallinn: pole põhjust arvata, et tehislik superintellekt oleks inimsõbralik).

“Oma teadmiste ja hakkamasaamise liigne usaldamine „masina“ hoolde viib abituse ja primitiivsuseni.

Eks seetõttu on tehisintellekti tundmine ja oskuslik kasutama õppimine vajalik, et süsteemi arenedes oleks „hoolikalt projekteerijaid“ rohkem.

Ometi on praegused väljakutsed märksa argisemad ja inimlikumad. Nimelt ei pelga esialgu keegi superintellekti, vaid pigem seda, et tehisaru on alles rumal ja annab vastuseid, millest õpetaja saab aru, et töö pole õpilase tehtud. On ääretult inimlik kasutada „robotit“ mitte enese arendamiseks, vaid vastupidi, elu mugavamaks korraldamiseks. 

Kasutama peab ka enda aju

Ja see on praegune esmane mure. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt viib liigne mugavus paratamatu kängumiseni. Vedeledes ja TikToki vahtides ei arene ei lihased ega mõistus, hingeelust rääkimata. Oma teadmiste ja hakkamasaamise liigne usaldamine „masina“ hoolde viib paratamatult abituse ja primitiivsuseni. Üks näide. Ühes hiljuti tehtud uuringus (ChatGPT May Be Eroding Critical Thinking Skills, According to a New MIT Study) mõõdeti 54 täiskasvanu ajutööd nelja kuu vältel, jagades osalejad kolme gruppi: ChatGPT kasutajad, Google’i otsingu kasutajad ning ainult ajutöö tegijad. EEG skannimisega jälgiti nende aju aktiivsust 32 piirkonnas sel ajal, kui nad kirjutasid esseed. Tulemused? ChatGPT kasutajate neuroloogiline ja lingvistiline võimekus oli selgelt kõige madalam. Skaneeringud osutasid nõrgemale närvivõrgustike ühendustele ning vähesele sidususele aju eri piirkondade vahel, eriti osades, mis on vastutavad enesekontrolli, tähelepanu, mälu ja loovuse eest. 

Sellised olid täiskasvanute tulemused. Mis aga toimub veel väljaarenemata mõistuse ja närvivõrgustikega laste ajus?

“Tehisaru ei vaja ju mälu ja identiteeti, seda vajame ikka meie ise.

Seetõttu on vale arvata, et kui teadmised on netist lihtsasti kättesaadavad, ei ole vaja enam ise lugeda ega asju meelde jätta; et kui teksti saab suuliselt dikteerida, pole põhjust õppida käsitsi kirjutama jne. Vastupidi – ka tehisintellektiga saavad paremini hakkama inimesed, kellel on tugev funktsionaalse lugemise oskus ning abstraktse mõtlemise ja eneseväljendamise võimekus. See ei arene aga välja teisiti kui täiesti vanal moel, mitte digitaal-, vaid analoogstiilis õppides. 

Meist märksa suuremad rahvad on juba asunud piirama nutitelefonide kasutamist koolis, toonud tundidesse tagasi käsitsi kirjutamise ja kirjatehnika ning seavad vanuselisi piiranguid sotsiaalmeedia kasutamisele. 

Ka Eesti võiks arukamatest eeskuju võtta ja nii vanemlikul kui ka hariduslikul tasandil nutiohtudele tõsist tähelepanu pöörata. Mitte üksnes vaimse tervise teemaga seoses, mida ju jõudumööda siiski tehakse. 

Tehisaru ja juturobotid mõjutavad väga jõuliselt meie keelt ja mõtlemisviisi, mis omakorda vormivad nii inimese teadvust kui ka terve kultuuri käekäiku. 

Tehisaru „keel“ tungib ka ajakirjandusse

Eriti kriitiline on see väikelaste arengu juures. Mõtlemise ja keelelise arengu seisukohalt on määrav just koolieelne aeg. Keeleoskus ei ole aga lihtsalt võimalus teiste inimestega suhelda. Keele kaudu käib suhestumine maailma, teadmiste, omaenese teadvuse ja tunnetusega. Inimeseks saamine kõige üldisemas mõttes. Kuigi inimene ei mõtle tingimata keeleliselt (kuigi sisekõnelevad iseendaga suurem osa inimesi), on ainult keele abil võimalik väljendada ka kõige abstraktsemaid mõtteid ja tundeid. Kuidas meil sellega läheb, on näha päris paljudes valdkondades, millest kõige silmatorkavam on muidugi meedia. 

“Kuna lapsed puutuvad oma vabal ajal aina rohkem halva eesti keelega kokku, on seda olulisem õpetada koolitundides ilusat ja rikast eesti keelt.

Alles hiljuti tegin ise pahase postituse ühe ajalehe kultuurirubriigis ilmunud artikli kohta, mis oli ilmselgelt tehisaru tõlge. Pahandasin, et toimetaja pole artiklit üle lugenud, siis aga sain veelgi suurema hämmingu osaliseks. Nimelt oli toimetaja artiklit lugenud, ent jätnud kõik ebardkeelendid parandamata. Sest tema keeletaju on juba nii nürinenud, et ta ei pannud ilmselgeid süntaksi ja mõistete vigu enam tähele. Toimetaja silmis oli see keeleliselt ja mõtteliselt konarlik tekst normaalne! 

See on ainult üks näide, kuidas meie keeletaju on muutnud meie keelevõimekust, ja seda paraku kehvemuse suunas. Iga kultuuri püsimise eeldus on aga keele kasutamise laiahaardelisus – rahvalikust kõnekeelest süvafilosoofiliste/teaduslike registriteni. Eesti sai kõrgkultuuriga maaks just tänu sellele, et meil suudeti luua omakeelne ülikool, teadus, koolisüsteem, kirjandus jm. Seega tuleks tehisintellekti mõjust meie keelele palju rohkem rääkida, sest see toob kaasa negatiivsed muutused kogu meie kultuuris ja iseolemises. Kahtlemata on suur vastutus ajakirjandusel, kus tuleks palju rohkem tööl hoida keeletoimetajaid, ning ajakirjanikel endil, kes ei tohiks kiirustavas pealiskaudsuses oma lugude keelekasutusele käega lüüa. Anglitsisme kasutatakse kriitikavabalt juba niikuinii, aga tehisintellekti tõlgete ebaloomulikele või lausa jaburatele lausetele tuleks ikka käsi ette panna. See peaks olema sama elementaarne ajakirjanikuvastutus nagu uudiste kallutamatus ning allikate usaldusväärsuse kontrollimine. 

Koolil on suur vastutus

Aga sama suur vastutus on haridussüsteemil. Arvestades, et lapsed puutuvad oma vabal ajal aina rohkem halva eesti keelega kokku, on seda olulisem õpetada koolitundides ilusat ja rikast eesti keelt. See tähendab, et eesti keele tunde peaks olema praegusest märkimisväärselt rohkem. Ükskõik, mille arvelt, sest miski – mitte miski pole tähtsam kui eesti keele tunnid. Ajal, mil tehisaru võimaldab kodutööde tegemisest ja oma aju pingutamisest kergesti kõrvale hiilida, peaks rõhk olema just koolitunnis tehtaval – tegelikult lugemisel, ka üksteisele ettelugemisel, keele, kultuuri ja mõtteloo üle arutlemisel ning oma mõtete väljendamise harjutamisel. Seda kõike on vaja, kui soovime säilitada oma kultuuri ja tahame, et peale kasvaks uus kultuurieliit, mida iga rahvas nii või teisiti vajab. 

Praegu on juba aastaid võhm kulunud ennekõike vene kodukeelega lastele eesti keele õpetamisele, eestlased ise on jäänud aga vaeslapse rolli. Nüüd, mil inglise keele massiivsele pealetungile on lisandunud ka masintõlkelised halvad eestikeelsed tekstid, õpivad lapsed olukorras, kus emakeeletunde on vähe, paratamatult rääkima ennekõike seda puudulikku tehisaru eesti keelt, mida omakord mõjutab inglise keel ning mille taustal on omakorda klassiruum, kus õpetatakse tunde lihtsustatud eesti keeles, et ka teise emakeelega lapsed õpitavast aru saaks.

“Juba aastaid on võhm kulunud ennekõike vene kodukeelega lastele eesti keele õpetamisele, eestlased ise on jäänud vaeslapse rolli.

Rein Raud on tehisaru mõju tagajärjed hiljuti Sirbis ilmunud intervjuus (Kultuuriline sulgumine, mälu koloniseerimine ja tehisaru-rahvalaulikud 2.0) sõnastanud nii, aga selle võib laiendada ka eelmises lõigus kirjeldatule: „Inimestel jääb märgatavalt vähem aega ja võimalust ennast iseeneses harjutada, harida ja arendada. /—/ Sõnavara väheneb järjest. See, mille peal inimesed oma lugeja või muusikakuulaja või kunstivaataja võimeid treenivad, muutub järjest lahjemaks. Seetõttu on ka produkt, mis neid huvitab ja rahuldab, järjest lahjem.“

Kui nüüd haridus- ja teadusministeerium plaanib uuesti lahti võtta õppekavad ja vaadata süsteemselt kõik üle, oleks paras aeg muuta tunniplaanides õppetundide arvu nii, et selgelt esimesel kohal oleks eesti keel ning kirjandus – ained, mis kõige rohkem tegelevad eesti kultuuri ning inimeseks olemisega. Valdkonnad, mis on aina rohkem ohus. Võõrkeeled peaksid igal juhul olema väiksema mahuga ning B-võõrkeel võiks vabalt olla lihtsalt valikaine. 

Riik töötab alusväärtustele vastu

Eesti kultuur on tekstipõhine ning õnneks on väga palju sellest digitaalselt kättesaadav. Kui aga läheme seda teed, et usaldamegi edaspidi seda, millised mõtted sellest kultuurist nopib meie jaoks välja tehisintellekt, siis muutub kogu meie kultuuriajalugu ja mälu üsna haavatavaks ja manipuleeritavaks. Tehisaru ei vaja ju mälu ja identiteeti, seda vajame ikka meie ise. Kultuurilist ja kuuluvustunnet vajavad lapsed selles aina kõhedamaks võtvas maailmas niikuinii aina rohkem.

Vaja on otsustavust ning tõelist eesti keele ja rahvuskultuuri eest seismist! Praegu näib, et kaudselt töötab Eesti riik vastu oma põhiseaduse sissejuhatuses määratletud alusväärtustele, mis tegelikult ju tähendab vastutöötamist omaenese tulevikule, olgu ta pealtnäha nii uuendusmeelne kui tahab. Sagedamini võidab võidujooksu ikkagi kilpkonn.