• Juba 1980-ndatel Eestist Tšehhi kolinud endine baleriin Iivi Zájedová peab eestlaste identiteedi säilitamist oma südame kutseks. Kuigi tema enda emigreerumine polnud seotud valu ja dramaatika, vaid armastusega, korraldab ta alates 2018. aastast teabeseminari „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“. Sellega seoses toimus tänavu teist korda ka Eesti gümnasistidele mõeldud esseekonkurss, mille läbiv teema oli 1944. aasta suurpõgenemine ja selle traagilised tagajärjed.

Viimasele konkursile laekus ohtralt töid – üle 40. „Esseed on muutunud järjest paremaks – kirjutajate silmaring on üha avaram. Seekord tundus, et kõik tuli kuidagi eriti kergelt. See näitab, et kõik need kooliõpetajad, kes on oma õpilastega osalenud juba kaheksa aastat septembrikuu teabeseminaridel „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“, on saanud lisateadmisi ning osanud noori juhendada,“ tunnustab Iivi. „Kui noored nii ilusti kirjutavad, siis näen, et nad tunnetavad Eesti ängi. Vahepeal tulid vahele ka Ukraina sündmused, see aitab ehk samuti teemat paremini mõista. Aga ukrainlastel on ju veel riik, meie pagulastel ei olnud ei presidenti ega riiki. Nad olid jumala üksi jäetud. Vanemad põgenikud seda teemat valjusti ei kuulutanud. Nende järeltulijad võtsid teatepulga üle ja asusid rajama väljaspool Eestit pagulasorganisatsioone.“

Juba 23 aastat on Iivi asutatud Tšehhi eesti klubi ülemaailmse Eesti kesknõukogu liige. Kohtutakse kord aastas eri riikides elavate eestlastega ning sellest sai alguse ka Iivi huvi suurpõgenemise ja selle osaliste vastu. „Ma ju alguses ei teadnud sellest ajast suurt midagi. Kodus ei räägitud sel teemal üldse, kuigi hiljem sain teada, et keegi meie lähedastest sugulastest lahkus samamoodi Eestist. Okupatsiooni ajal kardeti sellest avalikult rääkida, sest see oli ohtlik. Kui kohtasin neid kenasid inimesi – pagulasi – seal nõukogus, nägin et neile on vanemad midagi südamele pannud,“ räägib ta.

Romeot ei suudelnud, tšehhi meest küll

Iivi enda Eestist väljarändamise lugu erineb nende omadest, kellega ta nõukogus kokku puutus. Kui enamiku (ÜEKN liikmed on ka Läti, Leedu, Ukraina) riikide esindajad on kas suurpõgenemise järel Rootsi, Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Inglismaale või Kanadasse jäänud eestlased või ümberkaudsete riikide eesti seltside eestvedajad, siis Iivi viis Tšehhi hoopis armastus – tema abikaasa, kellega ta Eestis kohtus ja siin ka abiellus. „Ta ei saanud siis veel sõnagi eesti keelest aru. Kui tseremoonial tuli jah-ütlemise koht, surusin märguandeks talle küünarnukiga ribidesse,“ muigab ta pulmapäeva meenutades. „Ta räägib praeguseks natuke eesti keelt ja saab sellest aru. Eesti naised on tublid, õpetavad eesti keele selgeks, kui vaja!“

“Teatris on niikuinii alati intriigid, nüüd tuleb mingi välismaalane ja tahab saada peaosasid!

Nii Estonia kui Vanemuise laval balletisolistina üles astunud Iivi pidi pärast abiellumist oma tegemised pooleks aastaks pausile panema – kehtis kord, et kui oled paberid emigreerumiseks sisse andnud, ei tohi sa enam töötada, kuni oledki maalt lahkunud. „Oled ilma tööta, ilma rahata – tee, mis tahad! Mind valiti parasjagu ühe mängufilmi peaosasse, tulid mingisugused filmimehed ja ma ei teadnud, kas saan seda tööd endale lubada. Kui läksin oma välismaale lahkumise dokumentide järele, selgus, et need oli mitu kuud olnud peidus teiste paberite all, mistõttu jäin Eestisse pea pool aastat kauemaks. Kui kuuldi, et mulle on pakutud peaosa filmis, imestati, mida ma siis veel tahan. Ütlesin, et abikaasa ja pere on ikka kõige tähtsamad, muidugi ma lähen. Ma ei teadnud ka sellest filmist eriti muud, kui et see pidi olema „Romeo ja Julia“ laadis lugu. Mina ei kujutanud ette, et hakkan mõne võõra mehega suudlema.“ Nii jäi Iivi vaatamata ahvatlevale ettepanekule kinolinal särada endale kindlaks ja sõitis abikaasale Prahasse järele. Kavas oli kohe sealses rahvusteatris baleriinina tööle hakata, kuid Iivi jäi hoopis lapseootele. Viiendal kuul pärast tütre sündi hakkas ta uuesti teatris harjutama ja paari kuu pärast sõlmiti temaga leping. „Kultuur oli seal ikkagi teine, kuigi ka tšehhid olid poliitika tõttu palju kannatanud, NSVL oli ju 1968. aastal Praha kevade maha surunud. Kõik, kes olid tulnud Nõukogude Liidust, olid tšehhide jaoks venelased Moskvast. Nii ka mina. Pikapeale on suhtumine eestlastesse hakanud muutuma. Olen teinud pidevat teavitustööd Tšehhi eesti klubis ja ka õppides Karli ülikoolis, kus kõik mu lõputööd, kaasa arvatud doktoritöö olid kas Eesti või Balti riikide teemal. Tahan välja anda ka selleteemalise raamatu nii eesti kui tšehhi keeles,“ lubab Iivi. Kirjastaja on ta juba leidnud.

Iivi nendib, et tšehhi toiduga harjumine võttis tal lausa 15 aastat: „Neil on hoopis teine köök. Näiteks kastmed, mis mulle eriti ei meeldi.“ Alguses üllatas teda ka tšehhide vaba olek – kui mingi asi ei edene, ei tehta sellest suurt numbrit ega aeta ajagraafikus näpuga järge. „Neil on kõnekäänd „Jäta see hobuse pea peale“. Hobune jookseb ja teeb, mis tahab. Pidin väga palju ümber õppima,“ meenutab ta.

Keele sai ta suhu väga ruttu. „Alati ei saadagi aru, et ma ei ole tšehh,“ ütleb ta. Samamoodi tõmbas Iivi haneks oma kursusekaaslased ülikoolis: 18-aastased pidasid toona veel teatrilaval tantsinud neljakümnendates aastates eestlannat märksa nooremaks, ehkki tegelikult oli ta juba nii mõnestki õppejõust vanem. „Ülikoolis sain ka teada, milline on teaduskeel. See on kõnekeelest päris erinev,“ lisab ta. „Tšehhis on absoluutselt kõik tšehhi keeles, seal ei näidata ka filme tõlkega. Sa lihtsalt pead selle ühiskonna vastu võtma. Eestis see nii ei ole, 30 aastat on jätkuvalt lastud teistel enda turjal istuda.“

Prahasse kolides tundis Iivi end paratamatult teise kategooria inimesena. „Sul oleks nagu mingi viga küljes. Teatris on niikuinii alati intriigid, nüüd tuleb mingi välismaalane ja tahab saada peaosasid! Aga ma olin hea tantsija ja sain algusest peale soolot tantsida,“ ütleb endine baleriin, kes sooritas ka spetsiaalsed solistieksamid.

Rahvuste suhted on Iivit alati huvitanud. Et ta on sündinud Narvas, joonistusid need tema jaoks selgelt välja juba lapsepõlves. „Kui läksin Narvas poodi, seisin mitu korda järjekorras, kuna kõhklesin, kas ikka oskan nii hästi vene keelt, et kaupa küsida. Kuulasin ja vaatasin, kordasin peas, kuidas teised räägivad,“ meenutab ta. „Eesti keeles seda teha ei saanud. Ei olnud hea suhtumine ja vene poistelt sain kooliteel vahel peksa ka.“ 

Ka balletikoolis jäi valdavalt peale vene kultuur. „Pidime peamiselt õppima nende töörahva ajalugu. Õnneks siiski ka teatri-, kujutava kunsti ja muusika ajalugu, käisime eesti keele õpetaja soovitusel eesti kirjanduse õhtutel ja teatris. Kodus kuulsin vahel sekka natuke midagi muud. Meil olid mõned niisugused raamatud, mida poleks vist tohtinud olla. Mäletan, et lugesin palju ja kõik oli nagu saladuslooriga kaetud,“ tunnistab ta.

Estofiilide toel trikoloori lehvitades põranda alt välja

Tšehhi kolinuna sattus Iivi poolpõrandaalusesse organisatsiooni, mida juhtis kirjandusteadlane Vladimir Macura. „Tema avastas eesti kirjanduse ja oli täiesti hull selle järele. Ta koondas enda ümber tõlkijad ja kirjanikud ning tänu temale ilmus Tšehhis umbes 20 aasta jooksul ligi 50 eesti raamatut. Läänemere liit oli opositsiooniline organisatsioon, milles ta tegutses, põhjendades: „Me tõlgime ju Nõukogude Liidu kirjandust!“ Eesti oli ikkagi Nõukogude Liidu osa – selle vastu ei saanud,“ selgitab Iivi, kelle eestvedamisel sündis 1991. aastal Tšehhi eesti klubi ja kes 2007. aastal pälvis president Toomas-Hendrik Ilveselt tänutäheks Valgetähe V klassi teenetemärgi.

“Ma kuulsin südame häält, ausalt!

Hiljem selgus, et organisatsiooni 12 liikme hulgas tegutses siiski ka nuhk – neid oli kõigis opositsioonilistes liikumistes. „Seda saime teada alles pärast nn Sametrevolutsiooni 1989 aastal, kui ta oli surnud. Poleks uskunud!“ sõnab naine tagantjärele.

Eesti kirjanikega oldi eriti tihedas kontaktis siis, kui 1980-ndate lõpul hakkasid levima vabanemismeeleolud. Iivist sai siis Tšehhoslovakkia eesti ühingu Praha filiaali esimees. Tšehhi sõberorganisatsioon hoidis Eestiga sidet näiteks tänu Arvo Valtonile ja Enn Vetemaale. 

Veidi hiljem sattus Iivi eesti instituuti – ikka selleks, et Eesti asja ajada. Tšehhi föderaalne kogu pakkus talle kui Eesti saadikule igasugust abi, näiteks telefoni ja fakside saatmise võimalust. „Meil olid Eesti, Läti ja Leedu ennesõjaaegsed lipud, käisime saatkondade juures hümne laulmas,“ jutustab toonane mitteametlik Eesti saadik. „Õppisin kodus igaks juhuks iseseisvalt majandust, millega polnud enne kokku puutunud. Tollal polnud ju veel arvutitki,“ tõdeb Iivi, kes sai peatselt Eesti ja Tšehhi vabariikliku stipendiumi Londoni School of Economicsisse, seejärel jätkas ta enese harimist juba Kesk-Euroopa ülikoolis. 

Kogemus julgustas astuma Praha Karli ülikooli õppimaks poliitikateadust ja rahvusvahelisi suhteid. „Olin ju välismaalane. Töötasin veel teatris ja teatasin, et ei suuda õppimise eest maksta. Head tuttavad Austriast ütlesid, et Austria ülikoolis on sellises olukorras võimalik erandjuhul õppida. Mind lubatigi Prahas eksamitele. Kaks aastat bakalaureuse- ja kaks aastat magistriõpet, seejärel doktoriõpe,“ on ta enda üle uhke. Oma teadmisi on baleriin-politoloog lektorina jaganud ka Tallinna ülikooli tudengitele.

Väliseestlased Lätist ja Leedust julgustasid teda astuma ülemaailmsesse Eesti kesknõukogusse. „Ma kuulasin südame häält, ausalt!“ lausub Iivi kõhklematult. „Kui raske neil oli, kelle vanemad olid põgenenud! Kui Eestis ei tunta tihti eesti rahvariiete päritolu, siis näiteks Austraalia eestlaste järeltulijad oskasid igaüks nimetada koha, kust need pärit on. Uskumatu, mida need inimesed kõike oma lastele olid õpetanud, ainult et Eesti oleks ja jääks!“

Tšehhis on eestlasi teadaolevalt vähe, vast saja ringis. Küll elab seal palju täiesti tšehhistunud kreeklasi, sakslasi, itaallasi, serblasi ja ungarlasi. „Minu ümber olid estofiilid, kes oskasid väga hästi eesti keelt, rääkisid ja kirjutasid vabalt, sealt see pisik tuli,“ põhjendab Iivi, kuidas tal läbi aastakümnete on õnnestunud eesti asja ajada.

“Väliseesti seltsides hoitakse oma identiteeti rohkem kui Eestis.

Kui ta 2018. aastal Eestis suurpõgenemine teabeseminari ideed läbi suruma hakkas, kohtas ta esialgu vastuseisu – pagulusest polevat vaja rääkida. „Tegime selgitustööd koos minuga ühinenud eesti sõpradega. Sain aru, et Eestis ei teata eriti põhjustest, miks on eestlased paguluses, ja see kipub meie ühisest ajalookontseptsioonist välja jääma. Narvas ei rääkinud sellest keegi ja mina ei osanud oma vanematelt enne nende surma selle teema kohta midagi küsida. Arhiivis on küll tallel pagulaste lood, kuid ühiskonnas on neil okupatsiooniajast justkui halvustav varjund küljes. Tundsin, et väliseestlastel on selle koormaga raske. Väliseesti seltsides hoitakse oma identiteeti rohkem kui Eestis,“ teab ta.

Viimastel aastatel tunnetab aastaid Eesti asja ajanud Iivi, et välisministeeriumil on varasemast rohkem huvi eestlaste identiteeti hoida ning ka väliseestlaste noorema põlvkonna hulgas on mainekas olla eestlane. 

Esseevõistluse korraldamist toetas ülemaailmne Eesti kesknõukogu (ÜEKN) ning koostööpartneriteks olid Eesti välisministeerium, okupatsioonide muuseum Vabamu, Tammepuu Eesti Klubi MTÜ ja vabatahtlikud, samuti panustas Iivi oma raha.

---

Katkend esseevõistluse võidutööst „Üle rahutu vee“

Autor Laura Eliisabet Haavala, Tallinna 21. kooli 12. klassi õpilane

Ootamatult mahub kogu maailm ühte kohvrisse ja sul ei ole midagi maist. Sa põgened, sest ohtlikum on jääda kui minna sügistormisele merele, mis on täis miine ja pommitavaid lennukeid. On september 1944 ja lahkud koos teiste tuhandetega tundmatusse. August Gailit kirjeldab oma Rootsis paguluses kirjutatud romaanis „Üle rahutu vee“ seda traagilist teekonda, milles paljud hukkusid, aga paljud jõudsid siiski ka pärale. Sa oled pagulane võõral maal ja sul ei ole midagi. Ja ometigi on sul midagi väga suurt ja erilist – oma keel ja kirjasõna, laulud ja luuletused, traditsioonid ja kombed. See rikkus aitab sind kõige raskematel hetkedel ning kõige lootusetumas olukorras. See ühendab teiste saatusekaaslastega. See aitab uskuda paremasse homsesse ja otsida väljapääsu, uut algust. See miski sõnul seletamatut erilist – eestlus – aitab püsima jääda, kui tegeled ellujäämisega, ükskõik kuhu satud, kas Saksamaale, Rootsi, Kanadasse, USA-sse, Austraaliasse või mujale. /…/

Minu 96-aastane vanavanaema Linda meenutab üht erilist seika 1949. aasta kevadtalvest. Ta töötas siis Nissi vallas sekretäri-kirjutajana. Sellel varakevadel, võis olla märtsi alguses, tuli tema juurde valla partorg, et küsida, kas ta plaanib minna mehele Ülevainu talu perepojale Arnole. Väike koht, mistõttu kõik teadsid kõiki ning nende ühised käimised ei olnud jäänud märkamata. Pisut ootamatu see küsimus siiski oli, sest oli nii isiklik ja tavapäratu – nende suhtlus partorgiga oli seni piirdunud ainult tööasjadega. Vanavanaema oli vastanud, et neil on asi kindel ja abiellumisplaanid paigas. Rohkem partorg ei pärinud ja sinna see jutt jäi. Uuesti tuli see kummaline küsimus vanavanaemale meelde, kui algas märtsiküüditamine. Vaatamata sellele, et Ülevainu talu elanikud oleks kõigi mõõdikute, paberite ja numbrite järgi pidanud tunnistatama kulakuteks ja nad oleks ideaalselt sobinud küüditatute nimekirja, juhtus midagi väga kummalist – sellest talust ei viidud Siberisse ühtegi hinge. Linda arvab senini, et partorgi kummaline küsimus pisut enne suurküüditamist ja tema vastus aitas sellele kaasa.