• Kirjanduse õpetaja õpetab loomingul põhinevat ainet ja peab seetõttu ka ise loominguline olema.
• Meditsiinis suudab tehisaru küll päästa inimelusid, kuid kirjandustunnis on ta nagu õpilane, kes pole lugenud ja ajab udu.

Õpetajate Leht kajastab kirjanduse õpetamise teemat (vt erileht lk 11–19 – toim), kasutan juhust, et tervitada kirjanduse õpetajaid üle Eesti ja mujalgi.

Kehtivas õppekavas ja selle lisas 1 kohustusliku kirjanduse mõistet ei ole. Lisa 1 räägib lugemiseks „kohustuslikust“ „soovituslikust“ „valikust“, mis „peab“ sisaldama „rohkesti eesti väärtkirjandust“, millest on toodud lühike avatud nimekiri. Selge see, et niisuguse pussaka asemele otsib õpetaja oma lihtsat mõistet. 

“Iga klassikomplekti peale tuleb paar-kolm sellist, kes sundimata loevad.

Minu õpilasi ootab igal trimestril lugemisprojekt. Lugemisprojekt tõstatab küsimused: 1) mis raamatuid peaks see sisaldama, 2) miks neid, 3) kui suures mahus on mõistlik õpilastelt lugemist nõuda. Kuna ma kooli ümberstruktureerimise tõttu keskkoolile enam ei õpeta, räägin edaspidi valdavalt klassidest 6.–9., millega mul on kokkupuude.

Söakus ise otsustada

Laialdased vaatlused – lisaks õpetajatööle veel koolides kirjanikuna esinemas käies – näitavad, et kirjanduse õpetajate hulgas esineb kohati natuke liiga palju oma algatuse ja nägemuse puudust, jäika püsimist traditsioonides ja läbimõtlemata truualamlikkust õppekavasse kirja panna suvatsetud kirjakohtade suhtes. Hea näide selle kohta on nt kümnendast klassist, kui septembri teisel nädalal marsivad tuhanded kümnendikud üle Eesti nagu üks mees lähimasse raamatukokku otsima „Kuningas Oidipust“. See annab kardetavasti märku õpetajast, kellel pole oskust või söakust ära kasutada võimalust õppekava sisu oma käe järgi õpilaste suutlikkust arvestades ümber struktureerida ja modifitseerida (ja mõnevõrra jultunult arvestada sedagi, et 12. klassi lõpul kirjanduses riigieksamit ei tehta). Kirjanduse õpetaja õpetab loomingul põhinevat ainet ja peab seetõttu paratamatult ise loominguline olema.

Vaid head raamatud

Lugemisprojektis püüan jälgida, et raamatud oleksid õpilasele potentsiaalselt arusaadavad ja huvitavad. Jälgin, et need oleksid head – mida see iganes tähendab. Head näiteks selles mõttes, et on ennast kirjanduse ajaloos või kirjandusprotsessis tõestanud. Jälgin, et minulgi oleks nende raamatute seltsis tore ja huvitav olla. See on ehk omakasupüüdlik, kuid tuleb arvestada, et loen läbi ühe, kahe või kolme klassi tööd ning minu pingutus võiks mulle olla võimalikult meeldiv. Jälgin, et ma ei langeks traditsioonide võrku, ei istuks kinni kohustusliku kirjanduse igihaljastes nimekirjades, millest vaatavad vastu Bornhöhe „Tasuja“, Liivi „Vari“, Kippeli „Meelis“ ja Rannamaa „Kadri“, nagu polekski maailmas viimase 50 aasta jooksul midagi muud kirjutatud. Ja asi ei ole selles, nagu oleks „Kadri“ halb või lugemisprojektiks kõlbmatu raamat, vaid julguses seda loendit uuendada, revideerida. 

Jälgin, et õpilased peaksid lugedes mõõdukalt pingutama – nii sisu kui ka mahu poolest. Minu antav maht trimestri jooksul on alates 7. klassist umbes 500 lehekülge, tavaliselt on see 2–3 raamatut. Mingil määral üritan jälgida sedagi, et õppeaasta jooksul jaguks eeskavva mõlemast soost autoreid ja peategelasi, aga alati ei mängi nii välja. Lõpetuseks peab jälgima, et valik ei korduks aastast aastasse. Mul oli juhtum, kus 9. klassi lõpetanu andis oma vastused järgmise aasta õpilasele.

Selle õppeaasta seni parim nali. Minu kolleegiga, kes on väga kaua koolis õpetanud ja armastab 9. klassis „Kauka jumalat“ lugemiseks anda, võttis ühendust lapsevanem ja teatas, et kooli lõpetanud õpilased müüvad noorematele selle teose lugemistöö küsimusi. Kolleeg ei lasknud ennast kuuldust heidutada, vaid hoopis naeris õpetajate toas: „Aga ikka on hinded kahed ja kolmed!“

“Üks mu üheksandik võttis pärast „Tõe ja õiguse“ teist köidet omast tahtest ette neljanda köite ning seejärel „Elu ja armastuse“.

Loomulikult tekitab selline maht virinat ja ägamist, aga esiteks õpetaja käsib – nii on vaja teha – ning teiseks ongi see tehtav. Virisevad, siis jäävad vait, hangivad raamatu, loevad läbi, teevad töö ja asi kombes. Tuleb arvestada, et õpilaste päevakava on tihedalt täis ja raamatute lugemine sinna väga ei mahu, isegi kui nad tahaksid. Kahjuks antakse ka minu koolis õpilastele liiga palju koduseid töid, lisaks on neil trennid, puhkus ja kodused tegevused. See on mõttekoht: et „nad rohkem loeksid“, tuleb vähendada kodutööde massi. 

Raamat iga päev kaasa

Väljapääsuna olen õpilastele tutvustanud võimalust raamatut kotis kaasas kanda ning lugeda vabadel silmapilkudel: bussis, rongis, vahetunnis jne, alternatiivina tühjale telos passimisele. Sellest võimalusest on kinni hakatud, paljud kannavad raamatut iga päev kaasas. Tore on näha, kuidas vabariigi jalkalootus tõstab tunnis vabanenud hetke täiteks lauale „Saladusliku saare“.

Panen kirja, mis ma olen sel õppeaastal oma klassidel lugeda lasknud.

6. klass. I trimester: 1) Richard Janno, „Vutimehed“, „Kassisaba poisid“, 2) Lewis Caroll, „Alice Imedemaal“. II trimester: 1) P. L. Travers, „Mary Poppins“, 2) Riho Lahi, „Värdi“.

7. klass. I trimester 1) Reeli Reinaus, „Kuidas mu isa endale uue naise sai“, 2) Adolf Rammo, „Šahh Madan“, „Hundipassiga koolipoiss“. II trimester: 1) Robert Louis Stevenson, „Aarete saar“, 2) Mihkel Tiks, Tanel Tiks, „… ja kui teile siin ei meeldi“, või Silvia Truu, „Kuu aega täiskasvanu“.

8. klass. I trimester: 1) Boris Kabur, „Kosmose rannavetes“, 2) Veiko Märka, „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas“, 3) Ottfried Preussler, „Krabat“. II trimester: 1) Jules Verne, „Saladuslik saar“.

9. klassi võivad oodata nt Kivirähki „Rehepapp“, Krossi „Wikmani poisid“, Lutsu „Tagahoovis“, Orwelli „1984“, MacLeani „Navarone suurtükid“, Twaini „Elu Mississippil“, Bradbury „Võilillevein“ või „Marsi kroonikad“.

Selles loetelus on raamatuid, mille puhul öeldakse isegi suurtes raamatukogudes, et seal pole neid enam ammu. Lahendusena olen raamatuid toonud hoiuraamatukogust või palunud lapsevanematel mõelda, kas nad ei sooviks ehk investeerida lapse haridusse sel moel, et ostavad vajaliku raamatu
Osta.ee-st paari euro eest.

Mõni laiskvorst ikka klassis on

On üksikuid õpilasi, kes lihtsalt ei loegi ning lasevad endale külma rahuga ühe panna – ehkki 9. klassis see komme pigem kaob, sest trimestrihinded hakkavad mängima olulist rolli edasisel haridusteel. Aga kõik ei peagi kõike positiivsele hindele ära tegema. Et igas klassis on mõni laiskvorst või totuke, eriti põhikoolis, on ühiskonna lõikes loomulik kadu. Tuleb leppida sellega, et mõni lähebki pärast koolisundaega tegema neid lihtsaid töid, mis ei eelda mõistust ega teadmisi. Olen sellistele julgustavalt öelnud, et katki pole midagi, kuni oled hea inimene, elad ise ja lased teistel ka elada.

“Jälgin, et õpilased peaksid lugedes mõõdukalt pingutama – nii sisu kui ka mahu poolest.

Küll aga võib vahel Stuudiumi kirjakasti ilmuda kirjaplärts lapsevanemalt, kes tänitaval toonil jagab õpetajale õpetusi, kuidas kirjanduse õpetamine peaks tegelikult käima, ja sellised vestlused on vastikud. Üritan neile kiiresti lõpu teha, ja kui muu ei aita, teatan lühidalt, et nii nagu mina ei õpeta lapsevanemale, kuidas tema oma tööd teeb, ei ole oodatud lapsevanema õpetused mulle, kuidas mina oma tööd tegema pean. Mul on pedagoogina kohustus hästi läbi saada õpilastega – nende vanemate kujuvõttev pahameel on lisatüli, millega ma end ei koorma. Näitena lapsevanema ebaadekvaatsest arusaamast võin oma kogemusest tuua juhtumi, kus 7. klassi vaevalise veerija „pareminiteadjast“ ema sokutas õpilasele vabaks valikuks ette Mati Undi „Sügisballi“ … Et siis õpetajale (koolile? maailmale? endale?) ei tea mida tõestada.

Nulltolerants tehisarule

Küll oleks tore, kui lugemistöö küsimused saaksid lasta õpilasel arutleda, kuid kahjuks peab kuni 8. klassini prevaleerima ikkagi detaili nõudev lähenemine. Siis on selge, kas on loetud ja mis meeles on. Kahjuks on nii, et arutlevate küsimuste puhul tõttab udutamisega ennast päästma ka see, kes ei ole raamatut läbi lugenud või tegi seda lohakalt. Olen palunud mittelugenuil mu aega austada ja mitte täita lehte udutamisega, kuna sellest pole kasu. Teatava rahuldusega näen, et sageli ongi soostutud mulle vastu tulema, ja mina omakorda olen ausust tunnustanud. Sa ei pea saama viisi, sa ei pea saama heasse gümnaasiumisse, aga sa pead püüdma olla aus ja väärikas inimene.

Kuni 8. klassi alguseni lasen lugemistöid teha klassis oma valvsa pilgu all, ilma raamatut või märkmeid kasutamata, et õpilased õpiks vajalikku mälus hoidma. 8. klassis mu lähenemine muutub ning lasen lugemistööd endale esitada kodus arvutitekstina kirjutatud essee vormis. Ajastul, mil koolilapsed üritavad petta õpetajat tehisaru abil, vajab seesugune töökäsk eeltööd ja läbimõtlemist. 

Olen kuulnud, kuidas ülikooliõppejõud on hakanud tehisarupettuste vältimiseks loobuma kodus tehtud kirjalikest töödest ja siirdunud tagasi õppejõu silma all käsitsi kirjutatud tööde juurde. Kindlasti on ka kooliõpetajaid, kes sedasi toimivad, aga minu hinnangul on see vale reaktsioon. See on allaandmine ja tunnistamine, et takistus on ületamatu. Aga takistus ei ole ületamatu. Õpetaja peab õppima ära tundma, milline on tehisaru toodetud tekst, ja ongi kõik. Tegelikult on tehisaruga toodetud tekst nii ilmselgelt äratuntav, et piisab paari esimese lause lugemisest. Tuleb ka tunda iga õpilase taset ja oskusi. 

“Üritan võtta õppeaasta jooksul kavva mõlemast soost autoreid ja peategelasi, aga alati ei mängi välja.

Kirjanduse tunnis lisandub veel meeletu totrus ja absurd, millega tehisaru kirjandusteose teemal toodetud teksti täidab. Meditsiinis suudab tehisaru küll inimelusid päästa, kuid kirjandustunnis on ta nagu õpilane, kes pole lugenud ja ajab udu. On tarvis kehtestada kirjandustunnis tehisarule nulltolerants, pettusekatsed kviteerida hindega üks ja probleem kaob, sest õpilane saab aru, et see variant ei toimi. Eelmisel kahel õppeaastal tuli mul tehisarupettuste eest sisse laduda kümneid ühtesid, tänavu on probleem peaaegu lahendatud. Trahvituile on antud võimalus tulla ja suuliselt tõestada, et on siiski ise loetud, kuid pole tuldud – järelikult õpetajal oli õigus. Nüüd pusitakse ise kirjutada, täitsa sisukalt seejuures. Pettuseviise on muidugi veel, lisaks tehisarule vanamoodne netist kopimine, Google Translate’i viskamine jt meetodid.

Ainult eestikeelne kirjandus

Lugemisprojektides ei meeldi mulle anda vabalt valitud raamatu võimalust, sest õpilased enamasti ei oska seda kasutada nii, et õpetaja rahul oleks. Samuti olen oma tundides ära keelanud mitte-eestikeelse kirjanduse lugemise. Oleme ju kuulnud: „Mina loen inglise keeles!“, „Ma oskan inglise keelt paremini kui eesti keelt“, „Eestikeelsete raamatute hulgas ei ole nii häid, kui inglise keeles“. On tõesti nii, et tänapäeva noor saab inglise keele varakult mingil tasemel selgeks ja suudab selles isegi ilukirjanduslikke raamatuid lugeda. Enamasti on nendeks lihtsakoelise keelega noorte- ja põnevuskirjandus, mille puhul kirjastajad ütlevad, et selliseid raamatuid loeb noor inglise keeles enne, kui neid eesti keelde tõlkida jõutaks. Samuti on need ingliskeelsena odavamad.

Olen oma õpilastel käsutanud kõik tunnis silma hakanud võõrkeelsed raamatud kotti tagasi ja öelnud, et kuni täiskasvanuks saamiseni peaksid nad lugema ainult emakeeles, resp. eesti keeles, v.a võõrkeeletundide jaoks. Eks nad loomulikult loevad pärast edasi, aga mina olen signaali andnud. Olen selgitanud seda umbes selliselt: „Iga inimene sünnib oma emakeele külge ja sina sündisid eesti keele külge, midagi pole teha. Sinu esmane maailma tunnetamise keel on eesti keel. On vaja õppida võimalikult hästi tundma emakeelt, muud keeled tuginevad sellele, mitte ei asenda seda, ja ilukirjandust lugedes õpib inimene keelt rohkem kui koolitunnis.“

“On üksikuid õpilasi, kes lihtsalt ei loegi ning lasevad endale külma rahuga ühe panna.

Juttu, et inglise keelt „osatakse paremini“ või „väga hästi“, olen pareerinud soovitusega lugeda noortekate asemel nt mõnda Edgar Allan Poe’ novelli. See „väga hea inglise keel“ on tavaliselt sisuloojate argikeelse lobisemise tase. Väitele, et „eesti keeles“ midagi „lugemiseks ei leia“, olen vastanud soovitusega minna mõnda suurde raamatukokku, otsida üles avariiulid ja seal ringi vaadata.

Pole vaja „lühemaid ja lihtsamaid“

Nutipõlvkonna sandistunud aju ilmingud koolitunnis on ajendanud arutlusi, et/kas tänapäeva lapsed ei suuda enam lugeda pakse raamatuid. Äkki tuleks hakata neile andma lugemiseks „lühemaid“, „lihtsamaid“ teoseid? Aga kui anname „lühemaid“, „lihtsamaid“ teoseid, siis taas kord alistume ja ütleme, et takistus on ületamatu. Ja ega siis saamatu saamatus tunne piire: kui ei sunni, kui ei nõua, kui ei torgi, siis suutmatus suureneb ja kärss on aina rohkem kärnas. Millega see lõpeb? Ei, tuleb anda sama mahtu, mis enne, ja leppida sellega, et keskharidus ei olegi igaühele. „Nõuad palju, saad vähe. Nõuad vähe, ei saa midagi,“ ütles minu saksa keele õpetaja Ellen Liiv ja need on pedagoogika kuldsed sõnad. Kui õpetaja allub laiskade ja saamatute virinale, devalveerib ta hariduse sisu.

Kui rääkisin kolleegiga, et kirjutan lehte sellisel teemal, palus ta märkida, et tegelikult on ka heal meelel ja vabatahtlikult lugevaid õpilasi. Tõesti, ei saa öelda, et raamatuid üldse ei loeta. Iga klassikomplekti peale tuleb paar-kolm sellist, kes sundimata loevad. Õpetajast sõltuvalt võib neid isegi rohkem olla. Eelmisel aastal võttis üks mu üheksandik pärast „Tõe ja õiguse“ teist köidet omast tahtest ette neljanda köite ning seejärel „Elu ja armastuse“. Ise oli enne küll sedasama inglise keele juttu rääkinud. Asi toimib.

Kui nad nüüd kümnendas saaksid õpetaja, kes samamoodi tunni oma käe järgi seaks, kirjandust tundes, mõistes ja armastades!