• Üheks ilmasambaks õppekavauuenduses on pinge uuendustuhina ja õpetajate väidetavalt lupjunud mõtteviisi vahel.
• Ministeeriumis toimuvat ja õppekavauuendust peaks üksteisest mõõdukas kauguses hoidma.

Kavandatavad õppekavauuendused pakuvad ohtralt mõtlemis- ja kõneainet. Kaasa mõtlevad needki, kel harjumus näha toimuvat pikemas ajaloolises vaates. 

Püüan jagada mõnd mõtet, kuidas riikliku õppekava arendamine on iseseisvuse taastamise järel kippunud käima ning kuidas see edaspidi paremini käia võiks. 

Muutuste retoorika

Ajalugu olevat hea õpetaja, kel on paraku vähe õpilasi. On tulnud veenda üliõpilasi ja teisigi, et ajalugu on enamat kui surnud vanameeste elulood. Et ajalugu teadlikult muuta, tuleb seda tunda. Teha uut õppekava, hoides kätt varem tehtu pulsil, oleks meie oludes juba ise ajalooline saavutus – ning seda väga kasulikus tähenduses. Miks? 

Alustagem sellest, et ei ole kulunumat juttu kui vajadus muuta paradigmat ja mõtlemisviisi – eriti õpetajate oma. Üks naljahambast üliõpilane võrdles paradigmat kunagise börsiindeksiga TALSE: keegi ei tea, mis see on, aga kõik teavad, et see kogu aeg muutub. 

“Ei ole kulunumat juttu kui vajadus muuta paradigmat ja mõtlemisviisi – eriti õpetajate oma.

Muutuste retoorika on võimas ja see müüb. Võrrelgem kasvõi legendaarse Eesti NSV õpetajate 1987. aasta kongressi resolutsiooni ning pea Jeesuse ea võrra hilisemat Eesti elukestva õppe strateegiat 2020. Üks ja sama jutt hambus, huvitab vaid väheseid, kuhu hääbusid pea nelja kümnendi tagused üllad aated „… õppe-kasvatusprotsessi muutmisele ainekeskselt isiksusekeskseks!“ ning „õpetaja vabastamiseks rutiinsest ja programmi ületähtsustavast õppekorraldusest“ (Nõukogude Õpetaja, 04.04.1987, hüüumärk originaalis). 

Küsimusele vahepeal toimunu kohta järgneb piinlik vaikus: kes vastutab? Edul on palju vanemaid, ent läbikukkumine on orb. Keegi ei vastuta. Kas terve põlvkonna jooksul ei ole tõesti midagi toimunud, et peame tänagi alustama paradigma muutusest? 

Ei ole ime, et kogenud õpetaja, kes seda juttu kuulnud aastast 1987 või varemgi, on uuenduste suhtes tõrges. Ning mõtelgem nende õpetajate keskmisele vanusele, kelle najal meie kool tänapäeval püsib. Muidugi ladestub ülalt tulev uuendustuhin sellele, mida õpetaja on varem kogenud.

Pinge uuendustuhina ning paljude õpetajate väidetavalt lupjunud mõtteviisi vahel on seega üheks ilmasambaks õppekavauuenduses.

Seni arendatud kismaga

Teiseks sambaks – esimesega seotud, ent siiski iseseisvaks – on viis, kuidas riiklikku õppekava on arendatud. Meil nimelt ürgeestlasliku omavahelise kismaga. Mul ei ole voli avada tosinkonna aasta eest kunagiste õppekavaloojatega tehtud küsitluste isiklikke üksikasju. Ent sagedased sõnad nagu „risti lööma“, „kaklus“ või „võitlus“ räägivad enda eest. Juba Tammsaare aegadest on teada, et ega eestlane head tüli naljalt raisku lase. Kui väga see kehtib ka praeguse õppekavaarenduse kohta, seda Tammsaare ilmselt ei teadnud.

“Rahvusvaheliselt tunnustatud ülesehituse on kehtivad Eesti põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad juba saavutanud. Küll on need vaja üle vaadata sisuga täitmise seisukohalt.

Kahetsusväärseks tagajärjeks on inimeste läbipõlemine, töölt lahkumine või vastastikune umbusaldus. Seda meie väikeses riigis, kus asjatundjaid niigi napib ning igaüks, kes midagi teeb, leiab end peagi tegemas kõike: „Kui ma täna kõigile kirjadele ei vasta ja telefoni ei võta, siis läheb maailm lõhki!“ Vahel jääb tule alla lihtsalt kohusetundlik ametnik, kes on julgenud saatuslikul x-päeval haiguslehte mitte võtta ning avalikkuse tormilisele huvile kuidagigi vastata.  

Lõhki lähevad inimesed, maailm esialgu ehk veel mitte.

Nüüd edasiviiva juurde – sest kriitika ei peaks olema ülekaalus. See edasiviivgi ei ole laias maailmas midagi uut, aga rauda taotakse, kuni see on tuline. 

Esiteks peaks nii mõttes, arutelus kui teos üksteisest mõõdukas kauguses hoidma ministeeriumis toimuvat ning teiselt poolt õppekavauuendust. Poliitiline ettemääramatus ja uue luua sündroom ei ole hea pinnas arukaks õppekavauuenduseks, sest viimane on paratamatult pikem ja järjekindlam töö. Heal juhul pidev töö, mida vedav püsikoosseis on ühtaegu nii õppekava loojad kui tegevteadlased, ilma hirmu ja vajaduseta teha seda kaheteistkümnenda tähtsusjärgu kõrvaltööna. Õppekavaloome kõrval veel miljoni muu ellujäämisülesandega tegelemine rikub nii tööd kui inimesi. Ülikooliteadlaste puhul on heaks näiteks pidev vajadus pidada jahti ettearvamatu tõenäosusega saadavatele teadusprojektidele – siin jääb vaid nõustuda Martin Ehala 9. märtsi Postimehes öelduga („Haridusametnikud tuleks kooli saata“).

Poliitika kõigutab, kuid ei peaks 

Samavõrra rikub tööd ja inimesi õppekavaarenduse sidumine teatud sisepoliitiliste jõujoontega ning nende kõikumisega. Tõsi, vaevalt teab praegu keegi, kellest saab aasta pärast haridusminister – aga see ei peaks määrama õppekavaarendustöö kulgu ega õppekava sisu. Ammugi ei peaks see määrama õppekavatöötaja, sealhulgas ametniku muret sellepärast, kas ta homme veel on ametis või mitte.

“Õppekavaarenduse sidumine sisepoliitiliste jõujoonte ja nende kõikumisega rikub tööd ja inimesi.

Teine loodetavalt edasiviiv mõte täpsustab esimest. Pikem ja võimalikest võimuvahetustest sõltumatum õppekavaarendustöö võimaldab suuremat sisemist kooskõla. Siinkohal ei ole mõtet leiutada jalgratast. Juba ammu on maailmas olemas suhteliselt üldtunnustatud käsitlused õppekava ülesehitusest ning tüüpilistest osadest. Huviline võib heita pilgu Viive-Riina Ruusi ning siinkirjutaja õppekavaalasele artiklile „Haridusleksikonis“ (2013). Seejuures tuleb silmas pidada, et ülesehitus ise ning teiselt poolt selle osades täidetav sisu on kaks eri asja. Olgu tegemist „traditsioonilise“ ainepõhise ning eristavalt hindava või äärmuslikult „lapse-“ ja „õpilaskeskse“, probleemipõhise ja eristava hindamiseta õppekavaga – mõlemad sisaldavad teatud aluseid ja eelhoiakuid. 

Lisan nende aluste loetelu siin pisut lihtsustatult: 1) ettekujutus ühiskonnast ja inimesest; 2) ettekujutus riikliku haridussüsteemi võimalustest: mida see saab teha ning mida mitte; 3) hariduse eesmärgid; 4) kaalutlused õppe sisu, meetodite, keskkonna ja õpivahendite osas; 5) kaalutlused õpitulemuste saavutatuse hindamiseks. 

On lihtne näha, et need kõik on ülesehituse tervemõistuslikud osad – mitte vastused küsimusele, millise sisuga need täita tuleks. Ning oluline on nimelt nende osade järjekord. Ei saa vastata küsimustele õppe sisu, meetodite või hindamispõhimõtete kohta, kui eelnevalt on vastamata küsimused ühiskonna või inimese olemuse teemal.

Nimelt esimesed eelnimetatud osadest – ettekujutus ühiskonnast, inimesest, hariduse võimalustest ja eesmärkidest – vajavad laiemat ühiskondlikku kokkulepet, mis annab sisu ja vastused järgnevatele. Püsiva riikliku õppekava arendamise institutsiooni ülesanne oleks sellisele kokkuleppele jõudmise teekonda juhtida, kaasates eri sidusrühmi. 

Õppekavade sisuga täitmine

Üldistatult võib öelda, et rahvusvaheliselt tunnustatud ülesehituse on kehtivad Eesti põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad juba saavutanud. Küll on need vaja üle vaadata sisuga täitmise seisukohalt. Eesti haridus vajab ja väärib ühiskondlikku kokkulepet, kuidas lahendada uusliberaalse edukultuse ja teiselt poolt inimeste omavahelise hoolivuse vastuolu. Samuti, kuidas lahendada vastuolu pealetungiva üleilmastumise ning teisalt rahvustraditsioonide ja eesti keele säilitamise vahel. Või vastuolu traditsiooniliste väärtuste ja kõike lubava vabameelsuse vahel. Siin peaksid alusväärtused kõnelema.    

“Ei saa vastata küsimustele õppe sisu, meetodite või hindamispõhimõtete kohta, kui eelnevalt on vastamata küsimused ühiskonna või inimese olemuse osas.

Need ei ole päevapoliitilised küsimused, mis vahetuksid valitsuse või koalitsiooni muutumisega. Ei tehta ju ka põhiseadust ümber pelgalt valitsuse vahetudes. Ent vastused neile ühiskonna alusväärtusi puudutavatele küsimustele peaksid õppekavauuenduses juhtima kõike järgnevat: nagu kooli sihiseade, üldpädevuste, õppe sisu ja läbiviimise viiside, keskkonna ja hindamise küsimusi. Siis ei juhtu, et üldpädevuste hindamisvahendid tellitakse enne, kui neis pädevustes kokku lepitakse. Ei juhtu, et üldpädevused lukustatakse enne, kui on kokku lepitud üld- ja kutsehariduse alusväärtustes või kooli sihiseades osas. Arutelu pöördub taas tagasi jalgadele. 

Õppekava ülesehituse põhimõtete järgimine ning selle eest vastutav püsikoosseis annaks raami ka tasakaalustatud arutelule õppekavauuenduste üle. Tehkem seekord tõesti ajalugu.

P. S. Tänan häid ametikaaslasi, kellega koos oleme küsitlenud õpetajaid ja kunagisi õppekavategijaid, kellega oleme neil teemadel arutlenud ning koos avaldanud kirjatöid. Eelkõige aga tänan kõiki vastajaid – ka neid, keda täna enam meie hulgas ei ole.