• Viimsi kool alustas 2025/2026. õppeaastat suurte muudatuste lainel: laste koolipäev algab kell 9 ja koolitunnid kestvad 80 minutit. Seda kuni 9. klassini välja. Suureks söögi- ja liikumisvahetunniks on ette nähtud nelikümmend minutit. Nüüd, kus kaks kolmandikku õppeaastast seljataga, võib muudatusi juba hinnata, teen seda Viimsi kooli saksa ja soome keele õpetaja vaatest. 

Nüüdseks meeldivad mulle pikad tunnid väga. Meeldib, et mul on aega teemaga süvitsi minna, et ma ei pea lapsi hindeliste tööde tegemisel tagant kiirustama, et saame kõik õppetükid ja ettevõtmised tunnis valmis. 

Ent möödunud aastal, kui üleminekut ette valmistasime, olin pigem kartlike killas. Ehk siis ehteestlaslikult pessimistlik optimist. Uus ja huvitav kutsus, kuid talupojatarkus hoidis tagasi – äkki on uus hoopis hullem. On ju koolitund alati kestnud 45 minutit ja meeles olid ka ülikooliaegsed pikad loengud, mis tihti une silma tõid.

Õnneks oli mõtlemis- ja ettevalmistusaega piisavalt. Viimsi koolis toimuvad juba kolmandat aastat õpetajatele õpiringid, kus vaeme õpistrateegiaid, kõneleme õpilaste psüühilistest baasvajadustest, jagame aktiivõppe meetodeid ja õpetamiskogemusi. Mul on olnud privileeg olla ühe sellise õpiringi eestvedaja. Tegime ka õpikäike koolidesse, kus pikad ainetunnid juba ammu kasutusel. Mul õnnestus külastada Pelgulinna gümnaasiumi ajalootundi, ja ega ilmaasjata öelda, et oma silm on kuningas – hea ülesehitusega, dünaamilise ning professionaalselt ettevalmistatud ja läbi viidud tunni kogemine kahandas hirme. 

Tund rahulikuks tööks

Aga alustame algusest. Mis on hästi?Kõigepealt see, et koolipäev algab kell 9. Mulle annab see terve tunni enne tundide algust. Esiteks, et vaadata üle oma kirjakast, vastata kolleegide, õpilaste ja lapsevanemate pöördumistele. „Morgenstund hat Gold im Mund“ ütleb saksa vanasõna. Hommikul teele saadetud sõnumid on läbimõeldumad ja positiivsemad, kui õhtul väsinud peaga kirjutatud ja emotsionaalselt laetud vastused seda oleksid. Teiseks jõuan end selle tunni jooksul koolipäevaks häälestada, portaalidesse sisse logida, e-õpikud ja muud tarvilikud lingid avada, materjalid klassis valmis sättida. See on minu aeg koolimajas enne laste tulekut. Naudin seda väga. 

“Koolipäeva algus kell 9 annab mulle õpetajana terve tunni enne tundide algust.

Tunde ma hommikuti ette ei valmista – need on valmis ja Stuudiumisse kantud vähemalt päev enne toimumist. See annab koolist eemal olevale õpilasele võimaluse õppida ülejäänud klassikaaslastega samas tempos seda, mida teised koolis õpetajaga. Ja ka lapsevanematel on ülevaade sellest, mis keeletundides toimub või tulemas on. 

Vähem ainetunde

Järgmine suur boonus on tundide arv päevas. Õpetajal on tavapäraselt 2–3 pikka ainetundi päevas, kõige pikem päev koosneb neljast ainetunnist. Tõsi, need tunnid on 80 minutit pikad, aga õpetajana keskendun ju vaid 2–3 tunni ettevalmistamisele. See on tohutu vahe, võrreldes varasemate õppeaastatega, mil tuli polkatempos anda 6–7 neljakümne viie minutilist tundi jutti: viies klass, üheksas klass, seitsmes klass, kuues klass, jälle viies klass, kaheksas klass … Silme ees oli kirju ja mõte meenutas mõnel hetkel kangesti stoppkaadrit: mis klassi lapsed need küll olla võiksid ja millist õpikut tarvis läheb? Isegi kõige karastunumad profinäitlejad ei suuda anda seitset etendust seitsmele publikule seitsme tunni jooksul. 

Nüüd on mul päevas kaks-kolm tundi, olen nendeks parimal moel valmistunud, naudin nende andmist ega väsi ära. Tean oma tunniplaani peast ja suudan vähemalt  nädala jagu ette mõelda. Korraga on tekkinud aega vaadata enese sisse, anda iseendale tagasisidet, mõelda, kuidas teha teistmoodi ja põnevamalt. Ja mu tunnikoormus (45-minutilistesse tundidesse ümber rehkendatult) on seejuures sama suur kui varasematel aastatel.

Mis seda võimaldab? Tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel on võlusõnadeks planeerimine, dünaamika, metoodika ja liikumine. 

Kõige õnnetum õpetaja on see, kes õpetab õpikut. Ta tuleb klassi, teeb õpiku lahti ja hakkab jonkadi-jonkadi minema. Ja kui tund läbi saab, paneb õpiku jälle kinni. Ehk siis tunniandmine meenutas kangesti vorsti küljest viilude lõikamist – kohapeal paistab, mitu viilu välja tuleb, kui tuleb. Aga tegelikult tuleks õpetajal õppeaasta tervikuna ära mõtestada, siis saab teha juba konkreetseid plaane – olgu siis trimestriks, kuuks või konkreetseks ainetunniks. Kui siht silme ees ja eesmärgid paigas, saab teha käigu pealt korrektuure ja muudatusi. Õpikutes kipub omajagu ballasti olema, õpetaja professionaalina on see, kes eesmärkidest tulenevalt valikud langetab. 

Pika tunniga jõuab kõik tehtud

Kolleegide ja ka mu enda üks suurimaid hirme oli, kui palju pika tunniga jõuab. Kas sama palju kui mitme lühikesega? Vastus on, jah. 

Teadvustasin ühel hetkel, et kasutan tunde planeerides samu aine- ja tunnikavu, mis varasemaltki. Hakkasin mõtlema, kuidas see võimalik on. Tunde on ju puht matemaatiliselt poole vähem, mis sest et pikad. Panin oma kavad ja Stuudiumi sissekanded kõrvuti – see, mis ma nüüd lastega tunnis ühe tervikuna ära suudan teha, pudises varem mitmesse tundi. Nii lihtne ongi!

“Õpetaja parim õpetaja on teine tegevõpetaja.

Pika ainetunni dünaamika on aga tuntavalt teistsugune. Ühelt poolt tead, et sul on aega, teisalt pead kogu aeg kuklas hoidma küsimust, ega lapsed – ja sa ise ka – ära ei väsi. Võõrkeeleõpetajale on pikk ainetund kullasoon – jõuad lastega teha ühes tunnis kõike seda, millel keele õppimine lihtsustatult võetuna püsib: lugeda, kirjutada, kuulata ja kõnelda. Ja seda kõike ei pea tegema teps mitte õpik-töövihik-õpik-meetodil 80 minutit laua taga küürutades. Vastupidi – liikumist sisaldavaid aktiivõppe meetodeid on maailmas külluslikult. Uusi sõnu võib näiteks pinginaabrile sõrmega seljale kirjutada, lauseid moodustada meeskonnaga laudkonnast laudkonda liikudes, uut teksti või laulu kuulata ümber laua tantsides, noppides laualt tekstis kõlavaid sõnu. Kirjutada võib jooksuetteütlusena – küsimuste vastused on hoopis koridoris ja iga kord tuleb õigele vastusele jooksuga järele minna, vastus meelde jätta ja klassis töölehele kirjutada. 

Muidugi ei pea kogu ainetund vaid sellistest aktiivõppe meetoditest koosnema. Plaani üks liikumisamps tunni kohta, ülejäänud tunnis võib klassikalisemaid õpistrateegiaid kasutada. Viimsi koolis korraldasime pikkadele ainetundidele üleminekut ette valmistades kolleegilt-kolleegile-koolitusi, palju inspiratsiooni saab ka tegevõpetajate koostatud raamatutest, veebilehtedelt, blogidest. Meisterõpetaja Kristi Lõbu „186 liikumisampsu ainetundi“, õpetajate koostatud uuenduslikke materjale tutvustav ja turustav koduleht tife.eu või meisterõpetaja Diana Kollin-Poomi Facebooki leht Dianas Deutschecke on imetabased inspiratsiooniallikad. Õpetaja parim õpetaja on teine tegevõpetaja. 

Ja kui on kiiresti tarvis lapsed surnud punktist liikvele saada ja maast lahti raputada, võib alati Vikerraadio virgutusvõimlemise käima panna. 

Kiirustada pole vaja, kuid kõik saab selgeks

Järgmine positiivne aspekt on, et lapsi ei pea tunnis tagant kiirustama. Nii saab lasta kiirematel palju toredaid asju teha. Mina nimetan seda tunni kihiliseks planeerimiseks. Kuna ette valmistada on vaid 2–3 tundi, jõuan mõelda pea iga lapse peale. Ja neile lisaülesannete paketi valmis seada. Ja kui siis veel mobiiltelefon appi võtta – laste jaoks on ülim õnn, kui tunnis nutitelefoni legaalselt lauale võib tõsta –, saavad lapsed eri veebikeskkondades ülesandeid lahendada. Hasart on suur ja õpetajal toimuvast hea ülevaade, sest punktiskoorid tuleb õpetajale ette näidata. 

Ja veel – me saame lastega kõik ettevõetu tunnis valmis. Olgu selleks siis tähejadast sündiv mõtestatud tekst, rühmatööna koostatav plakat  või arvutiklassis valmiv PowerPointi esitlus. Kodune töö on pigem erand kui reegel. 

Suhtlus on olulisemgi kui varem

Kuhu siis valud jäävad? Kätt südamele pannes – tõsiseid murekohti ei ole mina seniste pikkade ainetundide vältel kogenud. Pigem nimetaksin neid koosõppimise kohtadeks. Esiteks peab koolipere nii suurte muudatustega kohanemisel ühte jalga käima. Ehk siis püsima ühtses infoväljas ja kõigist muudatustest esimesel võimalusel teada andma. Näiteks klassijuhatajad planeerivad õppeaasta üritused ja õppekäigud juba aegsasti ja aineõpetajad on neist teadlikud. Ainult nii saab aineõpetaja paindlikult reageerida, ära jäävatesse tundidesse plaanitud materjali ümber struktureerida või seda optimeerida. Professionaalne õpetaja ei õpeta ju õpikut …

Teiseks pean õpetajana läbi mõtlema, kui palju suudan panustada ettevõtmistesse, mis toimuvad õppetööga samal ajal. Olen sel õppeaastal eitavalt vastanud päris mitmele nimelisele konverentsi- ja seminarikutsele, sest ei raatsi lapsi tundidest ilma jätta. Kaks koolipäeva koolist eemal võib tähendada kahe pika, vanas mõõtkavas nelja 45-minutilise keeletunni ärajäämist. Minu süda tilguks verd. Jah, lastele võib jätta iseseisva töö või siis heale kolleegile, kes minu asemel tundi läheb, asendustunniks põhjalikud juhised koostada. Mõtlemise koht.  

On tore olla korraga õpetaja ja elukestva õppija rollis. Loodan südamest, et pikad ainetunnid on meie kooli tulnud, et jääda.