• Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi kaheksanda klassi õpilane Amélie Suzette Arula leiab, et nutitelefonid võiks keelata erivajadusteta lastele ja noortele, kuid tema jaoks on tegu hädavajaliku vahendiga.

„Õpìlased hakkasid tehisintellekti kasutama kontrolltööde vastuse leidmiseks. Haridusministeeriumis võiks läbi arutada, et õppurid paneksid nutiseadmed tunni alguses õpetajate laua peale, välja arvatud erivajadustega õppijad,“ leiab tserebraalparalüüsiga sündinud tüdruk. „Ma ei saa kirjutada vihikusse pliiatsiga nagu terved inimesed, vaid kirjutan kõik tööd nutitelefoni või sülearvutisse.“

Améliel on teinekord koolis kaasas ka neljajalgne abivahend – väike koer Marju, kes aitab perenaisel kontrolltööde ajal muretsemisest ja ärevusest üle olla ning naudib eriti muusikaõpetaja poolt tehtavaid paisid. 

Varem kahes Pärnu koolis käies on Amélie kasutanud tugiisikute abi ja lausub nende kohta vaid kiitvaid sõnu: „Lahe aeg oli!“ Küll aga tundis ta end lihtsustatud õppekaval õppides arengus seisma jäävat. „Õppisin kolm ainet aastas ja nägin, kuidas sealne koolielu oli kentsakas – lapsed käitusid vaimuhaigetena ja oli ka lamavaid põnne,“ kirjeldab ta. „Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis on väga toetav keskkond. Pedagoogid hoolivad minust ja teistest õpilastest.“ Nõnda pole Amélie taganenud mõttest kord ise õpetajaks saada.