• „Kohutav, mis toimub! Kas need on tõesti meie lapsed?!?“ Nõnda ahhetasid lastevanemate koosolekul ühe maakooli seitsmenda klassi emad. Selles klassis õpib ka üks minu laps.

Mis seal salata, 13 on keeruline vanus. Ka selle klassi koosseis on keeruline: kaks kolmandikku õpilastest on poisid, pea poolte noorte kodukeel pole eesti keel. Koosolekul otsustati ühiselt, et klass tuleb saata matkale – koostööoskusi ja kannatlikkust arendama. Esialgne plaan teha metsas ööbimisega ellujäämismatk asendus arutelude käigus küll 6–7-kilomeetrise metsateekonnaga suuremasse naaberkülla ning ööbimisega kohalikus pärimuskeskuses. Parem varblane peos kui tuvi katusel!

Nii matkaks valmistudes kui seda läbi viies õppisime igasuguseid asju. Õppisime lapsevanemate koostööd varustuse kaasapanekul, toidupoolise valmistamisel ja logistilise abi korraldamisel. Selgus, et mõnel lapsel polnud magamiskotti ega matkamatti, seega polnud nad kunagi ka matil maganud. Tuli üksteiselt varustust laenata ja klapitada.

Õppisime enda kehalisi ja vaimseid ressursse tundma. Kuidas on liikuda mööda teed, matkarajal ja läbi tiheda metsa? Mis tunne on kõndida pimedas padrikus? Mis siis saab, kui metsas häda peale tuleb? Tõsi küll, kuna jalgsimatk kestis vaid paar tundi, pole ma kindel, et kõik selle viimase küsimuseni jõudsid.

Õppisime teistega arvestama. Mõnel jätkus energiat joosta ja hüpata lõpuni välja, mõne samm jäi aga juba paari kilomeetri järel töntsimaks. Kõigiga tuli hakkama saada. Meiega oli kaasas kohalik matkajuht, kes muutis teekonna lugude ja meeskonnamängudega huvitavamaks. Eriti põnev oli teekonna lõpus, juba õhtupimeduses ühe-kahekaupa taskulambi valgel helkuritega tähistatud metsarada läbida.

Mina kaitseliitlase ja ellujäämisoskuste entusiastina õppisin, et elementaarsed looduses liikumise oskused võivad paljusid tänapäeva inimesi esiotsa hirmutada. Kuigi paljud emad kiitsid matkaplaani kohe heaks, rõhutasid nad siiski, et ise mingil juhul teekonda kaasa ei tee. Nemad ei kõnni! Algul olin pettunud, kuid sain aru, et alustada tuleb väikeste sammudega.

Mis puutub „kooli kõige jubedamasse klassi“, siis matkal selgus, et noored oskavad üksteisega arvestada, kuulavad korraldusi, peavad end üleval täiesti normaalselt ning ka ööbimispaik jäi püsti! Järgmisel hommikul ütlesid nad üksmeelselt: „Teeme jälle!“ Näiteks kevadel ja sedapuhku juba telkidega. Tuleb plaani võtta!

Loo moraal? Sageli õpetajad väldivad väljasõite ja matku just seepärast, et kardavad laste käitumise pärast. Ent vabalt võib olla ka vastupidi: kui koolis on lapsed nelja seina vahel vangis, siis vabas õhkkonnas on pingeid hoopis vähem. Teine murekoht on sageli eelarve. Matkates või ühistranspordiga liikudes võib hakkama saada väga väikeste kuludega. Küll aga on vaja lapsevanemate tuge ja koostööd. Tasub lapsevanematelt uurida, meie hulgas on veel piisavalt vana kooli matkatarkustega ja abivalmis inimesi. Kolmandaks on võimalik leida soodsaid või suisa tasuta ööbimisvõimalusi. Peavarju võib saada näiteks mõnes koolis, rahvamajas või muuseumis. Miks mitte korraldada klasside kohtumine, õpituba või lihtsalt klassiõhtu? Oleme Juhan Liivi muuseumis võõrustanud mitutkümmet kirjandushuvilist pealinna gümnasisti, kes muuseumipileti eest said põrandal ööbida. Meilgi jäi muuseum püsti! Kasutagem võimalust ja matkakem mööda meie ilusat Eestimaad!