• Haridus- ja teadusministeeriumi otsus keelata koolidel lapsevanematelt õppekäikudeks raha küsimine lähtub esmapilgul igati õilsast põhimõttest: haridus peab olema tasuta. Tõepoolest, kehtiv arusaam on selge – kõik, mis on õppekava osa, peab olema õpilasele tasuta. Küsimus ei ole aga ainult põhimõttes, vaid selle tagajärgedes.

Kui raha enam küsida ei tohi, aga riik või kohalik omavalitsus raha juurde ei anna, siis jäävad tegemata just see, mis muudab hariduse elavaks. Õppekäigud ei ole pelgalt „tore lisand“. Õppekäikudel muutub ajalugu nähtavaks, kirjandus elavaks ja kunst kogetavaks. Muuseum, teater või looduskeskus ei ole luksus, vaid tervikliku hariduse osa. Ka kehtivas põhikooli riiklikus õppekavas on kirjas, et õpet kavandades ja ellu viies kasutatakse nüüdisaegset ja mitmekesist õppemetoodikat, -viise ja -vahendeid (sealhulgas suulisi ja kirjalikke tekste, audio- ja visuaalseid õppevahendeid, aktiivõppemeetodeid, õppekäike, õues- ja muuseumiõpet jms, § 5. Õppimise käsitus, lg 4 p 6).

Õppekäikudel muutub ajalugu nähtavaks, kirjandus elavaks ja kunst kogetavaks. Muuseum, teater või looduskeskus ei ole luksus, vaid tervikliku hariduse osa.

Just siin peituvadki otsuse, mille üks eesmärk on vähendada ebavõrdsust, suurimad paradoksid. Tulemus võib aga olla vastupidine. Jõukamates peredes kasvavad lapsed ei jää kultuurist ilma. Nemad käivad teatris, reisivad, külastavad muuseume ka väljaspool kooli. Kool ei ole nende ainus aken maailma. Väiksema sissetulekuga perede laste jaoks on kool aga sageli ainus koht, kus selliseid kogemusi üldse pakutakse. Kui nüüd koolid loobuvad õppekäikudest, kaotavad just need lapsed kõige rohkem. Nii tekib uus, varjatud ebavõrdsus: mitte enam see, kes saab maksta, vaid see, kes saab kogeda. Ühed lapsed kasvavad üles teadmisega, milline näeb välja teater või kunstinäitus. Teised näevad seda ainult pildilt. See ei ole enam ainult rahaküsimus – see on kultuuriline lõhe. Teiseks ei saa koolid täita enam õppekava, sest selleks pole raha.

Tõsi, juhendil on ka plussid. See vähendab survet lapsevanematele, kellelt on seni sageli „vabatahtlikus korras“ raha kogutud. See muudab süsteemi ausamaks ja kaitseb peresid, kellel ei ole võimalik panustada. Need on olulised sammud õiglasema hariduse suunas. Kuid õiglus ei tähenda ainult seda, et keegi ei maksa. Õiglus tähendab ka seda, et kõik saavad võrdselt osa.

Jõuame absurdse olukorrani, kus kõik on justkui õiglane – keegi ei pea maksma –, kuid samal ajal on haridus vaesem, kitsam ja elukaugem.

Riik tegi pool sammu

Praegu tundub, et riik on astunud pool sammu: keelanud raha küsimise, kuid jätnud koolid olukorda, kus neil pole piisavalt raha alternatiivi luua. Jah, olemas on programmid nagu kultuuriranits, kuid ka seda ei rahastata praegu piisavalt: keskmiselt 11 eurot õpilase kohta aastas. Selle toetuse eest saab viia klassi õppeaasta jooksul korra muuseumisse, muuks sellest ei jätku.

Jõuame absurdse olukorrani, kus kõik on justkui õiglane – keegi ei pea maksma –, kuid samal ajal on haridus vaesem, kitsam ja elukaugem.

Kui me tõesti tahame tasuta haridust, peab see olema sisuline, mitte formaalne. See tähendab, et riik ja omavalitsused peavad võtma suurema vastutuse.

Vastasel juhul jõuame absurdse olukorrani, kus kõik on justkui õiglane – keegi ei pea maksma –, kuid samal ajal on haridus vaesem, kitsam ja elukaugem. Selline „tasuta“ haridus võib lõpuks maksta rohkem, kui arvata oskame. Küsimus ei ole selles, kas lapsevanem peaks maksma muuseumi- ja teatripileti eest. Küsimus on selles, kas Eesti lapsed saavad osa maailmast, mis jääb klassiruumi seinte vahelt välja. Kui vastus sellele küsimusele on „vähem kui varem“, siis ei ole tegemist edasiminekuga, vaid pigem sammuga tagasi.