• Hea lugemisoskus on koolihariduse eduka omandamise vundament. See ei tähenda üksnes oskust tähti kokku veerida, vaid ladusat ja automatiseerunud lugemist, loetu mõistmist, järelduste tegemist ning tekstidest saadud teabe kasutamist. Viimaste aastate uuringud ja koolipraktika annavad aga üha selgemalt märku, et lugemisoskuse arendamisele tuleb läheneda senisest süsteemsemalt ja teaduspõhisemalt.

Kuigi õppekava kohaselt eeldatakse, et 3. klassi lõpetajad peaksid suutma ladusalt lugeda, selgus Maris Juhkami 2024. aastal kaitstud doktoritööst, et selles vanuses õpilaste lugemistehniliste oskuste tase on väga erinev. On neid, kes loevad kiiresti ja õigesti, aga umbes viiendiku õpilaste lugemistempo on endiselt väga aeglane ja nad teevad lugemisel palju vigu. 

Selline oskuste vahe muudab õpetaja töö klassis äärmiselt keeruliseks: üheaegselt tuleb toetada nii väga tugevaid kui ka väga nõrku lugejaid, ilma et keegi jääks tähelepanuta. Puudus on ka eri tasemel õppematerjalidest, mis omakorda tähendab lisatööd õpetajale, kes peab õppematerjale kohandama. 

Viimased PISA uuringu tulemused on näidanud eesti õpilaste lugemisoskuse kahanemist, eriti just nõrgemate lugejate osakaalu kasvu. See teeb muret, sest lugemisoskuse puudujäägid ei jää pidama algklassidesse, vaid kanduvad kõikidesse õppeainetesse ning mõjutavad nii õpiedukust, haridustee jätkumist kui ka hilisemat toimetulekut ühiskonnas.

“Lugemisoskuse puudujäägid ei jää pidama algklassidesse, vaid kanduvad edasi kõikidesse õppeainetesse ning mõjutavad nii õpiedukust, haridustee jätkumist kui ka hilisemat toimetulekut ühiskonnas.

Põhjuseid, millega lugemisoskuse langust selgitada, on mitmeid. Õpilased loevad varasemast vähem raamatuid, vanematel on kiire elutempo tõttu vähe aega lapsi kodus toetada ja koolides on ühe keerulisem õpilaste individuaalsusega arvestada. Lisaks kaasava hariduse rakendamisele on lisandunud eestikeelsele õppele üleminekuga seotud mured. Eesti keelest erineva kodukeelega õpilaste eestikeelne sõnavara on vaene, mis takistab loetu mõistmist ja õpitust arusaamist. 

Samas on ilmselt paljud õpetajad märganud, et ka eesti kodukeelega laste emakeelne sõnavara kahaneb. Nimetatud probleemide lahendamisel ei pea koolid ja õpetajad olema üksi. Lahenduste leidmisel tuleb senisest enam fookusesse võtta ülikoolide teadlaste ja koolis töötavate praktikute koostöö. Teaduspõhiseid meetodeid, mis toetavad nii õpilaste lugemise ladususe, loetu mõistmise kui ka sõnavara arengut, on mitmeid. Paraku pole paljud neist meetoditest seni Eestis kasutusel, kuigi vajadus nende järele järjest kasvab. 

Meil oli võimalus tutvuda Nottinghami piirkonna koolides kahe teaduspõhise lugemisoskuse arengut toetava meetodiga. Esimest neist, PALS (Peer-Assisted Learning Strategies), on teadusuuringutes palju kirjeldatud. PALS on paaristööl tuginev sekkumine, kus õpilased harjutavad – vaheldumisi juhendaja ja õppija rollis – struktureeritult ladusalt lugema ja loetut mõistma. Teine meetod, millele on pandud kaunis nimi Starling (eesti keeles ‚kuldnokk‘), on aga uudne lähenemine, mille on välja töötanud Nottingham Trenti ülikooli teadlased ja Millfieldi kooli praktikud. Starling põhineb samuti paaristööl, mille fookus on lisaks lugemisoskusele suunatud sõnavara teadlikule arendamisele. 

“Teaduspõhiseid meetodeid, mis toetavad nii õpilaste lugemise ladususe, loetu mõistmise kui ka sõnavara arengut, on mitmeid. Paraku pole need seni Eestis kasutusel.

Mõlemat programmi on lihtne rakendada ka klassides, kus õpilaste tase on väga erinev, kuna õpilased loevad paariti eri raskusastmega raamatuid. Meetodite rakendamine tunnis on selgelt struktureeritud ja ajaliselt piiritletud, näiteks Stralingu meetodit rakendatakse kolm korda nädalas ning ühe õppetegevuse pikkus on 22 minutit. Oluline on ka rõhutada, et Nottinghami koolides ei kasutata nimetatud meetodeid kui lühiajalisi sekkumisi, vaid need on igapäevase õppetöö osa. 

Arvestades Eesti haridussüsteemis toimuvaid muutusi ja õpilaste lugemisoskuse kahanemist, on ülimalt oluline, et teaduspõhised meetodid oleksid kättesaadavad ka meie õpetajatele ja õpilastele. Ilma süsteemsete ja tõenduspõhiste lähenemisteta suureneb oht, et just need lapsed, kes vajavad kõige enam tuge, jäävad veelgi enam hätta.