• Eesti 2026. aasta inimarengu aruande peatüki „Haridus kui sotsiaalne lift“ toimetaja, Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ütleb, et haridus parandab Eestis inimeste eluvõimalusi väga selgelt, kuid mitte kõigi jaoks ühtmoodi. 

Intervjuus räägib ta, miks hariduslik ebavõrdsus sünnib sageli mitte maakondade, vaid koolide ja klasside sees, kuidas kooli õppekeel kujundab vene emakeelega noorte tulevikku ning miks peaks eestikeelsele õppele ülemineku järel olema järgmine siht õpilaste koos õppimise suurendamine.

Kui te ütlete „haridus kui sotsiaalne lift“, siis mis on selle kõige lihtsam mõõdupuu?

Sotsiaalteadlaste vaates tähendab „haridus kui sotsiaalne lift“ eelkõige seda, et mida pikem on inimese haridustee, seda paremad väljavaated tal elus on. Kõige lihtsam mõõdupuu ongi hariduse kestus. Eri haridusvalikud võivad viia erinevate tulemusteni, kuid tervikuna on pikem haridustee seotud parema tervise, kõrgema sissetuleku ja tugevama positsiooniga tööturul.

“Mida pikem haridustee, seda paremad väljavaated elus.

See mõju on Eestis väga selgelt nähtav. Näiteks põhi- ja kõrgharidusega inimeste eeldatava eluea vahe on ligi kümme aastat ning see erinevus ei ole aja jooksul vähenenud. Seega näeme selgelt, kus „lift töötab“ – seal, kus haridustee pikeneb ja haridus on sotsiaalselt lõimiv. Praegu ei näe me märke, et see lift tervikuna kinni kiiluks. Pigem on küsimus selles, kas kõik pääsevad liftile ühtviisi ligi ja saavad sellega sama kõrgele sõita.

Mis on teie peatüki kõige olulisem ja valusam järeldus?

Kõige valusam järeldus on, et kooli õppekeele alusel toimiv eraldatus vähendab vene emakeelega noorte eluvõimalusi Eestis. Meie analüüs näitab selgelt, et vähemusrahvuste esindajad, kes õpivad venekeelses koolis koos oma rahvuskaaslastega, jäävad haridus- ja eluteel maha neist, kes õpivad eestikeelses koolis koos eestlastega.

Uurisime Tallinna venekeelsetes asumites kasvanute elukäiku. Võrdlesime eesti õppekeelega kooli läinuid nendega, kes jäid vene õppekeelega kooli. Tulemused olid selged: eestikeelses koolis õppinutel oli suurem tõenäosus omandada kõrgharidus, teenida rohkem ning elada täiskasvanuna piirkonnas, kus elab rohkem eestlasi. Teisisõnu on omakeelses asumis üles kasvamine ja rahvuskaaslastega koos õppimine seotud lühema haridustee, madalama sissetuleku ning suurema tõenäosusega elada täiskasvanueas rahvuskaaslastega samas asumis.

See tähendab, et kooli õppekeel ei mõjuta ainult haridust kitsas mõttes. See mõjutab ka hilisemat sissetulekut, elukohta ja ühiskonda lõimumist. Haridussüsteem, mis peaks toimima sotsiaalse liftina, ei ole kõigi jaoks seni võrdselt toiminud.

Te ütlete, et ebavõrdsus ei avaldu Eestis niivõrd regioonide vahel, kuivõrd koolide ja klasside sees. Kuidas see tekib?

Tõepoolest, hariduslik ebavõrdsus ei avaldu Eestis niivõrd regioonide vahel, kuivõrd regioonide sees – täpsemalt linnade ja valdade tasandil, koolides ja sageli ka klassiruumides. 

“Haridussüsteem ei ole kõigi jaoks võrdselt toiminud.

Näiteks Tallinna koolid on väga erinevad. Kui pere kolib väikesest maakohast Tallinna elama, ei pruugi see sugugi tähendada lastele paremat haridust. Kõik sõltub sellest, millisesse kooli laps satub – kas kesklinna eliitkooli või õppeasutusse, mille õpitulemused on kehvemad ja sotsiaalne koosseis palju keerulisem, kui oli lapse endise kodukandi koolis.

Ebavõrdsus tekib mitme mehhanismi koosmõjus. Esiteks sotsiaalne kihistumine: suuremates linnades koonduvad parema sotsiaalmajandusliku taustaga perede lapsed teatud koolidesse. Teiseks valikumehhanismid – katsed, suunad, erinevad klassid –, mis jagavad õpilasi võimekuse ja tausta järgi. Kolmandaks õpetamistingimuste erinevus: õpetajate kogemus, töökoormus, personali püsivus ja kooli juhtimine ei ole kõikjal ühesugune. Ning neljandaks eakaaslaste mõju: ei õpita ainult õpetajalt, vaid ka kaasõpilastelt.

Need mehhanismid võimendavad üksteist. Tulemuseks on see, et osa koole toimib väga hästi, osa kannab aga järjest suuremat koormust. Hariduslik ebavõrdsus ei sünni seega üksnes kodus, vaid ka koolisüsteemis endas.

Kui suur osa ebavõrdsusest on seotud õppekeelega ja kui suur osa vanemate taustaga?

Olulised on mõlemad, kuid nende kaal eri rühmades erineb. Eesti emakeelega laste puhul mängib suuremat rolli vanemate sotsiaalmajanduslik taust – nende haridus, amet, sissetulek ja oskus valida kooli. Kõrgema hariduse ja sissetulekuga vanemad panustavad keskmisest rohkem laste haridusteekonda ning kasutavad aktiivsemalt võimalusi, eriti linnades, kus on rohkem koole valida.

Vene emakeelega laste puhul on suurem aga kooli õppekeele roll. Meie analüüs näitas, et isegi kui arvestada vanemate tausta, on kooli õppekeele mõju väga suur. See tähendab, et küsimus ei ole ainult perede erinevustes, vaid selleski, kuidas on haridussüsteem ise üles ehitatud.

Seega kujundavad hariduslikku ebavõrdsust nii pere taust kui ka koolisüsteem, kuid need ei avalda kõigile lastele ühesugust suhtelist mõju.

Eestikeelsele õppele üleminek on suur samm. Mis on sellega seotud suurim risk, kui järgmisi samme ei tule?

Ma ei ütleks, et peamine risk on selles, et midagi läheb valesti. Pigem on oht, et jäädakse poolele teele. Kui eesmärk on päriselt lõimunud ühiskond, siis ei piisa ainult õppekeele muutusest. Lõimumine tähendab koos tegutsemist. Laste puhul tähendab see koos õppimist.

Seetõttu tuleb teel lõimunud haridussüsteemini astuda vähemalt kaks sammu. Esimene on eestikeelsele õppele üleminek. Teine, sama oluline samm on erineva keelelis-kultuurilise taustaga laste õppimine koos samas koolis ja klassis.

“Lõimumine tähendab koos tegutsemist.

Kui õppekeel küll muutub, kuid lapsed jäävad õppima eraldi koolides, siis vene noorte võimalused küll paranevad, kuid ebavõrdsus täielikult ei kao. Keeleline üleminek üksi ei kõrvalda automaatselt eraldi õppimisest tulenevaid mõjusid.

Olete öelnud, et koos õppimine võiks olla järgmine samm. Mida te selle all täpselt mõtlete?

Koos õppimist on lihtsam sõnastada kui ellu rakendada, mistõttu peab kõik algama selgest sihist. Alles siis, kui ühiskonnas on kokku lepitud, et eesmärk on suunata eri taustaga lapsed rohkem koos õppima, saab hakata lahendusi otsima. Ühte universaalset mudelit siin kindlasti ei ole.

Koos õppimine ei tähenda, et õpilasi hakataks kiiresti ümber paigutama või koole jõuliselt „segama“. See tekitaks vastuseisu ja suurendaks pingeid. Muutused peavad olema järkjärgulised, piirkondlikke eripärasid arvestavad ja toetatud.

Koos õppimise teeb keerulisemaks Eesti asustusmuster. Eesti ja vene emakeelega pered elavad sageli eri piirkondades ning lapsed käivad enamasti kodulähedases koolis. See teeb teema tundlikuks nii Ida-Virumaal kui ka mitmes Tallinna linnaosas. Ometi ei saa see olla põhjus eesmärgist loobuda.

Praktiliselt tähendab see, et tuleb liikuda sammhaaval. Üks realistlik tee on alustada sealt, kus koos tegutseda on loomulikum – näiteks huviharidusest, mis võiks olla rohkem huvi- kui keelepõhine. Samuti saab suurendada koolide koostööd ja ühiselt tegutsemist. Nii on võimalik soodustada eri rahvusest õpilaste kokkupuudet, ilma et klassiruumis tekiks järsk ja ärevust tekitav muutus.

Koos õppimise puhul kardetakse õpitulemuste langust ja pingete kasvu. Kas need hirmud on põhjendatud?

Neid hirme ei tohi alahinnata. Kui klassis kasvab teise emakeelega õpilaste osakaal kiiresti ja toetavad tingimused puuduvad, võib õpetamine tõepoolest muutuda keerulisemaks. Õpetajate koormus suureneb, õpilaste keele- ja õpitase võib kannatada ning vaja on rohkem tuge.

Samas ei saa öelda, et probleem tekib igal juhul. Väga palju sõltub sellest, milline on õpetajate ettevalmistus, kas on olemas tugispetsialistid, kuidas kooli juhitakse ja milline on kodu hoiak. Kõiki hirme ühiskonnas tuleb võtta tõsiselt, sest haridussüsteem püsib usaldusel. Kui vanemad ja õpetajad tunnevad, et muutused on liiga kiired või ei toetata neid piisavalt, tekib vastureaktsioon.

Seetõttu peab koos õppimise suunas liikuma rahulikult, teekond peab olema läbipaistev ja pidevalt hinnatud. Muutusi tuleb teha nii, et nende mõju õpitulemustele ja laste heaolule oleks võimalik pidevalt jälgida.

Miks on Tallinna haridus eriline juhtum?

Tallinnas on valida paljude koolide vahel ning see muudab selle haridusruumi teistsuguseks kui väiksemates kohtades. Pered ei pea piirduma ainult kodulähedase kooliga, vaid valivad kooli aktiivselt. Samal ajal on linn rahvuslikult selgelt jaotunud: on linnaosi, kus vene emakeelega elanikud on enamuses, ja linnaosi, kus nende osakaal on väike.

Seega põimuvad Tallinnas elukohaline eraldatus ja aktiivne koolivalik. Sellele lisandub veel nn eliitkoolide kiht, eeskätt kesklinnas. Nende koolide hea maine mõjutab omakorda perede valikuid ja süvendab koolide kihistumist.

See teeb Tallinna pildi teravamaks kui paljudes teistes omavalitsustes. Samas ei ole olukord kõikjal Tallinnas ühesugune. Mõnes linnaosas on täiesti realistlik koos õppimise osakaalu suurendada, teises tuleb alustada kaudsematest lahendustest, näiteks ühistest projektidest või huviharidusest.

Kuivõrd on ebavõrdsuse vähendamise võti kooli ja õpetaja käes ning kui palju väljaspool kooli?

Neid kahte ei saa selgelt lahutada. Koolil ja õpetajal on oluline roll, kuid hariduslikku ebavõrdsust ei saa taandada ainult koolile. Väga palju sõltub ühiskondlikust raamistikust: linnaplaneerimisest, eluaseme-, regionaal- ja sotsiaalpoliitikast.

“Haridussüsteem püsib usaldusel.

Kõige olulisem ebavõrdsuse allikas on sissetulekute erinevus. Kui perede võimalused on väga erinevad, kandub see paratamatult üle laste haridusteekonnale: elukohta, koolivalikutesse, õppimist toetavatesse tingimustesse ja võimalustesse kasutada lisatoetust.

Kõige rohkem teeb muret, kui vaesematest peredest pärit lapsed ei saa oma andeid arendada ja nende haridustee jääb vanemate rahaliste raskuste tõttu lünklikuks. Siin on sotsiaalpoliitikal väga oluline roll. Samas ei ole lahendus ka täielik võrdsustamine. Küsimus on tasakaalus: kuidas tagada, et iga laps saaks oma võimeid realiseerida, sõltumata sellest, millises peres ta sünnib.

Millised valdkonnad avaldaksid lähiaastail kõige selgemat mõju sellele, et haridus toimiks sotsiaalse liftina?

Kõigepealt tuleb arvestada demograafilist olukorda: sündimus on Eestis järsult langenud. See tähendab, et iga lapse hariduslik potentsiaal muutub veelgi olulisemaks. Kui lapsi on vähem, muutub iga lapse võimaluste kasutamine kogu ühiskonna jaoks olulisemaks.

Esimene võtmevaldkond on sotsiaalpoliitika. Selle fookus peab olema veelgi selgemalt suunatud sellele, et rahalistes raskustes ja keerulisemates oludes kasvavatel lastel oleksid teistega võrdsed võimalused oma andeid arendada.

Teine on regionaalpoliitika. Paljudes omavalitsustes väheneb laste arv nii palju, et sealset koolivõrku ei saa samal kujul üleval pidada. Samas ei tähenda laste koondamine automaatselt paremat haridust. Oluline on mõelda, kuidas tagada kvaliteetne haridus ka väiksema rahvaarvuga piirkondades. Inimarengu aruandes toetame mõtet, et väljaspool suuremaid keskusi võiks keskenduda vähem üksikute koolimajade säilitamisele ja rohkem koolikorralduse muutmisele – näiteks väiksemate koolide koondamisele ühtse juhtimise alla omavalitsuse tasandil.

Kolmas võtmevaldkond on hariduspoliitika ise. Pärast eestikeelsele õppele üleminekut tuleb järgmise sammuna tõsiselt mõtestada, kuidas suurendada eestlaste ja teiste, eelkõige vene emakeelega noorte koos õppimist. Kui haridus peab toimima sotsiaalse liftina kogu ühiskonna jaoks, ei saa see pikalt toimida paralleelsetes süsteemides.