• Seoses Tallinnas aset leidnud õpetajaameti rahvusvahelise tippkohtumisega külastasid poliitikud ja haridusjuhid maailma eri paikadest ka pealinna ja selle ümbruse koole. Laagna gümnaasiumisse saabusid tähtsad külalised esmaspäeva hommikul kell üheksa. 

Jäi mulje, et nad said osa tõesti ühe tavalise koolipäeva algusest, sest siginat ja saginat oli palju. Külalised kuulasid trepimademel võõrustajate avasõnu ja kogu selle aja pugesid nende vahelt läbi lapsed, kes proovisid õigeks ajaks tundi jõuda. Lühikest, aga inforikast koolitutvustust kuulati tähelepanelikult. Kõige suurema mulje jättis välismaalastele kooli 25-meetrine bassein. 

Seejärel paluti külalistel jaguneda gruppidesse, mida vedasid õpilased. Pärast tunnikella suundus iga grupp eri koolitundi vaatama. Koridori saabunud vaikuses avanes võimalus teha kooli õppe- ja arendusdirektori Külli Kuriga toimuvast vahekokkuvõte. „Esimene pool kulges sujuvalt ja õhkkond on hea. Külalised tunduvad hästi huvitavad inimesed, aga praegu on nad veel üsna vaiksed olnud. Loodan, et kui nad on meie aktiivsetes ja kaasavates tundides ära käinud, siis avanevad veidi,“ sõnas Kuri. 

Koolis peeti oluliseks, et tundides saaksid külalised osa millestki vaatemängulisest. Nii sai üks grupp keemialaboris katsetada, teine aga robootika ja tehnoloogiaga tutvuda. „Soome keele tund on meil vaatemänguline ka nende jaoks, kes keelest aru ei saa, ja muusikatunnis pannakse nad loodetavasti mõnda pilli mängima,“ muigas Kuri. 

Lootuses näha, kuidas mõne suurriigi haridusminister ülikonnas triangli või kõlapulkadega muusikat teeb, suundusin kiiresti muusikaklassi ja võin etteruttavalt öelda, et ei pidanud pettuma. Kui kätte jõudis laulmise aeg, haaras osa õpilastest endale pillid, et koori saata, kuid ksülofon jäi vabaks. Selle äärde käsutas õpetaja Singapuri haridusministri Desmond Lee ja tema kolleegi. Oli huvitav jälgida, kui keskendunult ja püüdlikult nad dirigeerivat õpetajat jälgisid ning koos lastega musitseerida proovisid. 

Laagna gümnaasium oli üks paljudest koolidest, mida tippkohtumisel osalejad külastada said. Valikusse kuulusid igat tüüpi õppeasutused, alustades lasteaedadest ja lõpetades ülikoolidega. „Koolide nimekirjast on selgelt näha, et oli tehtud läbilõige eri profiiliga koolidest. Meie kuulume piirkonnakoolide kategooriasse,“ lõpetas Kuri. 

Meeldejääv lavastus

Paraku pidid külalised piirduma ühe koolitunniga, kuna aeg pressis peale ja juba kell 11.30 algas Kultuurikatlas tippkohtumise pidulik avamine. Silma järgi võttis sellest osa üle 200 inimese. Pärast president Alar Karise ja haridusminister Kristina Kallase kõnet said külalised nautida lavastust, mis osutus üle ootuste kaasahaaravaks ja huvitavaks. Tabasin end mõttelt, et kuigi on esmaspäeva hommik ja olen siin tööl, sooviksin seda kogeda ka raha eest mõnel reede õhtul. 

Duo Ruut oma teada-tuntud headuses suutis publiku esimeste nootidega kaasa haarata. Nendega laval ühinenud noored Eesti näitlejad etendasid muusika saatel Eesti hariduse ajalugu. Rõhk pandi sellele, et kui 19. sajandi lõpus oli õpetaja ülesanne infot vahendada, siis nüüd tuleb õpetada õpilased mõtlema. Tiigrihüpet ja koroonaajast tingitud videokõnesid meenutavad lõigud pälvisid publiku erilise heakskiidu. 

Vaatemängu jälgis huviga ka OECD hariduse ja oskuste direktor Andreas Schleicher. „See lavastus peegeldas väga hästi hariduse arengu tuuma. Ma väga nautisin seda,“ vahendab ta hiljem oma emotsioone. Schleicher on hariduse vallas töötanud üle kolmekümne aasta ja võtnud osa kõikidest tippkohtumistest. Päris esimesi meenutades tõdeb ta, need koosnesid suuresti eri riikide avaldustest, mis põhjustasid palju vaidlusi, ja seejärel mindi sama targalt laiali. „Siin Tallinnas on aga näha, kuidas õhustik võimaldab edasiviivaid arutelusid,“ on ta rahul. 

Meie uudishimu eristab meid

Eesti haridusel on ta alates taasiseseisvumisest silma peal hoidnud. „Eesti, Läti ja Leedu stardipositsioon oli ju üks ja sama, aga edasi liiguti väga erinevaid teid mööda,“ arutleb Schleicher. Sellega vihjab ta tiigrihüppele, mis üheksakümnendate keskel Eestis alguse sai. Tema sõnul võib tiigrihüpet pidada küll ka eraldiseisvaks pikaajaliseks projektiks, kuid laiemalt pani see aluse millelegi, millest Eesti endiselt kasu lõikab ja jääb seda tegema ka tulevikus: avatusele uurida ja kasutada uusi lahendusi ja võimalusi, milles teised kahtlevad. „Ühiskond tahab paratamatult hariduse arengut kontrollida. Mulle tundub, et kui te eestlased isegi kõigest aru ei saa, suudate te näha tervikpilti ja usaldada protsessi. See suhtumine sai alguse tiigrihüppest ja see pole kuhugi kadunud,“ räägib ta. 

“Ühiskond tahab paratamatult hariduse arengut kontrollida. Mulle tundub, et kui te eestlased isegi kõigest aru ei saa, suudate te näha tervikpilti ja usaldada protsessi.

Andreas Schleicher

Seetõttu olevat riikidel nagu Eesti ja Singapur mängida hariduse arengul hiiglaslik roll, kuna tegemist on teerajajatega. Sellega vihjab ta mõistagi tehisaru kasutamisele haridussüsteemis, mida nii mõnigi riik veel pelgab. „Maailm ei ole enam jagunenud rikasteks ja haritud ning vaesteks ja harimata riikideks, vaid osa riike on julged ja ettevaatavad ning teised kahtlevad ja seisavad paigal,“ leiab ta. Ta jätkab, et vastupidiselt levinud arvamusele peab tehisaru pingutusi looma, mitte neid vähendama, sest päeva lõpuks on õppimine kognitiivne tegevus, mis pingutust eeldab. „Ka head füüsilist vormi ei saavuta pelgalt jalgpalli vaatamisega. Mul on tunne, et Eestis saadakse sellest juba aru. Õpetajad, kellega ma siin kohtunud olen, on küll teadlikud tehisaruga seotud ülesannetest ning riskidest, kuid näevad selles ka võimalust. Seda ongi vaja,“ ütleb Schleicher. Tehisaru puhul ei seisne risk tema hinnangul selles, et see muutub inimesesarnaseks, vaid et inimesed hakkavad meenutama tehisaru. „Kui kasutame tehisaru ainult selleks, et laseme tal oma ülesanded üks ühele ära teha, just see aga juhtub. Kahjuks on meie aju ehitatud igal võimalusel energiat säästma.“ 

Schleicher rõhutab korduvalt, et hariduse omandamine jääb alatiseks sotsiaalseks kogemuseks. Kui õpetajad on klassi ees ainult selleks, et infot edasi anda, tegutsevad nad lihtsakoeliselt ja õpilased ei võta neid tõsiselt. „Eduka õppimise tagab see, kui õpilased tajuvad, et õpetaja teab, kes nad on, hoolib neist ja nende unistustest ning käib nendega sel teekonnal kaasas. Tehnoloogia saab seda edendada, aga mitte asendada,“ selgitab ta. 

Kokkuvõttes on Eesti hariduses toimuv tema jaoks äärmiselt muljetavaldav, kuna hoolimata sellest, et kulutatud rahasummad ei ole väga suured, on tulemused hiilgavad. „Tundub nagu muinasjutt, aga siinseid koolitunde vaadates saab kõik selgeks – õpetajad on silmanähtavalt pädevad ja õhustik akadeemiline. On näha, et õpilased tahavad uusi teadmisi omandada,“ lõpetab ta.