• Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti keele professor Reili Argus viis läbi uuringu teise emakeelega kooliõpilaste hulgas. Selgus, et sünnist saati Eestis elamisest hoolimata ei oska siinsed vene emakeelega lapsed eesti keelt sugugi paremini kui sõja-aastatel Ukrainast tulnud.

Võrreldes vene kodukeelega laste ja Ukrainast Eestisse saabunud sõjapõgenike eesti keele omandamist, selgus, et väikesed ukrainlased saavad eesti keele kiiremini selgeks kui lapsed, kes on elanud siin sünnist saati. Kas see üllatas teid?

Me ei julge väita, et nad said eesti keele selgeks kiiremini, lihtsalt nende eesti keele oskus oli sama vanade kohalike muukeelsete lastega samal tasemel. Aga jah, selline tulemus üllatas, sest eeldasime, et kohalikud muukeelsed lapsed on hakanud eesti keelt omandama juba eestikeelses lasteaias ja oskavad eesti keelt põgenikest lastest paremini.

Kus ja millest selline vahe tekib? Kas lastega on juttu olnud, millesse nende keeleõpe takerdub?

Selle kohta, miks täpselt ei ole kohalikud muukeelsed eesti keelt oodatud kiirusega omandanud, me selles projektis andmeid ei kogunud. Umbes kümneaastased lapsed ei oska tavaliselt ise enda keeleõppe probleeme teadvustada ega hinnata. Siiski võime oletada, et paljuski mängib rolli motivatsioon või õigemini selle puudumine. Kui perekonnas valitseb suhtumine, et Eestis saab hakkama ka eesti keeleta (ja saab tõesti), võibki keeleõpe tunduda tarbetu. 

“Kui perekonnas valitseb suhtumine, et Eestis saab hakkama ka eesti keeleta, võibki keeleõpe tunduda lapse jaoks tarbetu.

Kindlasti on oma roll lasteaedade eesti keele õppe kvaliteedis. Need lapsed käisid lasteaias 4–5 aastat tagasi ja ilmselgelt ei saanud sealt Eestisse saabunud ja siin esimesse klassi läinud Ukraina põgenike lastest keeleõppeks paremat stardipositsiooni. Jääb ainult loota, et praeguseks on lasteaedades eesti keele õpe paremal järjel.

Ukrainlaste puhul kehtib ilmselt tõde vette viskamisest ja ujuma õppimisest – neil ei jää lihtsalt muud üle kui keel selgeks saada, samas kui kohalik vene laps võib kohustuslikku eesti keele õpet võtta kui sundust, mille vastu tekib protest. Mäletame ju isegi, et eestikeelses koolis vähemalt nõukaajal vene keelt suure õhinaga ei õpitud. Kas on mingi võimalus see kohustus kuidagi meeldivamaks muuta?

Kindlasti sõltub palju õpetaja metoodilistest oskustest. Kui õpetaja suudab õpitegevust eesmärgistada, kasutab kaasavaid meetodeid, tema tunnid on huvitavad ja klassikliima positiivne, rõõmus ja töökas, on ka õpetamine tulemuslik ning suurendab õppijate motivatsiooni.

Oma roll on ka ühiskonnal ehk sellel, mis toimub väljaspool klassiruumi. Kui laps ikkagi tajub, et ta ei saa eesti keeleta hakkama poes, kinos ega kohvikus, tekib tal ka motivatsioon keelt õppida. Seega on meil kõigil ühiskonna eestikeelsemaks muutmises oma roll – eesti keelt oskamata peaks Eestis olema võimalikult ebamugav ja eesti keelt rääkida peaks keeleõppijal olema võimalikult mugav. See tähendab, et peame tunnustama iga katset eesti keelt kasutada.

Kui palju võib keeleõpe jääda avaliku kuvandi taha: ukrainlased on eestlaste silmis kangelasrahvas, kes seisab oma kodumaa eest, samas venelased pigem põlatud okupantide järeltulijad. Kas lapsed tunnetavad ka seda?

Meil ei ole andmeid, et sedalaadi järeldusi teha. Kuna vene emakeelega lapsed üldiselt eestikeelses inforuumis ei viibi, näiteks eestikeelset meediat ei jälgi, kaldun arvama, et nad selle kuvandiga tuttavad ei ole.

Minu tütar töötab sellest aastast n-ö üleminekukoolis, kus õpib suur hulk lapsi, kes eesti keelest mõhkugi aru ei saa. Tütar ise pole vene keelt varem kunagi õppinud, ent just seetõttu võeti ta noore õpetajana koolis avasüli vastu: „Just selliseid õpetajaid meil vaja ongi!“ Kas see, kui õpetajad õpilastega vene keeles ei räägiks – olgu siis oskamatusest või põhimõtte pärast –, oleks lahendus?

See on kindlasti üks lahendustest. Ka meie valimis oli üks klassitäis Ukraina lapsi, kelle klassiõpetaja ei osanud ukraina ega vene keelt, ja need lapsed oskasid eesti keelt päris hästi. Sellest hoolimata jääb ainult klassiruumis räägitavast keelest väheks, eesti keelt peab olema võimalik kasutada ka väljaspool kooli.

“Aktiivsemad lapsed määravad sageli selle, mis keeles mängides räägitakse.

Mis keeles peaksime meie, eestlased, tänaval, kaupluses või mujal avalikus ruumis venekeelsele küsimusele vastama?

Peaksime vastama eesti keeles loomulikult. Olema viisakad ja kannatlikud, kuid kui tegemist ei ole selgelt turistiga, püsima ikka eesti keele juures. Kahjuks kipuvad eestlased esimesel võimalusel minema üle kas vene või inglise keelele. Ei tohiks unustada, et sellist strateegiat võivad keeleõppijad tõlgendada kui märguannet, et ega seda eesti keelt tasugi rääkida, vähemalt mitte enne, kui see perfektselt selge on. Sellist tunnet ei tohi aga keeleõppijal mingil juhul lasta tekkida.

Hiljuti Tallinnas toimunud iluuisutamise juunioride maailmameistrivõistlustel andis mitu vene emakeelega noorsportlast ajakirjanikele eesti keeles intervjuu. Jah, need ei olnud veatult sõnastatud, kuid oli ääretult armas näha õhinat ja elevust nende pilkudes. Kuidas sellist õhinat saavutada? Äkki just tunnustamise, mitte kritiseerimisega?

Just nimelt, tunnustamine ongi kõige parem viis eesti keele omandamist toetada. Oma osa mängib muidugi see, et need sportlased on ennast mingis vallas tõestanud, neil on enesekindlust ja nad ei tunne, et nende keeleoskust keegi hindama hakkab. Neile on tähtis see, mida nad öelda saavad.

Tunnustamine iga katse eest eesti keeles rääkida peaks eesti keelt emakeelena kõnelejatel saama tavaliseks. Vingumise ja kirumisega ei jõua me kaugele, ikka peame tunnustama ja kiitma.

Kogemused näitavad, et kui eesti lapsed õpivad kas lasteaias või koolis vene lastega koos, tulevad nemad õppeasutusest koju parema vene keele oskusega. Vastupidi ei paista see nähtus miskipärast toimivat. Miks nii?

Tihti tuleneb see käitumiskultuuri erinevusest ja vene keelt kõnelevate laste suuremast aktiivsusest. Aktiivsemad lapsed määravad sageli selle, mis keeles mängides räägitakse. Teisalt, ka eesti lastele ei tee paha natuke vene keelt osata, mis tahes keele oskus on kasuks. Ideaalis peaks õpe toimima muidugi mõlemas suunas.

“Näiteks „ta aitab mind“ asemel kiputakse ütlema „ta aitab mulle“, sest vene ja ukraina keeles on seal teistsugune käändevorm.

Millised eesti keele grammatilised nüansid on teise emakeelega laste jaoks kõige keerulisemad?

Eesti keele keerukad kohad sõltuvad suuresti rääkija emakeelest. Näiteks vene ja ukraina emakeelega (need on mõlemad slaavi keeled) laste jaoks on rasked kindlad konstruktsioonid, sellised, kus oma keeles kasutatakse teistsugust vormi kui eesti keeles. Näiteks „ta aitab mind“ asemel kiputakse ütlema „ta aitab mulle“, sest vene ja ukraina keeles on seal teistsugune käändevorm. Samuti on keerukas meie sihitise vormivalik, raske on aru saada, millal kasutatakse osastavat, millal nimetavat või omastavat käänet, sest nii vene kui ka ukraina keeles väljendatakse sama tähendust (lõpetatus/piiritletus) hoopis teisiti, tegusõna liidete või tüvedega.

Ukrainlastel pole Eestis oma keelega suurt midagi peale hakata. Kas võib juhtuda, et kui neil tuleb pikemaks ajaks siia jääda, kasvab peale põlvkond, kes oma emakeelt heal tasemel ei valdagi – n-ö eestistunud ukrainlased?

See võib juhtuda muidugi. Samas on emakeele alleshoidmine oluline selleks, et lastel ei kaoks side vanavanemate või teiste sugulastega ja laiemalt enda kultuuriga. Kindlasti on tähtis toetada laste ukraina keele oskuse säilitamist, sest uuringud on näidanud, et hea esimese keele oskus toetab ka head teise ja järgmiste keelte oskust.

Võib üsna kindlalt oletada, et meelsus või vastumeelsus eesti keele omandamiseks saadakse kaasa kodust. Kuidas laste kodusid sõbralikumaks muuta?

Kindlasti tuleks proovida leevendada väärarusaamu, mis on seotud keeleoskuse ja identiteediga: kardetakse, et eesti keele õppimise käigus kaob laste senine identiteet. Vanematele tuleb teha selgeks, et eesti keele oskus annab lastele hulga eeliseid, ei kahjusta kuidagi lapse emakeeleoskust ega muuda ka tema identiteeti. Lisaks tuleks juhtida vanemad lõbusate ja meelelahutuslike keele õppimise viiside juurde, nagu multifilmid, lastesaated, eestikeelsed mängud.

Kujutan ette, et järgnevaks ideeks ressurssi ei jätku, aga unistada ju võib: kas teise emakeelega lapsi ei võiks pärast koolipäeva lõppu oodata näiteks mõni pikapäevarühma moodi ring, kus eesti keelt omandataks ühiselt mängides? Hispaania koolides välismaalastele sellist võimalust pakutakse ja pole variantigi, et keel selgeks ei saaks.

“Vanematele tuleb teha selgeks, et eesti keele oskus annab lastele hulga eeliseid, ei kahjusta kuidagi lapse emakeeleoskust ega muuda ka tema identiteeti.

Loomulikult oleks see imeline. Midagi sarnast on Pagulasabi Ukraina noortele juba pakkunud. Kardan aga, et selliste ringide regulaarseks korraldamiseks ei jätku praegu õpetajaid ega raha.

Aeg-ajalt kurdetakse, et ka eestlastest lapsed ei taha eesti keeles lugeda. Kui altid on teise emakeelega õpilased eesti keeles lugema? Karta on, et „Tasuja“ või ka „Kevadega“ neil ühisosa puudub.

Andmeid on kaugelt liiga vähe, et öelda, kui altid on teise emakeelega lapsed eesti keeles lugema. Arvan (puhtalt keeleandmete põhjal), et enamik nii ukraina kui ka muu emakeelega lastest ei ole neljandas klassis võimelised veel sellist teksti lugema, nagu loevad eesti lapsed. Meie vaadeldud laste puhul võib oletada, et nad suudavad lugeda ainult päris lihtsaid lasteraamatuid, kui sedagi.

Meil algab just nüüd üks uus projekt, kus hakkamegi tegelema just lugemisega – pigem küll loodusõpetuse ja ajalootekstidega. Kui see projekt ükskord lõpule jõuab, oskame ehk ka lugemise kohta üldisemalt midagi öelda.

---

Sõber tahab keele selgeks saada? Vaadake koos laskesuusatamist!

Sillamäe gümnaasiumi õpilased käisid mõne nädala eest külas Võru gümnaasiumi eakaaslastel. Lõimumise eesmärgil korraldatud spordi- ja keeleõppelaagri käigus sõlmiti nii tihedaid sõprussidemeid, et lahku minna ei raatsitudki.

Kolm päeva kestnud laagris arutlesid noored nii eesti kirjanduse, matemaatika kui koolielu korralduse üle, tantsid retromuusika saatel, suusatasid ning elasid ühiselt kaasa laskesuusatamise Otepää maailmakarika etapile.

„Oli ka mul endal kõhklus, kuidas õpilased suhtlema panna. Noored on vahel tagasihoidlikud ja neid peab suunama,“ tõdes projekti juht Margit Karina-Tarassova, kelle kõhklused osutusid alusetuteks – eri emakeelega noored leidsid ühise jututeema nii sportides kui „Tõe ja õiguse“ filmi vaadates. Emakeelenädala keskmes oligi Tammsaare suurteos.

Algatuseks kuulati esitlusi Giovanni Boccaccio loomingust ja „Nibelungide laulust“, mis mõlemad on 10. klassi kirjanduse ainekavas kohustuslikud, räägiti uurimistööde kaitsmisest ja koolielust üldisemalt. Järgnes mäng, mille käigus tuli lähemalt tuttavaks saada. „Palusin Võru õpilasi tulla saali keskele ja moodustada selg sissepoole sisemine ring. Nüüd seisis suvaliselt kellegi ette Sillamäe noor ja tutvusvestlus eesti keeles algas. Räägiti endast, oma hobidest, õppimisest, koolielust. Pärast paariminutilist vestlust palusin välimisel ringil teha sammu paremale, partnerid vahetusid ja jälle tuli end tutvustada. Nii said kõik kõigiga tuttavaks. Mängu jooksul oli ka hetk aadresside vahetamiseks,“ kirjeldas õpetaja. „Aktiivse suhtluse lõpetasime seltskonnamänguga bugi-vugi. Oli väga sõbralik ja lõbus.“ 

Juba samal õhtul palus üks Võru neiu, kes oli äsja omale sillamäelaste hulgast sõbranna leidnud, emal end sillamäelaste ööbimiskohta Ala-Rõugesse külla sõidutada. „Kohe tuli ka meie Jelizaveta küsimusega: „Ma tahaksin õppida vahetusõpilasena Võru gümnaasiumis, kas see on võimalik?“ meenutas õpetaja. „Lubasime direktoritelt asja uurida, ehk õnnestubki. Küsisin pärast projekti lõppu õpilastelt, kas aadressid-telefonid on vahetatud, kas nad suhtlevad omavahel. Vastati, et muidugi!”

Uut kohtumist pikalt oodata ei tule: juba juuni alguses on võrulased oma hiljuti leitud sõpradel Sillamäel külas.