• „Ta rääkis uuesti oma enesetapujutte ja ütles, et kui ma sunnin teda veel kooli minema, siis ta tapab ennast ära,“ meenutab erivajadusega poja ema Teele, kelle tee oma lapsele sobiva abi leidmisel oli sedavõrd okkaline, et hävitas naise enda tervise. Teele ja Joonas pole kaugeltki ainsad, kes hariduslike erivajaduste tõttu üksi või ülearuseks on jäänud.

* Laste kaitseks on nende ja emade nimed muudetud, kuid toimetusele teada.

Teele mured poeg Joonasega algasid siis, kui selgus, et poiss on äärmiselt kehv magaja – juba enne lasteaeda minekut ärkas ta öösel 5–10 korda. Lasteaias probleemid süvenesid.

Joonas oli nelja-aastane, kui sai omale noorema venna ning ema mõistis siis, et see, mida perearst oli nimetanud „kasvuraskuseks”, polnud vanema venna puhul miski, mis iseenesest üle läheb. Uue perearstiga vesteldes tekkis kahtlus, et poisi käitumist võivad mõjutada hoopis kõrvaltvaataja pilgule märkamatuks jäävad epilepsiahood. Enne kooli said läbi käidud neuroloog, psühholoog, psühhiaater ja pereterapeut, lisaks käis Joonas viimase aasta enne kooli waldorf-lasteaias, kuid waldorf-kool teda vastu võtta ei tahtnud. Lastepsühhiaatri soovituse kohaselt alustas Joonas kooliteed väikeklassis väikeses maakoolis. Ka Rajaleidja eelkäija maakondlik nõustamiskeskus oli samasuguse soovituse andnud.

„Väikeklassis õppis peale tema üks temast vanem poiss. Paar kuud hiljem lisandus veel üks poiss, kelle tulekuga läks meie lapse käitumine halvemaks. Õpetaja oli temaga hädas, laps kooli minna ei tahtnud, probleemid süvenesid nii kodus kui koolis,” alustab Teele pikka ja kurba lugu.

“Läbi palatiukse nägin, kuidas ta oli nagu puuriloom seal vastu klaasi ja karjus koleda häälega.

Teele

Koolist hakati küsima, miks pere ei ole lapsele puuet taotlenud. „Meil ei olnud siis veel millegi alusel seda taotleda ja kool oli ta vastu võtnud sellisena, nagu oli kirjas kõikides paberites. Kooli direktor polnud sellega siiski rahul ja nõudis, et ma võtaksin midagi ette, sest nad ei saa kindlad olla, et teistel lastel on koolis turvaline, kui meie pere laps seal käib,” jutustab ema, kes lapse pärast kirjutas enda ja poja sisse teise omavalitsusesse, kus abisaamine tundus olevat lihtsam.

Joonase tõrge kooli vastu süvenes ja ta keeldus seal käimast. Tugiisikut talle määrata ei saanud, sest ametlikku puuet polnud siiani kinnitatud. „Sain kuulda erinevaid hinnanguid nii lapse kui enda kohta. Olin enda teada teinud kõik vajaliku, pöördunud õigeaegselt, kuhu vaja ja ikka oli liiga vähe tehtud,” kurvastab Teele, kes pani poja jaoks kirja aja täiendavatele psühhiaatrilistele uuringutele. „Psühhiaatriga konsulteerisin telefoni teel ning tema hinnangul tuli neile probleemidele lahendus leida koolis. Öeldi, et uuringuteni võib aega minna kuni pool aastat. See oli kohutav aeg meie pere elus.”

Palatist kostus meeleheitlikku röökimist

Koolis toimunud ümarlaual tehti emale selgeks, et ta peab suutma lapse tuua õigeks ajaks kooli ja tagama selle, et ta ei käitu koolis halvasti. Isa leidis, et poeg on lihtsalt „pätiks läinud”. Kui Joonasel oli halvem päev, tõi ema ta koolist koju, kuni viimaks oli üks noorem õpetaja valmis poisi tugiisikuks hakkama. „Õnneks neil klappis lapsega omavahel, kuid see õpetaja andis vahepeal oma tunde ja tegi oma tegevusi, seega ei saanud ta kogu aeg minu lapse jaoks olemas olla,“ lausub Teele. „Koolis oodati lahendust sellest, et laps läheb haiglasse ja saab sealt abi. Kooli direktor sõnastas selle nii: seal ikkagi tegeletakse temaga, õpetatakse talle, kuidas ta peab teistega käituma ja siis saab hakata teda lõpuks õpetama. Ka küsis direktor lapse käest, kas ta on nüüd aru saanud, et koolis nii ei käituta, kas ta lubab, et ta enam halvasti ei käitu. Ma mõtlesin siis ja mõtlen ka nüüd: kas üldse saab keegi kunagi sellist asja lubada?!“

Teises, liitpuudega lastele mõeldud koolis tehti Joonasele vaimse võimekuse test, kust selgus, et niisugusesse kooli ta siiski ei sobi. Esimese klassi kevadel pääses poiss lõpuks psühhiaatrilistele uuringutele. „Haiglaööd olid tema jaoks kohutavad. Ta rääkis sellest, kui ma teda vaatamas käisin. Kuna ta oli juba seitsmeaastane, siis öeldi, et ta peaks ööseks haiglasse jääma ilma vanemata. Ühel korral kuulsin kedagi märatsemas. Ma ei saanud aru, et see hääl tuleb minu lapse palatist. Läbi palatiukse nägin, kuidas ta oli nagu puuriloom seal vastu klaasi ja karjus koleda häälega. See pilt on mul seniajani väga selgelt meeles,” räägib Teele.

Uuringutest selgus, et lapsel on ATH, segatüüpi ärevushäire, tõrges-trotslik käitumine ja logopeedilised probleemid. Hiljem sai diagnooside rida täiendust obsessiiv-kompulsiivse häire näol. Paberi peale pandi kirja, milliseid teenuseid ta edaspidi vajab. Ravimisoovituseks olid antidepressandid ja ATH ravim. ”Haiglas oli ta õppinud roppe sõnu ja teadis, kuidas oleks parem ennast ära tappa. Haiglast põgenemiseks oli tal joonistatud plaan,” tunnistab Teele.

Kui selgus, et probleemid jätkuvad, siis kooli esialgne sõbralik suhtumine haiglast naasnud lapsesse muutus. „Oli kaasõpilasi, kellele meeldis teda ärritada, sest nad teadsid, et ta muutub siis teistsuguseks ja see tegi neile nalja. Olin mitmel korral ise selle tunnistajaks ja selgitasin teistele lastele, miks ei tohiks nii teha. Kuna ka tema riietumine oli eripärane – olid ainult üksikud riideesemed, mida ta oli nõus kandma ja sokid nende hulka ei kuulunud – siis käis ta sageli ka paljajalu või pani palja jala kummikusse. Ka see oli asi, mida kaasõpilased ei mõistnud ja mille pärast talle viltu vaadati. Kooli direktori sõnul minu laps ise „noris tüli” ja ta arvas, et lapsega tuleks nendest asjadest rohkem rääkida,” nendib Teele.

Joonas jäeti pikendatud õppetööle ja ta käis esimeses klassis kaks aastat. „Mitte sellepärast, et ta oleks olnud rumal, vaid täiskasvanud ei leidnud sobivat viisi tema aitamiseks,” täpsustab ema, kelle sõnul olid Joonasel täiskasvanud inimestega suheldes lai silmaring ja sõnavara. Kuigi järgnevad aastad tõid mõnevõrra leevendust ja Joonasele määrati nii raske puue kui ka rehabilitatsiooniplaan, vaheldusid Joonasega tegelenud inimesed pidevalt ning ainus, mis talle tõeliselt sobis, oli loovteraapia. Teele tuli töölt ära ning pühendus lapsele. Tema enda tervis ütles üles ja tal diagnoositi depressioon: „Oleksin ise tahtnud ainult magada või kuhugi, kus oleksin saanud kasvõi päeva sellest kõigest puhata!” Kui poiss taas teiste lastega kokku lubati, tekkis rüselus juba esimesel päeval, nii et kooli tuli kutsuda politsei – teine poiss oli Joonast kägistanud. „Üks õpetajatest käis mulle nõu andmas, et kirjutaksin avalduse politseisse ja et siis nad saaksid sellest teisest poisist lahti. Ütlesin neile, et ma ei kirjuta mingit avaldust. Teadsin, et mõnel teisel päeval võib see laps olla minu laps, kelle suhtes mõne teise lapse vanem avaldust kirjutama hakkab. Mu laps reageeris sellele kõigele nii, et ta keeldus kooli minemast. Rääkis uuesti oma enesetapujutte ja ütles, et kui ma veel sunnin teda kooli minema, siis ta tapab ennast ära.”

Joonasele leiti lahendus koduõpet võimaldava kooli näol, kuhu ta jäi kuuenda klassini. „Enesetapujutud kadusid, lapsel tekkisid sõbrad, kelle peredega me suhtlesime, ja oli näha, et tal tekib endal parem motivatsioon laiemate seoste loomiseks,” võtab Teele need aastad kokku. Paraku olid raskused löönud mõra tema pereellu ja suhe laste isaga lagunes. Seitsmendast klassist alates viis isa, kes ei soovinud lapse eripärasid tunnistada, poisi suurde linnakooli. „Laps pingutas kõigest väest, et „normaalne” olla. Ta ise palus minult, et ma enam kunagi kuskil ei räägiks sellest, mis varem oli ja et nüüd elab ta teisiti,“ tunnistab Teele. „Tehnoloogiaõpetuses läks tal suurepäraselt ja selle õpetajaga oli tal väga hea klapp. Mõnes teises õppeaines aga ei läinud nii hästi ja oli õpetajaid, kes tegid tema edasijõudmatuse üle nalja või pidasid teda „lootusetuks”. Tekkis olukordi, kus talle oleks abiks olnud need otsused, mis kunagi Rajaleidjas oli tehtud – näiteks õpitulemuste vähendamine kõigis õppeainetes kuni kolmanda kooliastme lõpuni. Kuid me ei saanud neid rakendada, sest laps ja tema isa polnud nõus.“

Joonas soovis minna kutsekooli elektriku erialale õppima, kuid jäi esialgu joone alla ja plaanib uuesti proovida. Praegu töötab ta elektriku abilisena ja omandab teadmisi õpipoisina.

Milleks need spetsialistide soovitused?

Liisi värske kogemus näitab, kui keeruliseks võib muutuda olukord siis, kui kool ei rakenda Rajaleidja soovitatud tuge ning vastutus lapse edasijõudmise eest nihkub  lapse enda ja tema pere õlgadele. Tema füüsilise puudega ja keskendumisraskustega laps pidi Rajaleidja soovituste kohaselt õppima osades ainetes väikerühmas, lisaks oli ette nähtud rida konkreetseid õppetöö kohandusi, mis aitaksid tal õppetöös paremini edasi liikuda. Ühes aines nägi otsus ette ka individuaalse õppekava koostamist. Õppetöös osales laps koos tugiisikuga.

„Praktikas rakendus Rajaleidja otsusest vaid üks osa: laps õppis mõnes aines väikerühmas. Individuaalset õppekava ei koostatud ega rakendatud ning ka ette nähtud kohandusi õppetöösse ei viidud. Selle asemel hakkas kool keskenduma hoopis lapse puudustele ning neid vanemale ette heitma,“ tõdeb Liis, kelle sõnul vanemale ei antud võimalust kooli toodud etteheiteid vaidlustada, kuigi mitmed probleemid olid otseselt seotud sellega, et lapsele ei olnud loodud Rajaleidja otsusele vastavat õpikeskkonda.

“Lapsele heideti ette ka tema füüsilisi eripärasid ja kohatist kõnetakistust, mida kasutati põhjendusena, miks osa õpitulemusi on saavutamata.

Liis

„Hiljem põhjendas väikerühma õpetaja Rajaleidja otsuse mittetäitmist sellega, et rühmas oli veel abivajavaid lapsi ning kohandusi tehti kõigile ühiselt. Samas olid teised lapsed väikerühmas üldtoe raames, mitte Rajaleidja otsusega. Neid ei oldud Rajaleidjasse suunatud ning neile ei olnud määratud individuaalset õppekava,“ rõhutab ta. „Lisaks ei olnud teistel lastel samu motoorika- ja keskendumisraskusi, mille tõttu Rajaleidja oli konkreetseid kohandusi soovitanud. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus samad meetmed oleksid kõigile võrdselt vajalikud. Sellest hoolimata jäid abivajava lapse individuaalsed kohandused rakendamata, samal ajal heideti lapsele ette, et osa õpitulemusi on saavutamata.“

Õige pea tuvastas ema, et kooli koostatud hinnangutes oli mitmeid absurdini küündivaid vastuolusid: „Näiteks soovitas kooli eripedagoog lapse märkimisväärsete motoorikahäirete tõttu kirjutamisel kasutada kirjatähtede asemel trükitähti. Samas tõi eripedagoogilise haridusega väikerühma õpetaja lapse saavutamata õpioskusena välja, et laps kirjutab ainult trükitähtedega. Kunstiõpetaja kirjutas, et laps on tööde tegemisel väga aeglane ega jõua tunnis kõike valmis. Samas dokumendis märkis sama õpetaja teises kohas, et laps saab kunstitööd kiiresti valmis ja lahkub seejärel klassist. Ilmselgelt ei saa laps olla samaaegselt väga aeglane ja väga kiire. Õpetaja lihtsalt soovis võimalikult palju erinevaid olukordi lapsele ette heita ja võttis aluseks ühekordse juhtumi, kus töö jäi lõpetamata, kuna laps läks arsti juurde. Samuti oli asjakohatu etteheide tunnist lahkumise osas, kui töö valmis sai – tegelikult lahkus laps tunnist õpetaja enda soovitusel, kuid hiljem esitati seda lapse probleemina.“

Liisi hinnangul otsiti konstruktiivse tagasiside asemel tema lapse tegevusest järjekindlalt puudusi. „Isegi ainetes, kus lapse teadmised olid tugevad, lisati positiivse kirjelduse järele kohe seda tühistav märkus. Samuti esines vastuolusid hinnangutes lapse osalemise kohta: ühes kohas väideti, et laps ei oska aruteludes kaasa rääkida, samas ainepõhistes kirjeldustes märgiti, et ta osaleb tunnis aktiivselt ja arutleb edukalt erinevatel teemadel,“ ei suuda ta mõista. „Lapsele heideti ette ka tema füüsilisi eripärasid ja kohatist kõnetakistust, mida kasutati põhjendusena, miks osa õpitulemusi on saavutamata.“

Pinged ei jäänud mõistagi märkamata ka lapsele endale. Liis toob näite: „Klassi ees jutustamisel katkestas õpetaja lapse sorava jutu, et küsida vahele asjakohatuid küsimusi. Laps tajus õpetajate muutunud suhtumist ning hakkas mõne tunni eel garderoobis jopet selga panema, öeldes, et õpetaja on tema vastu kuri ja ta ei taha tundi minna.“

Kooli ja pere suhted jõudsid ema sõnul lõpuks sinnani, et kool hakkas kahtluse alla seadma Rajaleidja otsust ennast, kuigi selle sisu ei olnudki tegelikult rakendatud.

Ta teatas koolile, et otsib lapsele järgmiseks õppeaastaks uue kooli ja leidiski selle keset õppeaastat. „Pärast lahkumist selgus klassijuhataja teistele lapsevanematele saadetud kirjast, et klassiekskursiooni hinnapakkumist oli vahepeal uuendatud ning sealt oli välja jäetud nii laps kui ka tema tugiisik. Seejuures oli uus hinnapakkumine võetud juba paar nädalat enne lapse koolivahetust – ajal, mil me ei olnud üldse veel mõelnudki koolivahetusele ega sellest kooli teavitanud. See kinnitab veelkord, et koolil oli kindel plaan lapsest veel enne ekskursiooni toimumist kooliaasta lõpus lahti saada ja nende käitumine oli sihilik,“ lausub Liis.

Järeldus, mille ta enda ja lapse jaoks juhtunust teinud on, kõlab nii: „Rajaleidja otsuste eesmärk on tagada, et laps saaks haridust vastavalt oma vajadustele. Kui kool neid otsuseid ei rakenda, võib see viia olukorrani, kus laps satub süstemaatilise kriitika alla just nende raskuste tõttu, mille leevendamiseks tugi tegelikult mõeldud on.“

HARNO Rajaleidja Ida-Virumaa piirkonna juht Olga Hodakovskaja tõdeb, et Rajaleidjani jõutakse sageli siis, kui lapse raskused on juba süvenenud ja koolil või lapsevanemal on keeruline iseseisvalt hakkama saada: „Paraku on ülekaalus siiski olukorrad, kus abi oleks olnud vaja juba „eile“. Üheks kõige suuremaks komistuskiviks on pingelised või katkenud suhted lapsevanema ja kooli vahel. Sellistes olukordades jääb paratamatult kannatajaks laps, sest fookus nihkub koostöiselt lahenduste otsimiselt omavahelisele vastandumisele. Meil kulub sageli märkimisväärselt palju aega sellele, et osapooli lepitada ja aidata nii lapsevanemal kui ka koolil näha probleemi tegelikku tuuma.”

“Paraku on ülekaalus siiski olukorrad, kus abi oleks olnud vaja juba „eile“.

Olga Hodakovskaja

Teiseks suureks probleemiks on tema sõnul rollide ebaselgus. Nii lapsevanemad kui koolid on sageli ebakindlad selles, milline on kooli, koolipidaja ja Rajaleidja roll tugimeetmete planeerimisel. „Sageli suunavad koolid lapse ja lapsevanema automaatselt Rajaleidja keskusesse. Samas näeb seadus ette, et õpilase esmaste raskuste korral pakub kool üldist tuge – individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuseid ning vajadusel õpiabitunde individuaalselt või rühmas. Praktikas jääb aga üldine tugi sageli rakendamata,“ selgitab ta. Kolmanda komistuskivina nimetab ta puudulikku või ebapiisavat dokumentatsiooni kooli poolt. Näiteks ei ole sageli korrektselt täidetud õpilase arengu jälgimise kaarti. See omakorda raskendab lapse olukorra analüüsimist ja toetuse planeerimist, sest Rajaleidja jaoks on oluline mõista, mida kool on juba teinud ja milline on olnud lapse senine areng.

Olga Hodakovskaja lisab, et teoreetiliseks kipuvad soovitused jääma seal, kus kooli mõttelaad ei ole veel jõudnud kaasava hariduse põhimõteteni: „Kui väärtustatakse pigem „vanu harjumusi“ või nähakse eritoetust kui lisakoormust, siis on keeruline koolikultuuri ja õpetamispraktikaid muuta. Sellistel juhtudel jäävad Rajaleidja juhised küll kaasavasse dokumentatsiooni, kuid nende tegelik rakendamine igapäevatöös võib olla puudulik või katkendlik.”

Rajaleidja viimaste aastate kogemused näitavad, et klassikaliste õpiraskuste ja kõneprobleemide asemel on laste mured nüüd seotud vaimse tervise probleemide, käitumise ja eneseregulatsiooni raskuste, koolikohustuste täitmise ja sotsiaalsete suhtlemisraskustega.

Vaegkuulja kui spioon

Kristi Kallaste kuulmine sai kõvasti kahjustada pärast kuueaastaselt põetud kõrvapõletikku. Nüüd töötab ta vaegkuuljate koolitaja ja kogemusnõustajana. Merivälja kolmeklassilises algkoolis kooliteed alustanud naine pandi esimeses klassis ema soovitusel istuma esimesse pinki, et ta kuuleks. „Õppimise poolest raske ei olnud, olin „neljaline“ õpilane, aga suhtlemise poolest küll – ma ei kuulnud õpetaja juttu ja lugesin omaette õpikut. Olin juba siis autodidakt, aga see ajas õpetaja tegelikult närvi. Ta ütles: sa ei kuula tunnis!“ meenutab ta. „Infoväljast olin kogu aeg kõrvale jäetud. Kui teised püsti tõusid ja kuhugi läksid, siis nuputasin, kas see puudutab ka mind.“

“Koolipsühholoog oleks nagu günekoloog-masinist, kes lahendab kõik ära!

Kristi Kallaste

Narrimist oli tema sõnul samuti: „Kurt-kurt! Vaegkuulja kõne pole kunagi perfektne. Kuna S-häälik oli mul valesti, kästi öelda „kass!“ ja siis narriti. Koolikius sai selgeks.“

Edasi läks Kristi Tartu Hiie kooli, algul suure hurraaga, et pääseb endasuguste hulka. Ta pandi kohe kuuendasse klassi ja õppeaeg pidi olema kokku 12 aastat, mille Kristi läbis mõne aastaga. „Õpetajad olid hoolivad, aga kui aeglane see õppetempo oli! Meil ei olnud peale vene keele võõrkeele tunde, hilisemas elus on see mulle väga kätte maksnud. Muusikatunde polnud, aga kurdi ja kuulja vahele jääb ju pikk vahemaa. Muusika oli tegelikult mu lemmikõppeaine, viisi ma pidasin.“ Kuna tüdruk jõudis teistest kiiremini edasi, palusid õpetajad tal tunnis juturaamatuid lugeda. Nii saigi temast viimaks ülikooliharidusega filoloog, kes õppis ka klaverit mängima ja tegi iseseisvalt endale selgeks muusikaajaloo. 

Kristi hinnangul peaks kuulmispuudega laps käima väiksemas tavakoolis, sest see valmistab teda eluks ette. „Mingit erilist keskkonda pole neid elus ees ootamas. Lisaks on laps erikoolis õppides kodust kaugel,“ arutleb ta. „Ega viipekeelel ka midagi viga ole, aga eesti keeles lugemine on selle kasutajale raske. Viipekeel, kurdi emakeel, on võõrkeel.“ Naine, kes erinevates kooliastmetes on end vahel tundnud kui tühi koht, leiab, et iga puudega inimene vajab individuaalset lähenemist. „Kuulmispuudega last ei peaks panema kirjutama etteütlust või ümberjutustust,“ toob ta näite. „Neile oleks vaja pühendada sama palju aega kui erivajadusega lapsele, aga päriselus kiputakse seda neile vähem pühendama. Väikeklassis võib olla viis erinevat last – üks on autist, teine vaegkuulja, kolmas nägemispuudega, neljas ATH… mis koostööd neist loota? Neid võetakse ühe joonlaua järgi.“ 

Ta kinnitab, et tugiisikust oleks vaegkuuljale väga palju abi. „Tugiisik tunneb just seda last. Vähemalt algul, kui laps läheb uude kooli, võiks tal olla kõrval keegi, kes aitab kooliellu sisse sulanduda,“ põhjendab ta. 

Kristi näitab vaegkuulja jaoks hädavajalikku abivahendit – FM-süsteemi, mis töötab beebimonitori põhimõttel ja ühildub kuuldeaparaadiga. Selle saab asetada õpetaja lauale ning vaegkuulja võib istuda kasvõi klassi tagumises nurgas, õpetaja juttu kuuleb ta sinnagi. „See on tekitanud konflikte. Õpetajad arvavad, et see on pealtkuulamisseade või salvestab ja selle kaudu saab spikerdada,“ toob ta välja tekkinud probleemi. „Mulle öeldi ühel koolitusel, et pean kõigilt osalejatelt allkirja võtma, et seda kasutada. Aga need on minu kõrvad!“

Talle on jäänud mulje, et HEV-pedagoogid võtavad probleeme teinekord pinnapealselt ja üldistades. „Koolis kiputakse iga hinna eest peale suruma koolipsühholooge. Mul ei ole midagi nende vastu, aga kui probleem on spetsiifiline, siis on see liiga must-valge lahendus. Näiteks autismiga ei oska koolipsühholoog ju midagi peale hakata. Koolipsühholoog oleks nagu günekoloog-masinist, kes lahendab kõik ära!“ Sama on ta märganud ka kohalike omavalitsuste puhul: raiutakse üht ja sama, justkui universaalset lahendust ning teenuste kvaliteet varieerub väga.

Veel paneb Kristi HEV-lastega tegelejatele südamele: kuulake lapsevanemaid ja tutvustage neile laiemat võimaluste spektrit nende plusside ja miinustega. „Kui vanemale üks või teine variant ei sobi, ärge väitke, et ta keeldub oma last aitamast!“

Pensionärile lihtne amet?

Jaanika Teder on väikeses Kiltsi mõisakoolis neli aastat õpetanud lihtsustatud õppekaval õppivaid hariduslike erivajadustega lapsi. „Kuigi HEV-õpilased on väga erinevate teadmiste, võimete, iseloomudega, siis üldiselt mõtlen nende õpilaste edasise elu peale: kuidas sujub see pärast üheksanda klassi lõppu, millise tee nad leiavad? Kas on neil enesekindlust ja tahet minna edasi õppima? Soovi liikuda ja suhelda, lugeda ja muusikat kuulata? On neil häid toetajaid ja nõuandjaid?“ tõstatab ta oma töös tekkivad küsimused.

“Kahjuks liiga tihti on õpilane tunnis väga unine või ootab juba peale teist tundi kannatamatult söögivahetundi.

Jaanika Teder

Ta ise on oma õpetatavate laste ja nende vanematega saavutanud hea kontakti ning usub, et teda usaldatakse. „Lapsed räägivad mulle üsna vabalt ja avatult oma muredest ja rõõmudest. Õpilased ei ole mulle rääkinud ega mina ei ole märganud meie koolis HEV-õpilaste kiusamist või sildistamist. Igal meie kooli HEV-õpilasel on kaaslasi, kellega näiteks vahetundides suhelda,“ väidab ta ning kinnitab, et õpilased ja nende pered on saanud soovitusi Rajaleidjast. Pered on otsust tõsiselt võtnud, õpilased on lihtsustatud õppekaval.

„Nagu kõik perekonnad ja lapsevanemad on erinevad, nõnda on ka HEV-õpilaste lapsevanemaid mitmesuguseid. Enamik emadest-isadest suhtuvad kooliellu väga toetavalt, näiteks alati on õpilase baasvajadused täidetud, õppevahendid olemas, kodutööd tehtud,” lisab Jaanika Teder.

Küll aga toonitab ta, et lapsevanem peab täitma lapse põhivajadused, alustades eakohase pikkusega ööunest ja hommikusöögist. Alles siis saab laps koolis asjalikult tegutseda. „Kahjuks liiga tihti on õpilane tunnis väga unine või ootab juba peale teist tundi kannatamatult söögivahetundi. Sellises olukorras on õpilasel õppetööga edenemine keeruline või suisa võimatu,” teab ta oma kogemuste põhjal. „Laps tuleb kodust. Usun, et kõik vanemad toimetavad oma parima äranägemise järgi, kahjuks jääb mõnikord teadmisi vajaka. Väga tänuväärt algatus tundub olevat vanemaharidus. Lasteaias ja koolis teevad tugispetsialistid olulist tööd. Jätkuks ainult inimesi, tarkust, soovi ja ressurssi.”

Õpetaja Teder möönab, et õpetajatel võivad olla eripalgelised arvamused HEV-õpilastega töötamisest: „Mulle on avaldatud ühe õpetaja arvamust, et kui ta sooviks pensionil olles lihtsamat tööd, siis HEV-õpilaste õpetamine võiks imehästi sobida. Samas on kolleege, kes arvavad, et minul HEV-õpilastega ikka tegevust ja tööd jagub ning energiat kulub.”

Olga Hodakovskaja rõhutab, et lapsevanem ei peaks jääma üksi tundega, et tema laps ei sobi ühtegi kooli. Kui koolis lahendust ei sünni, tuleks tema sõnul pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja vajadusel konsulteerida ka haridus- ja teadusministeeriumiga, kes teostab järelevalvet ning saab selgitada põhimõtteid, mille alusel koolid tegutsevad. Kaasava hariduse põhimõtted näevad ette, et kõigil lastel on õigus haridusele, sõltumata nende eripäradest, terviseseisundist või õppimisraskustest: „Kaasav haridus ei ole eraldi projekt, vaid loomulik ja lahutamatu osa meie haridussüsteemist,” tuletab ta meelde.