Üleminek eestikeelsele õppele takerdub mitte ainult õpilaste ainealase sõnavara vähesuse taha, vaid ka sellesse, kuidas vajalikku sõnavara õpitakse. Küsimus ei ole metoodilises detailis, vaid õppekorralduses.

See tähendab sageli seda, et õpetaja peab leidma viisi, kuidas uue teema sõnu tutvustada. Sõnavara ei õpita pelgalt kokkupuutest – slaidilt sõna lugemine või paberist sõnakaartide kasutamine ei ole õppimine, vaid infoga tutvumine. Lugedes tekib petlik tunne, et sõna on omandatud, kuid äratundmine ei võrdu oskamisega – alles siis, kui õpilane peab mõistet ise meenutama, selgub, kas ta on selle päriselt omandanud.

Seega ei saa sõnavara ettevalmistus jääda juhuslikuks lisategevuseks. Juhuslikkus põhjustab nii koolis kui ka koolide vahel suurt kvaliteedikõikumist aine õpetamisel. See seab üleminekukoolide õpilased ebavõrdsesse olukorda, kus nende edukus aines sõltub liiga palju õpetaja võimalustest ja ajast leida metoodilisi lahendusi sõnavara õpetamiseks. Vaja on läheneda ühtselt ja koordineeritult.

Tunni kasutamine uute sõnade tutvustamiseks vähendab aine õppimise aega. Seetõttu on soovitav õppida sõnu enne aine käsitlemist. Õppemetoodikana on seesugust lähenemist kirjeldatud ümberpööratud klassiruumi põhimõttena. Kui õpilane on sõnavaraga tutvunud, saab tunnis keskenduda uuele teemale. Tunni roll muutub – see pole enam koht, kus tutvutakse terminitega, vaid keskkond, kus neid kasutatakse.

Töökorralduse muutmine eeldab teadlikku katsetamist ja kokkuleppeid kooli tasandil. Üleminekukoolide õpetajad on märganud, et kui terminitega ei tutvuta esmakordselt tunnis, muutub ka tunni sisu – minnakse kiiremini mõtestamise ja rakendamise juurde.

Üleminek eestikeelsele õppele on sisuliselt õppimisprotsessi ümberkorraldamine, mitte muukeelsel õpilasel pelgalt teises keeles õppimine. Õppekorralduslikud otsused määravad, kas üleminek toetab aine sügavamat mõistmist või koormab nii õpetajat kui ka õpilast. See on hariduskorralduse küsimus, mitte õpetaja meetodi valik. Juhuslikkus ei saa olla haridusreformi strateegia.

Kui teame, et õppimine eeldab aktiivset meenutamist ja ajastatud ettevalmistust, kuid jätame selle iga õpetaja individuaalseks lisatööks, siis taastoodame just seda koormust, mille vähendamist värske Eesti inimarengu aruanne meile soovitab: “Kool ja õpetaja uputatakse reformide, strateegiate ja projektide alla, kuid ressurssi juurde ei teki ning olemasolevat koormust ei kärbita.“