• Lääne-Ukrainast Ivano-Frankivski linnast pärit Uliana Andrushyshyn (18) pidi algse plaani kohaselt Eestisse jääma kaheks nädalaks. Tema pere lootis, et siis saab sõda läbi. Nüüdseks neljandat aastat Rakvere lähedal elav neiu lõpetab tänavu Rakvere riigigümnaasiumi. Tema eesti keel on parem kui paljudel eestlastest eakaaslastel.

Kui me Ulianaga ühes Rakvere kohvikus kohtume, on ta eelneval ööl maganud vaid neli tundi – valmistumist lõpueksamiteks võtab neiu äärmiselt tõsiselt, osaledes ka lisakursustel. Ülejäänud aja neelab õpilasvahetuse projektides organisaatorina kaasa löömine. „Ma ei taha isegi mõelda sellele, et ülikooli sisse ei saa,“ lausub neiu, kes on sihikule võtnud ettevõtluse õppimise TalTechis. Veidi on tal kripeldama jäänud, et Ukrainas elavad sõbrad juba õpivad ülikoolis – keskkool lõpetatakse seal kaks aastat varem. Tegelikult on Ulianalgi vere, higi ja pisarate hinnaga Ukraina keskkooli lõpudiplom olemas – juba 2024. aastast –, ent ta peab tähtsaks omandada haridus just Eestis.

Uliana emapoolne vanaisa on pärit Eestist ning kuigi vanaisa ise elab praegu Ukrainas, jäi temast Eestisse maha sugulasi. Nende juurde Uliana koos ema ja noorema vennaga mõni päev pärast sõja algust varjule tuligi. „Muidugi arvasid kõik, et kahe nädala pärast on sõda läbi,“ tunnistab ta. Kuigi Lääne-Ukrainas on olukord mõnevõrra rahulikum kui ida pool, ulatuvad raketid ja droonid ka sinna. Uliana kodu lähedal asuv ülikool on samuti rünnakus pihta saanud. „Minu parim sõbranna ütleb, et näeb kogu aeg hirmuunenägusid. Isegi kui sul on aeg, mil võiksid magada, ei saa sa seda teha. Niimoodi juba mitu aastat,“ kurvastab ta. „Inimesed on harjunud mõtlema: kas ma suren või ei sure. Hirm on kogu aeg, lihtsalt seda ei näidata välja.“ 

Korraga kahe riigi keskharidus

Ulianale oli kohe selge, et kui ta pikemaks ajaks Eestisse jääb, võtab ta täielikult omaks eesti kultuuri. „Teadsin, et hakkan eesti keelt õppima. Sa pead väärtustama riiki, kus elad, ja selle keelt, eriti kui selle riigi inimesed sind niimoodi toetavad. See on kohustus,“ teatab ta veendunult. 

Lubaduse täitmisega tegi tüdruk kohe algust Rakvere ametikoolis, kus ukraina lastest pandi kokku keeleõppegrupp. Mis nendest noortest hiljem edasi sai, ta ei tea, sest otsustas oma kooliteed jätkata Rakvere riigigümnaasiumis. Sinna tegi ta mõistagi sisseastumiskatsed. „Minu eesti keel ei olnud siis veel kuigi hea, ütleme A2-tase, aga sain need tehtud,“ on ta rahul.

“Paljusid väljendeid ei oska ma eesti keelest emakeelde tõlkida, sest olen neid õppinud nii, nagu beebid rääkima õpivad – kuulmise kaudu.

Kuid keerulisem osa seisis veel ees. Paralleelselt kümnendas klassis õppimisega pidi Uliana kaugõppe teel lõpetama üheteistkümnenda klassi ehk keskkooli Ukrainas. „Kella kaheksast neljani olin iga päev riigigümnaasiumis ning kella viiest kümneni õhtul olid ettevalmistavad tunnid Ukraina koolis. Koormus oli väga-väga suur. Tulin koju ja olin nii väsinud, et ei tahtnud sõnagi rääkida. Mul polnud aega isegi koduseid töid teha. Mõtlesin küll, et lähen koolijuhi juurde ja ütlen, et ma lihtsalt ei saa hakkama, see on nii raske. Aga vanemad väga toetasid mind, ärgitasid veel paar nädalat ootama, ehk läheb kergemaks ja harjun ära. Nii ma pusisin edasi,“ meenutab ta.

Ja Uliana saigi hakkama: lõpetas Ukrainas keskkooli ja üheteistkümnendaks klassiks oli tal eesti keel sedavõrd suus, et sai siin haridusteed jätkata. „Tuttav keskkond, samad klassikaaslased, uurimistöö ja seminarid, mis seda ette valmistasid,“ nimetab ta tegureid, mis jõudu andsid. Uurimistöös tegi tüdruk selgeks oma põlvnemise ja suguvõsa loo. „Minu jaoks on väga tähtis mitte lihtsalt hakkama saada, vaid saada hakkama väga hästi. Ma olen selline inimene, et kui viite või vähemalt nelja ei saa, siis nutan kodus.“ Unetunde napib nüüdki, kuid Uliana on lootusrikas: õige pea läheb kergemaks. „Varsti saan ülikooli sisse, siis algab uus eluperiood!“

Kuigi ta peab end pigem loominguliseks inimeseks, leiab ta, et ettevõtluse õppimine võimaldab tulevikus oma andeid tõhusamalt rakendada. Nii kaalubki ta tõsiselt hariduse omandamist TalTechis. „Elu muutub kiiresti. Eelmises kuus olid ühed mõtted, nüüd on teised. Praegu on selline plaan,“ arutleb ta.

Kuni selle õppeaastani oli Uliana oma koolis ainuke ukraina õpilane. Nüüdseks on lisandunud veel mõned. „Alguses kartsin küll, et hakatakse vaatama, midagi ütlema või selja taga rääkima, aga ei olnud midagi sellist,“ on tal meeles. Mõne kuuga leidis ta endale siin ka sõbrad. Koolitööga pidi siiski ise hakkama saama: „Tunni ajal kasutasin Google Translate’i, mul lubati seda teha. Üks asi on rääkida lihtsalt kõnekeelt, aga keemia või bioloogia … seal on ikka juba teaduslikud terminid. Õpetajad suhtlesid minuga nagu teistegi õpilastega ja just sellepärast ma kiiresti kohanesingi.“

Nõnda on tütarlaps veendunud, et sisserännanutega vene keeles suhtlemine osutab neile karuteene. „Rakveres räägivad inimesed ikkagi eesti keelt. Kui on näha, et ma ei saa aru, siis kordavad või räägivad aeglasemalt. Mina ise keeldusin vene keeles rääkimast ega tee seda senini põhimõtteliselt. Kodune keel on mul ukraina keel, ülejäänud ajal suhtlen eesti keeles. Paljusid väljendeid ei oska ma eesti keelest emakeelde tõlkida, sest olen neid õppinud nii, nagu beebid rääkima õpivad – kuulmise kaudu,“ selgitab tütarlaps, kes valdab inglise keelt, õpib koolis lisaks veel saksa keelt ja tuleb toime ka poola keeles.

Miks järjekord on saba?

Muidugi leidub ka eestikeelseid väljendeid ja kõnekäände, millele ta esmapilgul pihta ei saa. Näiteks „Mul on kõht tühi“. „Alguses arvasin, et ainult lapsed räägivad nii, aga siis selgus, et ka täiskasvanud. Ukraina keeles öeldakse „Ma olen näljane“. Või et järjekorra kohta öeldakse saba,“ toob Uliana näiteid. Lisaks üllatavad teda novembris ametlikult kätte saadud C1-keeletaseme tunnistusest hoolimata vahel senini sarnased sõnad, näiteks „keel“ ja „kell“.

Uliana on koolitööna proovinud eestikeelset loovkirjutamist ning isegi luuletanud. „Mulle väga meeldib, kui julgelt Sveta Grigorjeva ennast väljendab. See paneb mõtlema feministlikele teemadele,“ tunnustab ta. „Vahepeal on millestki võib-olla raske aru saada, aga lähen siis veebi ja otsin, mis on ühe või teise sõna taga peidus. Vahel on mind üllatanud, et ka nii saab öelda.“ Viimasel ajal küsivad Ulianalt keelenõu ka tema vanemad, kes parajasti eesti keelt omandavad.

Kuigi Uliana austab eesti keelt, pole temavanuste hulgas laialt levinud estonglish ehk eesti-inglise segakeel temast täiesti mööda läinud. „Kasutan seda just põhjusel, et mõned sõnad mulle eesti keeles kohe pähe ei tule. Üks sõna võib mul olemas olla ainult eesti keeles, ma ei oska seda ukraina keeles öelda, teine on aga olemas ainult ukraina keeles. Aga minu fookus on eesti keelel,“ selgitab ta.

“Ma lihtsalt ei saa klassijuhatajale „sina“ öelda, see on nii ebamugav. Ukraina koolis pidime ütlema ikka proua või härra õpetaja.

Keeletaseme eksamiteks ainult keelest ei piisa, sa pead suutma rääkida aktuaalsetel teemadel. Seega on Uliana võrdne vestluspartner, kui jutuks tuleb eestikeelse raamatu 500. sünnipäev või hoopis keskkonnasäästlikkus ja roheenergia. Samuti armastab Uliana väga eesti toitu. „Marineeritud kõrvits on huvitav asi, seda meil Ukrainas ei olnud. Hernesupp meeldib väga,“ nimetab ta. Kui verivorst ja sült olid neiule varasemastki tuttavad ja mitte kuigi meeltmööda, siis lemmiku on ta endale Eestis leidnud vastlakukli näol. „Ukrainas üldiselt vastlapäeva ei tähistata, see on rohkem usupüha, religioossete inimeste jaoks. Minule meeldib sel päeval lihtsalt vastlakuklit süüa,“ räägib ta.

Välisõpilastega tegelemine on Uliana viinud ka teistesse Euroopa riikidesse, sealhulgas Rumeeniasse ja Soome. Kevadel seisab ees reis Tšehhi. Tütarlaps ütleb end soomlasi juba välimuse põhjal ära tundvat: „Soomlastel on oma nägu. Saan aru, kui inimene on Soomest pärit. Nende keel tundub eesti keele sarnane, aga tegelikult ei ole seda. Ka lätlased näevad omamoodi välja,“ jagab ta oma tähelepanekuid.

Oma kooli, paremuselt neljandat kogu Ukrainas, mäletab Uliana kui väga ranget – sealne suhtlus meenutas pigem sõjaväge. Kooli läks tüdruk juba viieselt, aasta varem, kui pidanuks, sest vanemad nägid temas arukat last. „Jah, me saavutasime väga-väga häid tulemusi. Aga viis, kuidas meid õpetati, oli karm. Kartsin vahetunnis klassi minna, et äkki hakkab õpetaja karjuma. Meie õpetajad olid seitsmekümne-kaheksakümneaastased. Tähtsad olid nende oskused, aga kui direktorile inimene ei meeldinud või polnud tema mõtteviis talle meeltmööda, võis ta teda oma kollektiivi mitte võtta. Kui meie või meie vanemad tahtsime öelda, et mõni asi ei ole normaalne, näiteks õpetaja kiusab õpilast, kohtasime suhtumist, et kui teile ei meeldi, minge minema!“ meenutab ta. „Ma olen õnnelik, et lõpetasin Ukraina kooli siiski heade tulemustega.“

Lugupeetud härra õpetaja

Eesti kooli õhkkond on Uliana hinnangul hoopis teistsugune: „Eesti õpetajad on nagu sinu sõbrad, nad tahavad südamest sind aidata. Vahet pole, milline see õpilane on – kui sul on abi vaja, siis sa võid tulla. Õpetaja leiab sinu jaoks aega ja energiat. Ma olen väga tänulik, et saan siin õppida!“

“Saan aru, kui inimene on Soomest pärit. Nende keel tundub eesti keele sarnane, aga tegelikult ei ole seda. Ka lätlased näevad omamoodi välja.

Ühe kombe on Uliana siiski Ukrainast endaga kaasa võtnud: eluilmaski ei suuda ta õpetajaid sinatada, nagu seda teevad paljud eesti noored. „Ma lihtsalt ei saa klassijuhatajale „sina“ öelda, see on nii ebamugav. Ukraina koolis pidime ütlema ikka proua või härra õpetaja. Sealkandis, kust mina pärit olen, teietatakse ka ema või isa. Mina oma vanematega nii ei räägi, aga vanaisale ütlen küll „teie“. See näitab lugupidamist. Ta ei luba öelda isegi „tšau“, vaid „tere päevast“. Ma olen niimoodi üles kasvatatud,“ tõdeb ta. „Aga teisest küljest mulle meeldib, kui inimesed sinatavad – see näitab, et nad on lähedased.“

Kuigi eestlastega lähedaseks saamine võtab natuke rohkem aega kui ukrainlastega ning senini hämmastab Uljanat komme, et naaber naabrit ei tereta, peab ta eestlasi väga avatuks siis, kui sõbralik suhe on juba tekkinud. „Eesti inimesed ei pruugi oma lahkust kohe välja näidata, aga nad on väga-väga lojaalsed,“ kinnitab ta. „Mulle tundub, et inimesed – õpetajad, koolijuht, minu mentor – on siin kõik toredad ja toetavad. Mul on, millega võrrelda, sest õppisin ju varem Ukrainas. Inimesed peaksid rohkem väärtustama seda, mis neil on, ja mõtlema lihtsate asjade peale. Et neil on olemas soe toit, vesi – neil on kodu. Igal pool see nii ei ole.“