Avalikus kirjas minu seisukohti kritiseerides püütakse näidata, et minu käsitlus haridusest on loogiliselt vastuoluline. Minu hinnangul tuleneb see kriitika peamiselt eri analüüsitasandite segamisest – hariduse ontoloogiline olemus, epistemoloogiline käsitlus ja institutsionaalne korraldus asetatakse samale tasandile. Kui need tasandid selgelt eristada, kaovad ka näilised vastuolud. Seetõttu pean vajalikuks need küsimused rahulikult ja selgelt lahti kirjutada. Viie punktina:

1. Kõigepealt väidetakse avalikus kirjas, et hariduse mõiste olevat vastuoluline. Tuues kõrvuti põhiseaduse ja haridusseaduse sõnastused, püütakse jätta mulje, et haridust ei saa selgelt määratleda. Minu hinnangul tuleneb selline järeldus ontoloogilisest eksitusest. Vaatame, mis on mõlemas nn kaalusõnad. Põhiseadus räägib hariduse andmisest ja saamisest kui protsessist, samas kui haridusseadus määratleb hariduse kui teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteemi. Need kaks ei ole vastuolus. Vastupidi – need kirjeldavad sama nähtust eri tasandil. Haridus ei ole pelgalt teadmiste kogum ega üksnes õpetamise tegevus, vaid ühiskonnas kujunev ja ühiskonna tunnustatud tervik, mille kaudu kujunevad inimese teadmised, väärtused ja tegutsemisvõime. Kui need tasandid segamini ajada, võibki näida, et tekib vastuolu, kuid tegelikult on tegemist ühe ja sama nähtuse erineva kirjeldusega.

• Teine kriitika puudutab minu väidet, et haridus ei saa olla lahutatud inimese elukeskkonnast, sealhulgas kodust. Avalikus kirjas püütakse sellest järeldada, et kui kodu on oluline, siis ei saa kool vastutada hariduse eest. See on klassikaline vale vastandus. Haridus ei ole kunagi olnud ainult kooli ega ka ainult kodu tegevus. Haridus on sotsiaalne süsteem, mille kujundavad perekond, kool, kultuur, majandus ja laiem ühiskond. Just seetõttu on ka haridusseaduse definitsioon nii lai – see kirjeldab mitte kitsast õpetamise mehhanismi, vaid ühiskondlikku protsessi. Siin kerkib aga väga oluline eetiline küsimus. Kui lapsel kodu mingil põhjusel laguneb või ei toeta tema õppimist, kas kool võib siis öelda, et see pole tema asi? Kas väikeses riigis tohib haridussüsteem jätta lapse üksi, sest probleem olevat kodus? Minu arvates ei saa haridus sellisel juhul oma vastutusest taanduda. Just väikese riigi puhul on iga õppija areng ühiskonna tuleviku küsimus.
• Kolmas kriitika puudutab hariduse eesmärgi sõnastamist. Avalikus kirjas väidetakse, et eesmärgid saavad olla inimestel, mitte haridusel. See on teadusfilosoofiliselt kategooriaviga. Institutsioonidel ja ühiskondlikel süsteemidel on alati eesmärgid. Meditsiini eesmärk on tervis, õigussüsteemi eesmärk on õiglus ja hariduse eesmärk on inimese areng. Kui haridusseadus räägib isiksuse, ühiskonna ja kultuuri arengust, siis ei ole see loogiline vastuolu, vaid institutsiooni eesmärgi sõnastus. Haridus ei ole neutraalne mehhanism, vaid väärtuspõhine ühiskondlik institutsioon.

“Haridus peab toetama mitte ainult teadmiste omandamist, vaid ka inimese võimet elada tähenduslikku ja õnnelikku elu.

• Avalikus kirjas kritiseeritakse ka minu tähelepanekut, et haridussüsteemis on teatud ainete suhtes tekkinud hierarhia. Siin ei ole küsimus minu isiklikus hinnangus, vaid riigi enda loodud vastuolus. Ühest küljest öeldakse, et kõik õppeained on võrdselt olulised, kuid teisest küljest määrab riik ise eksamisüsteemi kaudu ainete hierarhia. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine ning edasine haridustee sõltuvad konkreetsetest eksamiainetest (eesti keel, matemaatika, võõrkeel). Seega loob riik ise süsteemi, kus teatud ainetel on suurem institutsionaalne kaal. Kui ma sellele vastuolule tähelepanu juhin, ei loo ma seda probleemi – ma osutan sellele, mis on juba süsteemi sisse kirjutatud.

• Kõige olulisem on aga see, et minu käsitlus haridusest ei ole pelgalt mõistevaidlus. Inimarengu aruande sissejuhatuses rõhutan ma paradigmanihke vajadust. Traditsiooniline haridusparadigma on keskendunud teadmiste edastamisele. Kuid üha selgemaks saab, et hariduse keskmes peab olema õppija areng tervikuna. See tähendab, et haridus peab toetama mitte ainult teadmiste omandamist, vaid ka inimese võimet elada tähenduslikku ja õnnelikku elu. Just selles tähenduses räägin ma õppija õnnelikkusest – mitte kui lihtsustatud emotsioonist, vaid kui inimese võimest mõtestada oma elu, õppida, tegutseda ja panustada ühiskonda. Seetõttu ei näe ma haridust kultuuri ja majanduse vastandusena. Haridus on nende ühenduspunkt. See on koht, kus kujuneb inimese suutlikkus osaleda kultuuris, luua majanduslikku väärtust ja kanda edasi ühiskonna väärtusi. Haridus on tervikprotsess – ja just sellisena tuleb seda ka mõista.

Kui haridust käsitleda sellise tervikliku süsteemina, siis kaovad ka näilised vastuolud, mida avalikus kirjas esile tuuakse. Need vastuolud tekivad peamiselt siis, kui haridus taandatakse kitsale tehnilisele tegevusele. Minu eesmärk on aga näidata, et haridus on palju enamat – see on ühiskonna kõige olulisem arengumehhanism.

Minu eesmärk on näidata, et haridus on ühiskonna kõige olulisem arengumehhanism.

Just seetõttu näen ma ka avalikus kirjas tõstatatud kriitikat mitte niivõrd probleemina, vaid osana vajalikust arutelust. Haridus on valdkond, mille üle peabki ühiskond pidevalt mõtlema ja vaidlema. Eriti olukorras, kus maailm meie ümber muutub kiiresti ja hariduse roll inimese ja ühiskonna arengus muutub üha olulisemaks.

Lõpetuseks tahan avaldada tänu  Ülo Vooglaiule ja ka teile inspireeriva teadusfilosoofilise arutelu eest. Sellised vaidlused on väärtuslikud just seetõttu, et need sunnivad meid oma mõisteid täpsustama ja argumente selgemalt sõnastama. Veel enam – taolisi sügavuti minevaid haridusarutelusid on meil ühiskonnas liiga vähe. Ilmselt oleme kõik ühel meelel vähemalt ühes: arvamuste paljusus on väärtus omaette, kuid see peab toetuma argumentatsioonile, mitte emotsioonile.

Teaduslikus arutelus ei ole määrav mitte see, kui tugevasti keegi oma seisukohta väljendab, vaid kui selgelt ja loogiliselt ta seda põhjendab. Erinevad vaated, kui need on argumenteeritud ja läbimõeldud, aitavad meil paremini mõista hariduse keerukat olemust ja otsida lahendusi, mis teenivad ühiskonna pikaajalisi eesmärke.

Selles mõttes kannavad ka need arutelud, milles me vahel eri seisukohtadel oleme, tegelikult ühist eesmärki. See eesmärk on Eesti laste tulevik – nende võimalus kasvada haritud, mõtlevateks ja oma elu mõtestavateks inimesteks. Just selleks on vajalik, et haridusest räägitaks avatult, argumenteeritult ja austades erinevaid seisukohti.

Aitäh!