• Paljudes riikides on kooliaasta pikem kui meil. Soomes ja Hollandis on õppepäevi 190, Saksamaal veel rohkem. 
• 25 lisapäeva ei tähenda rohkem kooli ja vähem puhkust, vaid vastupidist – rahulikumat tempot, põhjalikumat õppimist ja väiksemat stressi.

Minu siinse kirjatüki ajendiks sai koolikorralduse määrus, mille järgi algab koolipäev kell üheksa. Tunniajaline muudatus tundub algul tühisena, aga tegelikult toob kaasa palju muudatusi kogukonna hariduselu korralduses. Koolipäeva hilisem algus nihutab hilisemaks ka koolipäeva lõpu, huvihariduses osalemise ja lõpuks sunnib lapsed kodus magamaminekuni õpikute taha. Seda olukorda peab muutma. Ehk jõuame koos paremini korraldatud koolipäeva, mõnusama õpitempo ja õppeaasta optimaalse jaotuseni.

Hariduse suurim ressurss on aeg

Eestis on üldhariduses 175 õppepäeva aastas, gümnaasiumis 1120 tundi õppeaastas, keskmiselt on päevas 6,4 tundi. Kutsekoolides on õppeaastas 60 EKAP-d ehk 60 26-tunnist kursust. Neid läbitakse 200 õppepäeva. Kutsekooliõpilastel on õppeaastas 1560 tundi, kontakttunde 1200 ja iseseisvat õppimist 360 tundi. Keskmine tundide arv päevas koos iseseisva õppimisega on 7,8. Arvutused näitavad, et kutsekoolis õppija päevane õpiaeg on pikem kui gümnasistil, vastavalt 6,4 ja 7,8 tundi. Muljetavaldav erisus sama vanade õpilaste õppe mahus päevas ja õppeaastas.

“Parem tulemus ei sünni rohkematest tundidest, vaid sellest, kui palju aega on õppijal mõista, seostada ja rakendada.

Kui vaadata Euroopat, siis paljudes riikides on kooliaasta pikem kui meil. Soomes ja Hollandis on õppepäevi 190, Saksamaal veel rohkem. Õppeaastas on 900–1000 tundi, koolipäev kestab keskmiselt 5,3 tundi. Eesti jääb selle võrdluse põhjal pigem viimaste hulka – vähe koolipäevi aastas, palju tunde päevas.

Õppimise parem kvaliteet ja õnnelikum õppija

Praegune koolikorraldus ei ole kivisse raiutud tõde, see on kokkulepe. Tasub kaaluda, kas selline koolikorraldus teenib õppija huve kõige paremini või on mõistlik seda muuta. 

Praegu on õppeaasta üsna tihe. Õpetajad ja õpilased tunnevad sageli, et ajast jääb puudu. Teemad tuleb läbida kindla aja jooksul, olenemata sellest, kas kõik on neist aru saanud või mitte. See toob kaasa kiirustamise, pealiskaudsuse ja olukorra, kus õppimine taandub õppekava läbivõtmisele.

Esmapilgul võib tunduda, et 25 lisapäeva tähendab lihtsalt rohkem kooli ja vähem puhkust. Tegelikult tähendab see vastupidist – rahulikumat tempot, põhjalikumat õppimist ja väiksemat stressi. Kui õppepäevi oleks 200, tekiks võimalus jaotada sama õppekava pikemale ajale. Õppijal oleks enam ruumi süveneda, korrata, arutleda ja küsida. Lõpuks ka eksida ja uuesti õppida. 

“Pea kolm kuud kestev suvevaheaeg on sageli unustamise aeg. Sügisel kulub märkimisväärne osa ajast varem õpitu kordamisele.

Rahvusvaheline kogemus, näiteks Saksamaa eeskuju osutab, et parem tulemus ei sünni rohkematest tundidest, vaid sellest, kui palju aega on õppijal mõista, seostada ja rakendada. Pikem õppeaasta loob selleks eeldused, nii jagunevad ka kontrolltööd ja kodutööd ühtlasemalt, on rohkem hingamisruumi. 

Õpilane vajab aega huvitegevuseks, õpetaja õpetamiseks

Koolipäeva alguse hilisemaks nihutamise tõttu jääb õpilastel vähem aega tegeleda huvihariduse, spordi või muu arendava tegevusega. Lühem koolipäev annab õppijale rohkem aega osaleda huviringides, liikuda, iseseisvalt õppida ja puhata. Kindlasti on see võimalus tugevdada ja hoida õpilase vaimset tervist. Rohkem õppepäevi ei tähenda tingimata suuremat koormust – vastupidi, see tähendab tasakaalustatumat päeva, õnnelikumat õpilast.

Pikem õppeaasta muudab õpetamist. See võimaldab õpetajal olla õppeprotsessi kujundamisel paindlikum. Kasutada saab rohkem arutelusid, rühma- ja meeskonnatööd – tegevusi, mis ajapuudusel sageli tagaplaanile jäävad. Näiteks korraldada koostöös kogukonnaga projektõpet, külastada karjäärinõustamise käigus ettevõtteid jms.

Koolivaheaegade üle peab arutlema

Pea kolm kuud kestev suvevaheaeg on õppimise seisukohast sageli unustamise aeg. Uuringud ja kogemus näitavad, et sügisel kulub märkimisväärne osa ajast õpitu kordamisele, osa kevadel tehtud tööst tuleb sisuliselt uuesti teha. Lühem, paremini jaotatud vaheaegadega õppeaasta aitab seda vähendada. Kui pausid on lühemad ja sagedasemad, püsib õpitu paremini meeles ning sügisel saab kiiremini edasi liikuda.

“Kas 175 õppepäeva ja ülipikk suvevaheaeg on parim, mida saame õppijale ja õpetajale pakkuda – või on see lihtsalt harjumus, mida pole ammu uuesti läbi mõeldud?

Pikk suvevaheaeg on katsumus ka peredele. Paljudele vanematele tähendab see küsimust, kuhu laps kolmeks kuuks jätta. Eriti algklassilaps. Kõigil ei ole võimalik sisustada lapse aega sisukalt ja turvaliselt nii pika aja jooksul, pole ka koduseid vanavanemaid. Seetõttu on küsimus lisaks haridusele ka elukorralduses, see on regionaal- ja sotsiaalpoliitika. Pikad suvevaheajad süvendavad ebavõrdsust – pered, kellel on rohkem raha, suudavad võimaldada lastele laagreid, reisimist ja arendavaid tegevusi. Teised jäävad rohkem juhuse hooleks. Ühtlasemalt jaotatud õppeaasta aitab seda lõhet vähendada ning tagada, õppijatele võrdsemad arenguvõimalused.

Õpime naabrilt

Oleme Eestis paljuski eeskuju võtnud Soome haridusest. Soomes kestab kooliaasta 190 õppepäeva, vaheajad on jaotatud ühtlasemalt kogu aasta peale. Suvevaheaeg on neil märgatavalt lühem kui Eestis. Õppeaastas on regulaarsed pausid: sügis-, talve- ja kevadvaheaeg. 

Vaheajad aitavad hoida nii õppijate kui ka õpetajate vaimset tasakaalu, vähendades läbipõlemise riski. Pikem õppeaasta võimaldab ka mõistlikuma pikkusega koolipäevi. 

Lugedes meie inimarengu aruannet, saime teada, kui oluline on huviharidus. Päeva mõistlikum korraldamine annab siin uue võimaluse ja säilitab koolipäeva hilisema lõppemise korral olemasolevad võimalused.

Kutsekoolis õpitakse teisiti

Kutsekoolis on õpilaste koormus suurem kui gümnaasiumis. Kutsekooliõpilased saavad enamasti hästi hakkama, sest kutsekoolis on rohkem õppepäevi, õppeaasta jaotus on kooli enda määrata, ajaraam on paindlikum. Õppimine on mitmekesine: õpitakse klassitunnis, praktikumides,  töökeskkonnas. See võimaldab õppijal areneda mitmekesisemalt, omandada uusi teadmisi ja oskusi kõigi meeltega.

“Kutsekooliõpilased saavad enamasti hästi hakkama, sest kutsekoolis on rohkem õppepäevi, õppeaasta jaotus on kooli enda määrata ning ajaraam paindlikum.

Kutsekooliõpetajad töötavad oma üldhariduse kolleegidest õppeaastas 25 päeva rohkem, ja seda pidevalt muutuvas õpikeskkonnas. Sel sügisel lähevad kõik kutsekoolid üle nelja-aastastele õppekavadele – lisandub aasta jagu õpinguid, koolikorraldus muutub oluliselt. Õpetajad peavad ennast täiendama, õppima, et muutustega toime tulla. Kutsekooliõpetajad vaatavad kadedusega oma kolleege üldhariduskoolis, keda sellised katsumused ei oota ja kes juba juunis puhkusele lähevad. Kutsekooliõpetajal kestavad tunnid jaanipäevani, ja seda sama palga eest. 

Aitaks hoida õpetajate vaimset tervist

Küsimus ei ole ainult päevade arvus, vaid õppekorralduses tervikuna. 190 või 200 õppepäeva ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis võimaldab luua õppimiseks paremaid tingimusi, hoiab õpetajate ja õppijate vaimset tervist, pakub rohkem koolirõõmu. Haridus on läbimõeldud teekond. Kui anname selleks rohkem aega, ei tähenda see, et liigume aeglasemalt. Sageli tähendab see, et jõuame kaugemale.

Kas 175 õppepäeva ja ülipikk suvevaheaeg on parim, mida saame õppijale ja õpetajale pakkuda – või on see lihtsalt harjumus? Mina pooldan vähemalt gümnaasiumis ja kutsekoolis ühepikkust õpiaega ning koolivaheaegade paremini planeerimist. Küsimus ei ole ainult süsteemi ühtlustamises, vaid selles, kas loome õppijale keskkonna, kus tal on aega õppida, areneda ja elada tasakaalus.