• SPARK-i tüdrukute IKT- ja inseneeriakonverentsil esinenud ettevõtja ja vaibkoodimise õpetaja Kei Olbrei sõnul ei jää tüdrukud tehnoloogia- ja inseneeriavaldkonnast eemale mitte võimekuse puudumise tõttu, vaid seepärast, et neil napib samastumisvõimalusi, eeskujusid ja kogemusi. 

Õpetajate Lehele antud intervjuus räägib Olbrei, milliseid oskusi noored tuleviku tööturul vajavad, miks kool TI-ajastule aeglaselt reageerib ja mida saab hariduses teha teisiti juba praegu.

Teie SPARK-i ettekande pealkiri oli „Karjäärikäänakud ja tööturu ootused“. Kas Eesti kool valmistab noori praegu tuleviku tööeluks hästi ette või elab ta kohati veel vanas maailmas?

Osaliselt valmistab, aga mitmes olulises asjas elab veel vanas maailmas.

Kõige kriitilisemad oskused tuleviku tööeluks – loov ja kriitiline mõtlemine, iseseisev õppimisvõime, kirjalik ja suuline eneseväljendus, oskus teistega arvestada – ei ole õppekavast kadunud, aga jäävad tihti tagaplaanile.

“Enesekindlus ei sünni loengust, vaid päris tegemisest.

Mudel, kus õpetaja räägib ja laps kuulab ning hiljem kontrolltöös reprodutseerib, on aegunud. Fakte ja infot leiab iga noor praegu sekunditega. Õpetaja kõige väärtuslikum roll on hoopis kutsuda noori info üle arutlema, hindama selle õigsust ja avaldama arvamust – viisakalt, kaalutletult, teistega arvestades. See on oskus, mida TI ei asenda ja mida tööturul üha enam vajatakse.

Teid tutvustatakse SPARK-il GoWorkaBiti asutaja ja vaibkoodimise õpetajana. Mida ütleb teie enda teekond selle kohta, kui kiiresti töömaailm ja oskused, mida praegu vaja läheb, muutuvad?

Minu teekond on ise parim näide sellest, kui kiiresti kõik muutub.

Alustasin vaibkoodimisega – TI abil tarkvara loomisega – veidi üle aasta tagasi. Praeguseks on ainuüksi see valdkond ja tööriistad juba fundamentaalselt muutunud. Ja see on norm, mitte erand.

Tööturul on tekkinud uus suundumus: BYOS – Bring Your Own Software. Otsitakse inimesi, kes on ehitanud endale ise TI-tööriistad, et töötada kiiremini ja targemini. See pole enam boonus, vaid hakkab olema eeldus.

Nägin hiljuti Linkedinis postitust, mis illustreerib seda hästi. Turundusspetsialisti kandidaat esitas klassikalise 30 päeva plaani: vestlused, info kogumine, seejärel strateegia. Ettevõtte vastus oli: „Meie ootus on, et esimese 30 päevaga on tehtud üle 30 sisupostituse, testitud mitut ideed ja numbrites näidatud, mis töötab.“ Tänu TI-tööriistadele on see täiesti tehtav – aga ainult siis, kui oskad neid kasutada.

“Kõige olulisem tulevikuoskus on uudishimu.

Kommentaarid jagunesid kaheks: pooled pidasid ettevõtet kohutavaks tööandjaks, pooled said selle ootustest täiesti aru. See ongi tehnoloogia lõhe – olukord, kus TI muudab tööturgu kiiremini, kui inimesed kohaneda jõuavad. WEF Future of Jobs 2025 andmed kinnitavad, et see ei ole spekulatsioon, vaid juba toimub.

Kui vaadata Eesti tööturgu, siis milliseid oskusi vajavad noored lähema viie kuni kümne aasta pärast kõige enam?

Kuna tööturg muutub kiiremini, kui ükski õppekava reageerida jõuab, on kõige olulisem oskus hoiak: pidev õppimisvõime ja uudishimu. Inimene, kes oskab õppida, kohaneb, olenemata sellest, milliseid rolle tulevikus üldse veel on.

Paradoksaalselt muutuvad väga nõutuks nn pärismaailma oskused – müüriladumisest ja elektritöödest kuni juuksuritööni. Kõik, mida teeb inimkeha ja inimkäed, ei kao veel kuhugi.

Samas kaovad administratiivsed kontoritööd kiiremini, kui enamik meist ette kujutab. 

Mul on selle kohta isiklik näide: Claude Cowork – Anthropicu loodud TI tööriist – teeb praegu ära minu raamatupidamise, turunduse, töötab minu andmetega ja nõustab mind ärieesmärkides. Kui mul tekib uus ülesanne, ei mõtle ma enam värbamisele, vaid sellele, kuidas ehitada selleks TI-tööriist.

See ongi oskus, mida koolid peaksid õpetama: mitte ainult TI kasutamist, vaid mõtteviisi „kuidas ma panen tehnoloogia enda eest tööle?“.

Ja sellega käib käsikäes oskus, mida TI kunagi asendada ei suuda: kriitiline mõtlemine ja otsustusvõime. Kui TI teeb töö ära, jääb inimesele küsimus, kas ta tegi õigesti. Kas ma usaldan seda tulemust? Mida see minu kliendi, meeskonna või ühiskonna jaoks tähendab? Inimene, kes oskab küsida õigeid küsimusi ja teha kaalutletud otsuseid, on tuleviku tööturul asendamatu.

SPARK-i üks lähtekoht on, et tüdrukutel jagub huvi ja võimeid, kuid tehnoloogia- ja inseneeriavalikuteni jõutakse siiski harvem. Mis on teie meelest selle lõhe peamised põhjused?

Uuringud on siin päris ühesed: probleem ei ole võimekuses ega alghuvides, vaid lõhe tekib hiljem, kumulatiivselt.

Kaks peamist põhjust on omavahel seotud. Esiteks identiteedi küsimus – tüdruk ei suuda ette kujutada ennast inseneri või arendajana, sest pole kunagi päris inimest neis ametites näinud. Teine stereotüüp, mis ei teki teismeeas, vaid palju varem – uuringud näitavad, et juba kuueaastased tüdrukud hakkavad kahtlema oma tehnilistes võimetes, kuigi poistega võrreldes ei ole neil mingit puudujääki.

Mõlemad põhjused toituvad samast asjast: nähtavate eeskujude puudumisest. Kui tüdruk ei näe kedagi, kellega ta saab samastuda, kes näeb välja nagu tema, räägib nagu tema, omab sarnast tausta, teeb tema aju lihtsa järelduse – see pole minu jaoks.

Lahendus on lihtne ja samas keeruline: tuua positiivsed näited nende ellu igal võimalikul moel ja varakult. Mitte ühekordse karjääripäevana gümnaasiumi lõpus, vaid pidevalt – õpetajate, meedia, rollimängude ja päris kogemuste kaudu.

Kui tüdrukute tulemused reaalainetes võivad olla head, aga tehnoloogia- ja inseneeria valib neist oma alaks siiski vähe, siis mida teeb haridussüsteem teie hinnangul valesti?

Haridussüsteem ei tee midagi otseselt valesti. Ta lihtsalt ei tee piisavalt õigeid asju.

Probleem on selles, et kool õpetab aineid, aga ei õpeta samastumist. Tüdruk, kes on matemaatikas või füüsikas tugev, ei tee sellest automaatselt järeldust, et ta sobiks inseneeria erialale, sest ta pole kunagi näinud, kuidas need ained muutuvad päris tööks, päris eluks.

Teine asi, mida süsteem alahindab, on kogemuse jõud. Karjäärinõustamine toimib liiga tihti loenguna – keegi räägib, mis võimalused on olemas. Aga enesekindlus ei kasva loengust, see kasvab hetkest, mil tüdruk ise midagi ehitab ja mõistab, et suutis seda. Üks päris kogemus on väärt rohkem kui kümme infotundi.

Ja kolmandaks – süsteem jõuab tüdrukuteni liiga hilja. Uuringud näitavad, et huvi ja eneseusk tehnika vastu hakkab kahanema juba põhikoolis, tihti isegi varem. Gümnaasiumis on valik juba peaaegu tehtud – seal on raske muuta seda, mis on aastate jooksul kujunenud.

Tehisaru ja uued digivahendid muudavad tööturgu kiiresti. Kas kooli reaktsioon sellele on olnud teie hinnangul sisuline või pigem pealiskaudne?

Aus vastus: pigem pealiskaudne. Ja ma ei taha üldistada, sest tean, et koolid on erinevad – aga süsteemina jääme ajale jalgu.

“Viga on see, et me hindame stabiilsust rohkem kui uudishimu.

Näide: kui meie vastus TI-ajastule on arendada aastate jooksul oma lapsesõbralikku keelemudelit, siis see lähenemine on juba praegu aegunud. Lapsed kasutavad TI-d praegu: kodus, nutitelefonis, sõpradega. Kooli ülesanne ei ole neid selle eest kaitsta, vaid õpetada, mida sellega teha saab ja mida mitte, millised on ohud ja millised võimalused, kuidas orienteeruda maailmas, kus uus mudel saabub iga paari kuu järel ja muudab kõike, mis seni võimalik oli.

TI pidev kasutamine koolis – igas aines, täiskasvanu toel – ei ole enam valik, see on vajadus.

Mul on isiklik näide. Minu 16-aastane laps on teinud juba kolm äppi: vaibkoodides, TI abiga. Pinksiäpp trenni jaoks, kitarriõppe äpp ja rahavoogude jälgija – mis on eriti humoorikas, sest see jälgib vanematelt saadud taskuraha. Kõik need äpid lahendavad tema päris probleeme. Ja neid tehes on tekkinud huvi inseneeria vastu: kuidas TI koodi kirjutab, milliseid vigu teeb, kuidas neid parandada.

Selliseid tööriistu nagu Lovable kasutatakse paljudes koolides väljaspool Eestit juba praegu – lastel on võimalus igas aines ise tarkvaralahendusi luua.

Ja siin pole vahet, kas laps on tüdruk või poiss. Tüdrukutel on tohutult ideid ja vaibkoodimisega saavad nad täpselt sama hästi hakkama – tihti isegi paremini –, sest eneseväljendusoskus, mis on TI-ga suhtlemisel võtmetähtsusega, on neil sageli parem. Üks hea kogemus vaibkoodides tekitab uudishimu: kuidas need tööriistad töötavad? Kuidas keerulisemaid asju ehitada? Mida selleks õppida? See on täpselt see ahel, mida me käivitada tahame.

Mida hindavad õpetajad ja lapsevanemad noorte tulevikku suunates teie meelest kõige sagedamini valesti?

Kõige sagedasem viga on, et me suuname noori vastavalt sellele, mis meie ajal töötas. „Mine ülikooli, hangi diplom, õpi midagi kindlat – õigusteadust, tarkvaraarendust, ärindust.“ See nõuanne oli mõistlik 20 aastat tagasi. Praegu see enam ei kehti.

“Tehnika ja inseneeria pole ained, need on vahendid.

Diplom ei taga enam midagi. Tööandjad ootavad praktilist oskust, päris kogemust ja kiiret kohanemisvõimet. Inimest, kes oskab õppida, mitte inimest, kes on kord midagi õppinud.

Teine viga on see, et me hindame stabiilsust rohkem kui uudishimu. Me tahame, et noor teaks varakult, kes temast saab. Aga just see küsimus on muutunud ohtlikuks. Maailm, kus kümne aasta pärast eksisteerivad täiesti teised rollid kui praegu, ei vaja inimesi, kes on varakult otsustanud – ta vajab inimesi, kes on õppinud end ebakindluses mugavalt tundma ja liikuma edasi sellest hoolimata.

Parim asi, mida lapsevanem või õpetaja praegu teha saab, on lasta noorel proovida, eksida ja uuesti proovida – ning lõpetada küsimine „Aga mis tööd sa sellega leiad?“.

Kui peaksite andma Õpetajate Lehe lugejatele ühe konkreetse soovituse, mida koolid saaksid juba homme teha, et noorte – eriti tüdrukute – haridus- ja karjäärivalikud oleksid avaramad, siis mis see oleks?

Mul on kaks soovitust. Lõpetage karjäärinõustamine, mis algab küsimusega „Mis sulle meeldib?“ ja alustage küsimusega „Mis probleeme sa tahaksid maailmas lahendada?“. Tehnika ja inseneeria pole ained, need on vahendid. Kui tüdruk näeb, et koodiga saab täiustada tervishoidu, keskkonda või haridust, siis tema valik muutub.

Andke tüdrukutele üks tund, kus nad ehitavad midagi päriselt: kas rakenduse, automaatika või muu tehnilise lahenduse. Enesekindlus ei tule loengust, see tuleb hetkest, mil laps mõistab, et ta saab mingi lahenduse ehitamisega ise hakkama.