- HTM plaanib alates 2035. aastast minna algklassides üle ühtsele sõnalisele hindamisele. Mõte on vallandanud avalikkuses kirgliku debati, ent taandub eelkõige arutelule teemal „Hinded või mitte hinded“. Kui aga korraks eemalduda hindest kui sümbolist, kerkib esile laiem küsimus – miks ja kuidas lapsed teadmisi omandavad?
SAMAL TEEMAL
Senine väitlus on olnud üsna mustvalge ja sageli emotsionaalne: tulevikku ilma hinneteta kujutatakse ette laste jaoks helgena, ent ühiskonna vaates mustades toonides. Muudatuse pooldajad rõhutavad hinnete halba mõju lapse enesehinnangule ja vajadust sisukama tagasiside järele, vastased aga hinnete motiveerivat rolli ja võrdlemise tähtsust indiviidi arengus. Hariduspsühholoogia otsib laiemat lahendust: kuidas anda õppijale tagasisidet, mis aitab tal paremini õppida?
Hindest olulisem on õppimine
Uuringud rõhutavad, et tagasiside on tõhusam, kui see ei piirdu hindega, vaid aitab õppijal mõista, kus ta praegu on, kuhu on vaja jõuda ning mida järgmisena teha. Hindes kajastub õpitava materjali omandamise määr, samuti võrdlus teiste õpilaste teadmistega. Kas hinne annab infot selle kohta, mida õppija teab? Kui, siis vähesel määral – saame teada, kas õppija lahendas kontrolltöö hästi, keskmiselt või halvasti, aga sisulist teavet tema teadmiste kohta ei saa. Kas hinne annab õppijale infot selle kohta, kuidas ta teab? – Üldsegi mitte. Kas hinne ütleb midagi selle kohta, mida edasi teha? – Ilmselt mitte. Arvestades, et algklassiõpilased alles õpivad võrdlema, ei pruugi laps hinnet õppimise mõõdikuna mõistagi. Talle on see lihtsalt märk tähistamaks, kui rumal või tark ta on.
“Hinne näitab, kas õppija lahendas kontrolltöö hästi, keskmiselt või halvasti, aga ei anna sisulist teavet tema teadmiste kohta.
Kooli ülesanne on valmistada õppijaid ette tulevaseks eluks – nii erialaseks kui ka isiklikuks. Interneti ja tehisintellekti olemasolu ei muuda tarbetuks aineteadmisi-oskusi: endiselt on oluline osa akadeemilisel õppel. PISA andmetel on Eesti õpilased akadeemilistes tulemustes maailmas esirinnas (OECD, 2023). Samas ei ole hariduse eesmärk ainult akadeemiline sooritus. Kool peab toetama ka õppijate üldpädevusi ja isiksuse terviklikku arengut. Tuleb jälgida, et õppija ei kaotaks lootust, ei tunneks ülemäärast ärevust ega masendustunnet. Paraku näitavad uuringud depressiooni sagenemist Eesti põhikooliõpilaste hulgas: peaaegu pooled 11–15-aastased tüdrukud (45%) ja üle viiendiku poistest (23%) olid enda sõnul kogenud viimasel aastal depressiivseid episoode (Oja jt, 2023).
Seega seisab haridussüsteem keerulise ülesande ees: kuidas säilitada kõrge akadeemiline tase, vähendades samal ajal õppimisega seotud psüühilist pinget.
Kas jätame teadmised kontrollimata?
Üks tõhusamatest õpistrateegiatest on enesetestimine – õppija võib ise vastata õpitava kohta küsimustele, kontrollida vastuste õigsust. Õpetaja saab aga õppija teadmiste-oskuste kohta teavet, tehes tunnikontrolle, kontrolltöid, andes koduseid ülesandeid. Eriti on teadmisi-oskusi vaja kontrollida uue teema õppimise alguses, et õpetaja saaks teada, missuguste eelteadmistega (ja ka väärteadmistega) õppijad alustavad, ning sellega õpetamisel arvestada. Selline teadmiste kontrollimine ei peaks sisaldama hinnangut – hea, halb, õige, vale – ega hinnet ükskõik mis vormis. Küll aga näitavad uuringud, et vaja on arutleda selle üle, kuidas jõuti õige või vale vastuseni.
“Arvestades, et algklassiõpilased alles õpivad võrdlema, ei pruugi laps hinnet õppimise mõõdikuna mõista.
See ei tähenda, et õppijate teadmisi ei peaks üldse kontrollima ega võrdlema. Õpiväljundite saavutatust on väga vaja kontrollida, sest see pakub infot riigile, koolile, õpetajale, vanematele ja ka lastele endale. Üleriigilised tasemetööd viiakse läbi järgmise kooliastme alguses, kontrollides eelmises astmes omandatut. Nii põhikooli kui keskkooli/gümnaasiumi lõputestides hinnatakse-kontrollitakse eelnevate aastate jooksul omandatud teadmisi.
Välishindamine aitab tagada õppe kvaliteeti ja seda, et teadus- ja tõenduspõhiseid otsuseid tehakse ka edaspidi. Selleks on vaja teatud ajavahemiku tagant õpilaste õpiväljundeid samal skaalal hinnata, kuid samas ei tohi ära unustada, et see ongi ühel ajahetkel saadud tulemus, mis täidab teist eesmärki kui õpilaste edasijõudmise toetamine.
Tagasiside ei pea essee mõõtu olema
Iga muudatuse tegemine koolisüsteemis on keerukas ja aeganõudev, sellel on alati nii pooldajaid kui vastaseid. Samuti tuleb millegi muutmisel planeerida edasisi tegevusi. Hindamise muutmisel eelkõige seda, kuidas toetada õpetajaid sellise tagasiside andmisel, mis arvestab õppija praeguse olukorraga ja annab suunised edasiseks tegevuseks. Eelnevast ei järeldu, et õpetaja peaks kirjutama tohutus koguses tagasiside-esseesid igale õpilasele eraldi. Sageli piisab ka sellest, kui arutletakse tehtud tööde üle sisuliselt ja koos.
“Haridussüsteem seisab keerulise ülesande ees: kuidas säilitada kõrge akadeemiline tase, vähendades samal ajal õppimisega seotud psüühilist pinget.
On hea, et HTM alustab hinnete kaotamisega esimeses kolmes klassis. Klassiõpetajad toetavad juba praegu lisaks akadeemiliste teadmiste omandamisele ka lapse arengut laiemalt. Õpetades ühte klassi, on neil võimalus iga õpilast ja tema vajadusi tundma õppida. Kolme õppeaasta jooksul omandavad õpilased hoiakud ja harjumused õppida hindeid saamata. Nii on lihtsam juurutada sarnaseid muudatusi ka vanemates klassides.
Lisa kommentaar