• Vaimne tervis on tänapäeva ülikoolides valukoht nii töötajate kui üliõpilaste jaoks. Tudengite puhul on aktuaalseteks teemadeks tervislikud eluviisid, õppejõudude roll ja nõustamisvõimaluste kasutamine.

Vaimse tervise probleemide levimisele üliõpilaste seas juhitakse muu hulgas tähelepanu Eesti 2023. aasta inimarengu aruandes (lk 206–207), mille õpikeskkonda puudutava peatüki on kirjutanud Aune Valk, Kadri Soo ja Mai Beilmann. Seal leiab äramärkimist tõsiasi, et 2019. aastal tehtud rahvusvahelise uuringu Eurostudent andmetel oli umbes pooltel Eesti üliõpilastest kõrge emotsionaalse stressi tase. Tervise arengu instituudi 2014. aasta uuringu järgi oli see näitaja üliõpilastega sarnases vanuserühmas aga muidu ainult 9%.

Teistest enam oli stressi naissoost, erivajadusega, venekeelsetel, rahaliste raskustega ja ülikoolis kiusamist kogenud üliõpilastel. Vägagi üllataval kombel ka neil, kes ei töötanud ja kellel ei olnud lapsi. Tudengite heaolu parandab autorite järgi aga õppejõudude toetus.

Üliõpilaste tagasiside

Kuivõrd pakuvad need probleemid kõneainet üliõpilaste enda seas? Tundub, et kõrgkooliti on pilt üpris erinev.

Tartu ülikooli Narva kolledži üliõpilasesinduse esimees Marzhan Ryskhanova möönab näiteks: „Enamasti ei räägi meie piirkonna inimesed ja üliõpilased oma probleemidest. Seetõttu on raske vastata, kas neil on psühholoogilisi probleeme ja millised need on.“

Teisalt väidab ta aga, et Narva kolledž on nagu üks pere, mistõttu võivat minna iga töötaja või üliõpilase juurde ja oma muredest rääkida: „Ma kahtlen, et keegi keeldub sellest.“ Samuti saab käia psühholoogi vastuvõtul ja Ryskhanova teada on osa tudengeid seda võimalust ka kasutanud. Üliõpilasesinduski püüab tudengeid toetada ja aidata kõigi võimalustega, mis tal on.

Laura-Liis Väljar Tallinna tehnikakõrgkooli üliõpilasesindusest kinnitab, et nende üliõpilaste seas pole vaimse tervise teemad eriti jutuks olnud. Nõustamisvõimalustega kooli juures võib tema meelest rahul olla. Samuti on probleemide korral võimalik pöörduda nii kooli kui ka üliõpilasesinduse poole: „Me teeme küsitlusi ning igal semestril on klassivanematele seminar, kus iga klass saab eraldi rääkida, mis mured neil on.“

Seevastu Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhatuse liige Elisabeth Päiv tõdeb, et nende üliõpilaskonna jaoks on vaimse tervise problemaatika oluline. Selleks on kaasa aidatud näiteks oktoobris teemakuu korraldamise kaudu. Teiseks peetakse oluliseks teavitustööd tudengite seas, sest sugugi mitte kõik pole kursis võimalusega pöörduda nõustajate ja psühholoogide poole ning saada tuge.

“Õppejõud võib olla toeks väga lihtsate asjade varal.

Elisabeth Päiv

Ülikooli poolt tudengitele pakutava toega on Päiv üldjoontes rahul. Ent ta lisab: „Samas võiks kaaluda nõustamisteenuste mahu suurendamist, et ka spetsialistide töökoormus oleks paremini tasakaalus ning teenus üliõpilastele kättesaadavam. See on oluline ka põhjusel, et siis oleksid ooteajad nõustamisteenustele lühemad.”

Tallinna ülikool väärib tema sõnul tunnustust erivajadusega üliõpilase tõendite väljastamise eest. Taolise tõendiga kaasnevad teatud hüved, näiteks luba teha mõnda seminaritööd kauem kui teised üliõpilased. „Selle kohta olen kuulnud palju tunnustavat tagasisidet: see toetab üliõpilasi päriselt ja aitab pidada sellel teemal dialoogi ka õppejõuga,“ kinnitab Päiv.

Õppejõu roll

Vaimse tervise probleemide ennetamise seisukohalt tõstab Päiv esile toetava õpikeskkonna olemasolu, selgeid nõudmisi, mõistlikku töökoormust ning avatud suhtlust. Ta toonitab õppejõudude rolli üliõpilaste heaolu tagamisel. Motiveerivalt mõjub see, kui õppejõud ise suhtub teadmiste edasiandmisse kirglikult. Aga ta võib toeks olla ka väga lihtsate asjade varal, näiteks soovides ilusat nädalavahetust või öeldes: „Päike on väljas, minge nautige kevadet ja hingake värsket õhku.“

Ent sama kergesti on võimalik ka kahju teha. „Õppejõud ei tea kunagi, mis tudengi elus päriselt toimub. Vaimse tervise mured on suuresti nähtamatud ja neid saab väga hästi peita,“ tõdeb Päiv. Juhuslikult pillatud sõnadelgi võivad olla tõsised tagajärjed, eriti põhjendamatute üldistuste puhul. Näiteks võib õppejõud öelda, et tänapäeval on kõigil inimestel ATH, kuid ruumis võib olla inimene, kes sellega tõepoolest rinda pistab. Samuti on ette tulnud, et õppejõud soovitab tudengil lihtsalt rohkem õppida, teadmata, kui palju too tegelikult vaeva on näinud, ja küsimata, milliste probleemidega ta seejuures maadlema peab: „Kas tal on kohanemisraskused uues linnas ja keskkonnas, kas tal on vaimselt raske, milline on ta lähedaste seisund, kas ta on üksikvanem ja õpib-töötab ning kasvatab last samal ajal. Õppejõud peaksid vähem eeldama ja andma rohkem võimalusi tudengitele.“ On ka õppejõude, kes usuvad, et edu alus õppetöös on rangus: „Tõenäoliselt on selle juured juba varasemas haridusteekonnas, kus õpilasi motiveeritakse või hirmutatakse sageli eksamite ja kontrolltöödega seotud pingete kaudu.“

Eriti oluline roll on Päivi sõnul esmakursuslasi õpetavatel õppejõududel, sest kokkupuudetest nendega võib sõltuda, kas üliõpilane otsustab õpinguid üldse jätkata või mitte. Ta möönab, et probleemiks on õppejõudude vähene teadlikkus, sest varasemalt on meil vaimse tervise probleemidest vähe räägitud. Ent rõhutab ühtlasi, et juba praegu võib esile tuua ka palju häid näiteid õppejõududest, kes oskavad tudengite vajaduste ja vaimsete probleemidega hästi arvestada.

Psühholoogi pilguga

Kõrgkoolides töötavatest üliõpilaste psühholoogilistest nõustajatest jagasid Õpetajate Lehele oma mõtteid Janno Pajupuu Tallinna ülikoolist, Raili Juurikas Tallinna tehnikakõrgkoolist ja Lea Nagirnaja Tartu ülikoolist.

“Probleemid on sageli seotud meie eluviisiga.

Raili Juurikas

Nende öeldu põhjal tundub, et kõrgkoolide psühholoogidel tööd jätkub ja üliõpilased on nõustamise võimalustega päris hästi kursis. Tartu ülikoolis saavad üliõpilased nende kohta infot nii kodulehelt, siseveebist, Tartu ülikooli raamatukogu reklaamekraanidelt kui esmakursuslaste tuutoritelt. Samuti on need jutuks nõustamiskeskuse poolt eri valdkondade tudengitele peetavatel vaimse tervise teemalistel loengutel ja seminaridel. Lisaks individuaalsetele nõustamistele on TÜ tudengitel Nagirnaja sõnul võimalik osa võtta ärevushäirete või ATH tugigruppidest ning vestlusringidest.

Ka Tallinna ülikooli nõustamiskeskus teeb tudengite seas aktiivset teavitustööd. Et see head vilja on kandnud, näitab psühholoog Janno Pajupuu sõnul tõik, et nõustamiste ajad broneeritakse enamasti väga kiiresti. Siiski leidub neidki, kes ei tule selle peale, et nõustaja käest abi küsida. „Aeg-ajalt tundub üliõpilastele, et nõustamiskeskuse poole pöördumiseks peavad probleemid olema tingimata õppimisega seotud,“ tõdeb Pajupuu. „Nii see ei ole, tegemist võib olla mis iganes vaimse tervise probleemiga, sest süvenedes kajastub see üliõpilase heaolus ja ka akadeemilises soorituses.“

Tallinna tehnikakõrgkoolis õpib ligi 3000 üliõpilast, kellest nõustamisteenust kasutab 25–30. Et teenusest sealgi hästi teadlikud ollakse, näitavad tagasisideküsitlused. See ei pruugi psühholoogi Raili Juurika sõnul küll tähendada, et kõik abivajajad nõustamisele jõuaksid: „Olen saanud ka sellist tagasisidet, et arvatakse end olevat ju pealtnäha terved ja toimivad. Kindlasti on kellelgi palju hullem ja teenus on mõeldud neile.“

Probleemidest, millega nende poole pöördutakse, mainivad psühholoogid eelkõige ärevust, depressiooni ning raskusi suhetes koolielus või lähedastega. Viimasel ajal pöördutakse varasemast sagedamini ka ATH ja teiste erivajadustega seoses.

Enda panus ja teiste tugi

Juurika meelest on vaja vaimsest tervisest võimalikult avatult rääkida nii tundides kui näiteks koolimeedias. Hea oleks kaasata kogemusnõustajaid, st üliõpilasi, kes on ise samade probleemidega hädas olnud ja abi saanud. Ent selleks on vaja, et neist asjust julgetaks koolis vabalt rääkida: „Mulle tundub, et teema on ikka endiselt tabu ja sageli tõlgendatakse muresid ka õpitud abituse või laiskusena. Mõistetavalt on nii kõrvaltvaatajal kui sageli ka iseendal keeruline neil kahel vahet teha.“ Suhtumise muutumiseks kulub tema hinnangul palju aega, selle nimel tuleb teadlikult ja järjepidevalt vaeva näha.

Teiseks on vaja jagada noortele elementaarseid teadmisi, kuidas ise oma vaimse tervise eest hoolt kanda. Sellest räägitaksegi õieti juba põhikoolis ning Juurikas, kes on ühtlasi oma kooli humanitaar- ja majandusainete keskuse juhtivlektor, teeb seda ka enda tundides. „Kuid ikkagi on raske teadvustada, et probleemid on sageli seotud meie valikute ja eluviisiga. Õpetades üliõpilastele süsteemset mõtlemist, peaks jälgima, et nad selliseid seoseid ka päriselt looksid,“ tõdeb ta.

Üldse on Juurika sõnul vaja senisest rohkem tähelepanu pöörata tervisliku eluviisi propageerimisele, mitte vaimse tervise probleeme normaliseerida: „Mõnikord tundub, et normaalne on olla vaimse tervisega hädas ja enda vastutus selle hoidmiselt hakkab justkui ära kaduma.“ Teisalt on aga vaja juurutada arusaama, et kui ikka raskeks läheb, on täiesti kohane abi küsida.

Lea Nagirnaja kutsub omalt poolt üles järgima veebilehel peaasi.ee leiduvaid näpunäiteid. „Soovitav on jälgida enda toitumist, magamist, liikumist, suhteid ja hobisid ehk seda, mis teeb rõõmu. Need viis vitamiini aitavad vaimset tervist tasakaalus hoida,“ toob ta välja olulisema.

Ka Janno Pajupuu nõustub, et üliõpilased saavad ise nii mõndagi oma vaimse tervise heaks ära teha. Ta toob välja, et lisaks õpingutele on tudengid koormatud õppetöövälise tegevuse, sotsiaalsete suhete ja tänapäeval pahatihti ka palgatööga. „Sageli on vaimse tervise probleemide esilekerkimise põhjus see, et inimese tegevuses ei ole tasakaalu ning ta koormab end üle. Tavaliselt lööb see välja eksamisessioonide ajal, kui akadeemiline koormus ja pinge tõusevad.“ Vältimaks läbipõlemist ja muid vaimse tervise probleeme, on vaja oma võimeid adekvaatselt hinnata. Ennekõike peab jätma endale aega sõprade ja lähedastega suhelda. Ülikooli töötajad ja kaastudengid saavad omalt poolt aidata sellega, et kuulavad abivajaja ära ja suunavad ta vajadusel nõustaja juurde.

Samas rõhutab Pajupuu, et üldistavatesse näpunäidetesse tuleb suhtuda ettevaatlikult: „Iga inimene ja tema probleem on alati unikaalne ja vajab individuaalset lähenemist.“

---

Soovitusi ületöötamise vältimiseks

Töötaja vastutus on selge piiri tõmbamine töö- ja puhkeaja vahele.

Puhkeajale töötamist ei planeeri. Ületöötamisele aitab kaasa tehnoloogia. Mida rohkem võimaldab tehnoloogia meil otsustada, kus, millal ja kuidas me töötame, seda rohkem me lõpuks seda teeme. Näiteks kontrollime töökirju tööle või koju sõites, uudiseid vaadates või enne magamaminekut.

Pidev tööst mõtlemine töövälisel ajal võib tähendada ärevusmõtete ketramist, mis pole keskendunud lahenduste leidmisele. See omakorda mõjutab une kvaliteeti. Oluline on kujundada rutiin, et aju taastuks tööpingest ja -väsimusest. Kõige kiirem vahend selleks on liikumine. 

Tööväline elu tuleb elada võimalikult huvitavalt ja seikluslikult. Oluline on tunda rõõmu ja heaolu inimsuhetest, hobidest, kunsti nautimisest, uue õppimisest.

Organisatsiooni liikmete vahel on olulised kokkulepped: 

• töövälisel ajal, eriti uneajal ei edastata töökirju ega oodata neile ka vastust;

• tööväline aeg, nädalavahetused ja puhkus on oluline taastumisaeg, kuhu ei planeerita lõpetamata töid ega töökoosolekuid;

• puhkamisest räägitakse rahulolutundega.

Juhtide võimalused vähendada ületöötamist:

• vähenda töö intensiivsust ja anna jõukohased tähtajad;

• kujunda normid, millal peaksid töötajad olema kättesaadavad ja kui kiiresti vastama;

• anna töötajatele õigus otsustada oma töö põhiliste osade üle, nt millal nad töötavad;

• tunnusta töösõltuvusele vastanduvat käitumist, tunnusta puhkamist, ole eeskujuks.

Allikas: Katrin Aava, personaliarenduse ekspert

---

Akadeemilise stressi haardes

• Ülikoolid ja teadusasutused on oma stressirohke töökeskkonna poolest rahvusvaheliselt kurikuulsad. Seetõttu on tõsiselt päevakorrale tõusnud ka akadeemiliste töötajate vaimse tervise toetamine.

RAND Europe’i raportis „Spotlight 2017“ nenditi, et Suurbritannia akadeemilistest töötajatest oli hinnanguliselt 32–55% vaimse tervise häirete riskirühmas. See protsent oli suurem kui enamiku teiste töökohtade puhul, ent võrreldav näiteks meditsiinitöötajate omaga. Üks Kanada akadeemilisi töötajaid puudutanud uuring aga näitas, et 64% neist oli oma karjääri jooksul vaimse tervise probleeme kogenud. Kõige sagedasemad neist olid ärevus (35%), stress (28%), läbipõlemine (22%) ja depressioon (13%).

Süüdi neoliberalism?

Teemakohases kirjanduses nenditakse, et vaimse tervise probleemid on akadeemilises maailmas viimastel aastakümnetel süvenenud. Seda seostatakse neoliberalismi mõjudega, mis soodustab hierarhilise, bürokraatliku ja võistlusliku töökultuuri levimist ülikoolides. Näiteks on üha suuremaks muutunud publitseerimissurve.

Võistluslikkusega on seotud ka pidev enesetõestamise vajadus ja aruandluse nõudmine. Bürokraatia vohamine mõjub aga töötajatele frustreerivalt, sest palju tööaega kulub toimingutele, mis tunduvad neile mõttetutena. Neoliberaalsele ülikoolile iseloomulik rõhuasetus avalike kulude kokkuhoidmisele omakorda suurendab õppejõudude õpetamiskoormust ning soodustab töötajate palkamist lühiajaliste töölepingutega.

Lisaks on tööpingeid suurendanud tehnoloogia areng. Sageli eeldatakse, et töötajad on pidevalt kättesaadavad, ja oodatakse oma e-kirjadele kiireid vastuseid.

“Keskendutakse vaimse heaolu probleemide individuaalsetele tagajärgedele.

Ei saa öelda, et ülikoolid oma tudengite ja töötajate vaimse heaolu probleemidega ei tegeleks. Iseloomulik on aga, et nende struktuursete põhjuste asemel keskendutakse individuaalsetele tagajärgedele. Akadeemilise maailma stressirohkust käsitatakse paratamatusena ning asju esitatakse nii, nagu poleks probleemiks pingeline töökeskkond, vaid pigem töötajate raskused sellega kohanemisel. Töötajate vaimse tervise eest seismine väljendub seetõttu tavaliselt näpunäidete andmises, kuidas stressiga toime tulla. Näiteks propageerivad ülikoolide personaliosakonnad sageli liikumisharrastust, joogat, mindfulness’i ja muud sellelaadset.

Neile, kelle probleemid on kaugemale arenenud, pakutakse nõustamis- ja teraapiateenuseid. Ent kõik abivajajad ei saa ikkagi vajalikku tuge. Mõnikord on järjekorrad teenusele pikad või ei ole pakutavast abi. Lisaks on vaimse tervisega seotud probleemid ikka veel seotud stigmaga, mistõttu nii mõnigi abivajaja kõhkleb spetsialisti poole pöördumast.

Samuti rõhutatakse kirjanduses, et haavatavamas olukorras on tavaliselt etniliste vähemuste esindajad, aga ka naised. Töötingimused on üldiselt halvemad teadusvaldkondades, kus naised ülekaalus on. Lisaks on naissoost akadeemilised töötajad meeskolleegidest enam hõivatud nn tasustamata hooletööga ning väidetavalt ka osavõtlikumad tudengite murede ärakuulamisel, mis nende töökoormust ja stressi veelgi suurendab.

Rõhuasetus turgutamisele

Ka Eesti ülikoolidest on kostnud kriitikat neoliberaalsete reformide aadressil. Eriti kehtib see Tallinna ülikooli töötajate kohta, kes on sel teemal avaldanud ridamisi artikleid ajalehes Sirp. Neis leiavad kajastamist ka neoliberalismi kahjulikud mõjud töötajate heaolule, vt nt www.sirp.ee/mis-on-neoliberaalne-
ulikool/. Õppejõudude läbipõlemise sotsiaalpsühholoogilisi mehhanisme on teemakohase kirjanduse põhjal aga mõjusalt kirjeldanud Tallinna ülikooli õppejõuarenduse ekspert Katrin Aava (www.sirp.ee/oppejoudude-labipolemise-pohjused/). Harvem on avaldatud artikleid, kus teadustöötajad omaenda vaimse tervise probleemidega seotud kogemusi jagavad. 31. märtsil 2023 ajakirjas Universitas Tartuensis ilmunus seostas TÜ professor Tanel Tenson neid projektipõhise töökorraldusega, kaasprofessor Ester Oras aga tõi välja raskused pereelu ja akadeemilise karjääri ühitamisel: www.ut.ee/et/sisu/ettevaatust-akadeemiline-kurnatus.

Üldiselt näib aga meilgi valdavat lähenemine, kus keskendutakse mitte vaimse tervise seisukohast soodsa töökeskkonna loomisele, vaid pigem indiviidide vastupanuvõime tugevdamisele ja vajadusel nende turgutamisele.

Iseloomulik on selles osas Tartu ülikooli personaliosakonna juhataja Kristi Kuninga 2024. aastal väljaöeldu: „Töö ülikoolis võib olla keerukas ja nõudlik, mistõttu on sageli raske saavutada tasakaalu töö- ja puhkeaja vahel. Tööandjana pingutame teadlikult tööheaolu nimel: soodustame töötajate professionaalset enesearengut ja iseseisvust, tähistame ühiselt olulisi tähtpäevi, võimaldame tervisepäevi ning pakume võimalust osaleda mitmesugustel tööheaolu ja vaimset tervist toetavatel koolitustel. Seejuures on tähtis koolitada juhte, et nad oskaksid oma töötajaid hoida.“ Selle kommentaari andis Kuningas MTÜ Peaasjad poolt hõbemärgise omistamise puhul, millega tunnustatakse oma töötajate vaimset tervist väärtustavaid organisatsioone.

“Vaja on muuta ühiskondlikke hoiakuid ja töökultuuri.

Meie kõrgkoolide teemakohastest üritustest väärib erilist esiletõstmist Tallinna ülikooli vaimse tervise kuu, mida tähistatakse oktoobris. Mullune programm oli eriti mitmekesine, hõlmates ligi pooltsada ettevõtmist. Nende hulka kuulusid teemakohased debatid, spordiüritused, stressi ja ärevust vähendavate tehnikate õpetamine, kunstitöötoad ja palju muudki. Muu hulgas olid kaasatud teraapiakoerad ning harrastada sai Monty Pythoni tuntud sketšist inspireeritud totterkõndi. Üsna samalaadsed on olnud Eesti kunstiakadeemia vaimse tervise nädalad, kus mullu märtsis sai lõõgastuda saunas, harrastada joogat ja vabastada pingeid karjumisruumis. Sedalaadi üritused on tavaliselt mõeldud niihästi üliõpilastele kui kõrgkoolide töötajatele. 

Ka oma töötajate individuaalsele nõustamisele on ülikoolid mõelnud. Näiteks Tartu ülikooli personaliosakond on selleks tööle võtnud kaks osalise koormusega psühholoogi.

Töökultuuri muutmise vajadus

Lisaks peavad õppeasutused oluliseks juhtivtöötajate juhendamist, et nad oskaksid igapäevaolukordades pingeid ennetada ja maandada. Sellele aspektile oli suuresti pühendatud mullu veebruaris Tartu ülikoolis korraldatud tööheaolu ja vaimse tervise konverents „Psühholoogiline turvalisus – kuidas seda luua ja hoida?“. Selle ettekanded on tänini veebis järelvaadatavad.

Ka Katrin Aava rõhutab, et vaimse tervise edendamise seisukohast on hädasti vaja muuta ühiskonna hoiakuid ja töökultuuri. Paraku hinnatakse ikka veel kõrgelt töötajaid, kes teevad ületunde, ei keeldu kunagi lisakohustuste enda peale võtmisest ning on ka vabal ajal tööandjale kättesaadavad. Ometi on uuringud veenvalt näidanud, et ületöötanud või töösõltlastest inimesed ei ole oma töökohustuste täitmisel lõppkokkuvõttes sugugi teistest edukamad. Küll on aga hapram nii nende vaimne kui ka füüsiline tervis.

Lisaks on oluline teemakohane avalik debatt. On tähelepanuväärne, et kui eesti keeles kirjutatakse vaimse tervise probleemidest akadeemias, siis viidatakse enamasti ikka välismaistele, seejuures eriti ingliskeelsetes riikides tehtud uuringutele ja seal ilmsiks tulnud juhtumitele. Ent on sama hästi kui kindel, et meilgi leidub neid, kes akadeemilises maailmas valitseva töökultuuri tõttu on maksnud lõivu oma vaimsele tervisele. Eesti eripärade mõistmiseks oleks väga soovitav jagada selletaolisi kogemusi ka avalikkusega. Teisalt tasub esile tõsta ka lugusid tõhusa abi saamise kohta oma õppeasutustelt ja kolleegidelt ning eeskuju väärivatest moodustest vaimset tervist soosiva töökultuuri loomisel. Ootame tagasisidet e-aadressil rain.soosaar@opleht.ee. Soovi korral tagame anonüümsuse.

---

Artikli kirjutamisel on kasutatud muu hulgas järgmisi allikaid:

Adam. P. Johnson, Rebecca J. Lester. Mental health in academia: Hacks for cultivating and sustaining wellbeing. American Journal of Human Biology 2021, e23664, doi.org/10.1002/ajhb.23664.

Nicol. G. Power et al. An Analysis of University Mental Health. Initiatives Aimed at Academic Workers. New Solutions: A Journal of Environmental and Occupational Health Policy 2025, 35:3, 292–303.

Oliver Vodeb et al. Australian Public universities and the destruction of the academic community. Social Alternatives 2022, 41:1, 35–43.