• Ugala lavastus „Seisukoht“ näitab, kuidas me toodame põlvest põlve korduvaid mustreid. Seda seni, kuni keegi ahela teadlikult katkestab.

---

„Seisukoht“

• Lavastaja Vallo Kirs.

• Lavastusdramaturg Tõnis Parksepp.

• Tõlkijad Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs.

• Kunstnik Annika Lindemann.

• Kostüümikunstnik Annika Mänd.

• Muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois.

• Valguskujundaja Villu Konrad.

• Osades Maarja Johanna Mägi (külalisena), Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Merlin Kivi, Martin Mill.

• Esietendus: 21. veebruar 2026 Viljandis Ugala teatris.

Ugala „Seisukoht“ lõppeb The Korgise lauluga „Everybody’s Gotta Learn Sometime“ („Kõik peavad kunagi õppima“). See on ilus ja lootusrikas lõpp. Koduteele tuli kaasa helge ja soe tunne. „Seisukoht“ ehk „Anahera“ (ingl k ilmus 2016. aastal) on Uus-Meremaal elava näitleja, näitekirjaniku ja stsenaristi Emma Kinane’i kirjutatud ja auhindu saanud näidend peresuhetest. Näidend on Eesti vaataja jaoks kohandatud, muudetud on tegelaste nimed ja algselt maoori päritolu lastekaitsetöötaja on lavatükis pärit Lapimaalt. Originaalvarianti ma näinud pole, kuid muudetud versioon mõjub Eesti kontekstis loomulikult. Ugala mängukavasse sobib „Seisukoht“ hästi – üks pereelu valupunktidele vajutav lavastus on selle teatri repertuaaris igal hooajal, nii nagu on koolikavas kohustuslik kirjandus. Vastasel juhul unustaksime oma põhiväärtused. 

Igaühel oma arusaam

Esimene vaatus positsioneerib tegelased. Vaataja saab teada, milline on iga tegelase seisukoht. Sõnaveeb ütleb „seisukoha“ selgituseks, et sõna tähendab seda, mida sa millegi kohta arvad või usud. Vanemad Liis (Klaudia Tiitsmaa) ja Marko (Martin Mill) on täiesti kindlad, et see, kuidas nad oma lapsi kasvatavad, on õige ja lastele parim. Lastekaitsespetsialist Lumi (Maarja Johanna Mägi) on veendunud, et enamasti jõuab ta iga pere juurde juba paar põlvkonda hilinenult. Samas ei kaota ta lootust, et muutused peavad tulema. Laste käest ei küsi keegi, millesse nemad usuvad. 

“Näidend on Eesti vaataja jaoks kohandatud, maoorist lastekaitsetöötajast on saanud laplane.

Lavastuses liigutakse pidevalt ühest ajast teise, alates sündmusest, mis oli peredraama käivitaja, kuni tulevikuni, mil asjaosalised on juba vanemad. Ema on siis juba eakam ja lapsed Henry (Rait Õunapuu) ja Lotta (Merlin Kivi) täiskasvanud. Mulle meeldisid väga kõik osatäitmised. Näitlejate ühine nimetaja võiks olla rollitäpsus. Lottat mänginud Merlin Kivi oli mu lemmik. Väike tubli tüdruk, kes ei jää vanematele jalgu, kes ei kaota kunagi usku, et inimesed on head. Maarja Johanna Mägi mängitud lastekaitsespetsialist Lumi põhimõttekindlus pani mõtlema, et kui kõik lastekaitsetöötajad oleksid nii sihikindlad ja kasutaksid oma meetodites põikpäisust, siis päästetaks ära oluliselt rohkem lapsi. 

Kuigi, nagu lavastuses välja tuli, ei ole kunagi kõik mustvalge. Kui õpetad ühe väikese lapse ütlema „jah“ ja „ei“, võib see oskus maksta talle ühel päeval elu. Siit joonistuski välja lavastuse peamine mõte: kõik seisukohad on millekski head ja millekski halvad. Keegi ei tea, kuidas lõpuks läheb. Isegi siis, kui oma südames tahame ainult head. 

Vaimne vägivald

Lavastaja Vallo Kirs ütleb oma intervjuus ERR-ile, et: „Seadusandlust peaks ehk kohati järele aitama või täiendama, kuid võrdluses muu maailmaga on meil päris hästi. Muidugi võiks raha alati rohkem olla. Usun, et iga lastekaitse valdkonda investeeritud euro on investeering meie tuleviku vundamenti.“ Teades ise mõne õnnetu lapse lugu, pean samuti nentima, et seadus ei tule mitte inimestele järele, vaid inimesed peavad kohanduma seadusega. Ja seetõttu ei pääsegi mõni laps kodust, kus ta ei peaks kasvama. 

Seadus arvab nimelt, et iga ema armastab oma last. Lavastuses ütleb ema Liis, et ta ei armasta ühtegi last, ei enda omi ega võõraid. Tema ema ei oleks tohtinud teda ja tema omakorda enda lapsi saada. Ometigi, kui nad sul juba olemas on, tuleb nendega ju kuidagi hakkama saada. Kõige lihtsam on sel juhul kehtestada reeglid ning karistused, mis põhinevad ignoreerimisel. Näiteks on tema arvates hea karistusvahend lasta lapsel õues tundide viisi ühe koha peal seista. Seni, kuni lapsi ei peksta, pole ju veel midagi hullu ju juhtunud. 

“Kui kõik lastekaitsetöötajad oleksid nii sihikindlad kui Lumi, siis päästetaks oluliselt rohkem lapsi.

Lumi, kes kehtestab ennast samuti ühel kohal seismisega, suudab muutuse ära oodata. Saavutab selle, et isa Marko hakkab aru saama, millises vaimses kängitsetuses tema lapsed elavad. Küll aga ei oska Lumi oma nooruses ja kogenematuses arvata, et isa astub perest ja muredest lihtsalt välja ning lahkub. 

Mustrite murdmine 

Peab nentima, et lavastuses nähtu on üsna tavapärane muster tänapäeva pereelus. Kui läheb suuremaks jamaks, siis ütlevad isad; vahel harva emad: „Tsurr, meie seda mängu edasi ei mängi.“ Ja nii me põlvest põlve neid korduvaid mustreid toodame. Kuni keegi teadlikult ahela katkestab. Kirjeldatud loos teeb seda Lotta. Tema arvates tuleb hakata looma uusi ja häid mälestusi. Tuleb üksteisele andestada, sest olnut ju enam ei muuda, tulevikku aga küll.  

Pärast etendust tegi üks ema garderoobis teistele nalja, et peaks koju helistama ja küsima, kas lapsed seisavad ikka veel õues. Head emad julgevadki enda üle naerda, halvad emad arvavad, et nad ei eksi kunagi.