• Oluline on, et inimene saaks ennast teostada ega peaks tundma oma eripära või vajalike kohanduste pärast häbi. Kohandused hariduses peavad tulevikuuksi avama, mitte neid sulgema.

Avaldame Atko-Madis Tammari ettekande logopeedide ühingu veebiseminaril 27.03.2026 (lühendatult).

Õigus haridusele on igaühe põhiõigus. Nii ütleb põhiseaduse § 37 lõige 1. Siin ei ole võimalik teha erandeid. Inimene on inimene – inimeseks olemist ei määra vanus, sugu, nahavärvus, veendumus, terviseseisund. Paraku näitab ajalugu, et need erandid on olnud võimalikud. Põhiseaduse § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Väärikusest ja võrdsetest õigustest räägivad ka ÜRO lapse õiguste konventsioon, mis võeti vastu 1989. aastal, ja 2006. aastal vastu võetud puuetega inimeste õiguste konventsioon.

See ei tähenda, et kõik inimesed saaksid oma õigusi teostada ühtemoodi. Õigusel on küll võim võimalikkuse üle, see määrab, mis peab olema, kuid õigusel ei ole võimu muuta olevat olematuks ega olematut olevaks. Kõik, mis on juhtunud, on juhtunud. Kui õunapuu on kuivanud, on võimalik teda asendada, kuid mitte uuesti ellu äratada (vt „Osa Tallinna Maarjamäe mälestuspaiga õunapuudest on hävinud“, ERR, 17.03.2026). Õigus määrab, kuidas juhtunut määratleda ning millised on tagajärjed.

Minu erialane ettevalmistus ei anna mulle õigust ütelda logopeedile, kas ja kuidas laps logopeedi abi vajab. Samuti ei ole mul võimalik järeldada, et sobiv abi tähendab alati täielikku õnnestumist. Alati ei pruugi minna hästi. Alati võib olla mõni asjaolu, mida ei ole märgatud või millega ei olnud võimalik arvestada. Alati ei olegi võimalik. Tulevad meelde mõisted düsgraafia ja düsleksia. Oluline on, et inimene saaks ennast teostada ega peaks tundma oma eripära või vajalike kohanduste pärast häbi. Kohandused hariduses peavad tulevikuuksi avama, mitte neid sulgema.

Kord kui utoopiline eesmärk

Alustan korrast kui utoopilisest eesmärgist.

Hariduse kättesaadavusest sõltub ühiskondlik toimetulek ja ka põhiseaduslike väärtuste kaitse, sealhulgas inimõiguste, üldise rahu ja demokraatia kaitse. Haridus määrab tuleviku. Ikka selleks, et igal järgmisel põlvkonnal oleks võimalik jõuda eelmise põlvkonnaga võrreldes paremale järjele (põhiseaduse preambul). Ikka selleks, et ühiskond areneks majanduslikult. Et väärtustataks heaoluühiskonda, aga ka õigusriigi põhimõtteid. Haridusel on ilmselgelt ühiskondlik mõõde, kuid kui rääkida haridusest kui põhiõigusest, räägime ikkagi inimesest, keda teadmised, oskused ja hoiakud aitavad elus hakkama saada.

Põhiseadust ja konventsioone tuleb mõista nii, et olemasoleva ebavõrdsuse leevendamiseks tuleb teha mõistlikke kohandusi. Hariduses tähendab see võrdsete võimaluste loomist eneseteostuseks (põhiseaduse § 19 lg 1). Haridustasemest sõltub see, millise tegevusala, elukutse ja töökoha valime (põhiseaduse § 29 lg 1). Kõigil on õigus haridusele, kuid hariduse tähendust ei tuleks otsida mitte koolist, vaid tulevikust. Võrdsed võimalused hariduses ei tähenda võrdseid eeldusi ega tulemusi. Mõistlike kohanduste korral võib aga erinev võimalikkus kujuneda võrdseks võimaluseks eneseteostuses. Haridus on tihedalt seotud inimväärikusega, inimeseks olemisega.

Lapsel on õigus olla teiste lastega koos lasteaias ja koolis. Ometi on õiguskantsler saanud lapsevanematelt avaldusi, kus muu hulgas on öeldud, et „õppeasutus on soovitanud lapsel vahetada kooli või lasteaeda“. Kusagil mujal on lapsel parem. Kõlab ka soovitus, et vanem taotleks lapsele koduõpet. See võib tunduda ülla eesmärgina, kuna koolis on lapsel halb, kuid kas sellisel soovitusel on ka õiguslik alus? Soovitus, mis sageli kõlab nõudmisena, sisaldab palju enamat kui seaduse täitmise küsimust. Sellised soovitused ei ole pahatihti kantud eesmärgist pakkuda lapsele tuge, mida ta vajab.

12. veebruaril tutvustati riigikogu täiskogu istungil Eesti inimarengu aruannet 2026. Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna tõdes siis, et haridusvaldkonnas korraga ette võetud muudatuste hulk on sedavõrd suur, et nende rakendamisega jäädakse jänni. Ka muudatuste ettevalmistus ei ole olnud piisav. Lisaks pidavat haridusvaldkonna eelarve vähenema nelja aasta jooksul ligikaudu 80 miljoni euro võrra. Komisjoni esimees tõi olukorra ilmestamiseks välja kuueteistkümne aasta taguse kaasava hariduse põhimõtte kehtestamise: seadus võeti küll vastu, kuid teadmisi ja võimekust selle elluviimiseks ei olnud.

Riigikogu ülesanne on kujundada toimiv õiguskord. Kui poliitiline tahe on jõudnud seadusesse, tuleb seadust täita. Seadus, mida ei ole võimalik täita, teeb ruumi omavolile. Kuidagi peab ju lasteaed ja kool elu kirjususes ettetulevaid olukordi lahendama. Omavoli on aga demokraatliku õigusriigi vastand.

Kui vaadata tagasi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisele 2010. aastal, millele Liina Kersna viitas, siis toona jäi riigikogu täiskogu istungil kõlama mõte, et seaduse vastuvõtmisega muudatused veel ei lõpe. Toonased arutelud võib võtta kokku eelnõu teisel lugemisel kõlanud Lauri Vahtre kujundlike sõnadega, mille kohaselt tuleb haridusseadusi teha seni, kuni riigikogu liikmete näpud suudavad hääletusnuppe vajutada. Samal ajal kostsid ühiskonnas hääled, et millal ometi antakse haridusasutustele aega atra seada. Koolid on pidevatest muudatustest väsinud.

Muudatused on puudutanud ka logopeede, kellel on oma osa kaasava hariduse põhimõtte rakendamisel. Kaasava hariduse põhimõte eeldab, et lapsed õpivad üldjuhul koos elukohajärgses koolis, sõltumata nende erinevatest vajadustest (vt õiguskantsleri 25.06.2025 seisukoht „Tasemeklasside ja temporühmade moodustamine Aruküla põhikoolis“).

“Kuigi logopeedide rakendamine haridussüsteemis ei ole uus, ei mainitud 2010. aastal vastu võetud seaduses logopeede kui tugispetsialiste.

Kuigi logopeedide rakendamine haridussüsteemis ei ole uus, ei mainitud 2010. aastal vastu võetud seaduses logopeede kui tugispetsialiste. Haridus- ja teadusministeeriumi esindaja selgitas 13. mail 2010 riigikogu kultuurikomisjonis, et eelnõus ei ole eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi kõrval  logopeedi nimetatud sellepärast, et vajadus eripedagoogide järele on suurem.

2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega loeti logopeedi teenus eripedagoogi teenuse alla kuuluvaks (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seadus 340 SE). 2018. aastast alates on logopeed seadusega tunnistatud alus- ja üldharidusasutuse tugispetsialistiks (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus).

Logopeed Siiri Kliss on Õpetajate Lehes selgitanud, et „kõige üldisemalt öeldes arendab eripedagoog rohkem kognitiivseid protsesse – taju, mälu, mõtlemist, tähelepanu – ning logopeed kõnet“ (vt „Eesti logopeedia sada aastat“, Õpetajate Leht, 12.03.2024).

Õiguskantslerini jõuavad üksikjuhtumid, mis paraku näitavad, et logopeed ei jõua kõikide lasteni. Riigikontrolör Janar Holm tutvustas 30. novembri 2020. a Õpetajate Lehes riigikontrolli auditit ning tõdes, et „seadusega lubatu ei tohi sõltuda õnnest“. Auditi kohaselt oli lasteaedade ja koolide hinnangul tollal puudu 335 logopeedi. Kui paljud lapsed jäävad 2026. aastal vajalikust ja sobivast toest ilma?

Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko rõhutas riigikogus, et kooli ressursid võivad ebavõrdsust kas süvendada või leevendada. Peatoimetaja tõdes, et „me oleme harjunud omistama haridusliku ebavõrdsuse põhjused kodudele, lükates süü enda õlult maha“.

Aastal 2025 leidis riigikontrolör, et kuigi haridus- ja teadusministeerium heidab kohalikele omavalitsustele ette suutmatust täita nõudeid, ei suuda ministeerium riigi peetavates kutsekoolides tagada õpilastele „õigusaktidega ette nähtud individuaalsetest vajadustest lähtuvat tuge“.

Tallinna ülikooli eripedagoogika õppejõud Ene Varik-Maasik on öelnud, et „õpilastel, kellel on sügavalt väljendunud lugemis- ja kirjutamisraskused ja kes ei saa piisavalt tuge või kelle õpet vajalikul määral ei kohandata, tekivad tavaliselt õpiraskused“ („Lugemisraskused võivad viia õpiraskusteni“, Õpetajate Leht, 06.12.2019).

Logopeedi abi tagamine ei ole sõnakõlks seaduses. Seadusega antud õigus ei tohi jääda paberile. Lõputud arutelud kaasava hariduse ja selle toimimise üle näitavad üksnes seda, et piiratud ressursside tõttu tuleb riigil teha valikuid. Nii nagu 2010. aastal eelistati eripedagoogi logopeedile. See aga ei tähendanud, et lastel ei ole kõneravi vaja.

Logopeedid Merit Hallap ja Marika Padrik leidsid Õpetajate Lehes avaldatud artiklis, et logopeedide puudus tuleneb muutunud hariduskorraldusest, seadusandlusest ja logopeedi teenuse dubleerimisest („Logopeedide nappusest logopeedide pilgu läbi“, Õpetajate Leht, 27.03.2018). Nad pidasid logopeedia suuna üliõpilaste arvu kahekordistamist (22 inimeseni) piisavaks ning logopeedide puudust ajutiseks.

Inimarengu aruande tutvustamisel riigikogus leidsid fraktsioonide esindajad, et nüüd on vaja teha otsuseid. Samas jäi selgusetuks, mis otsuseid tehakse, kui arutelu algas tõdemusest, et haridus on küllastunud muutustest ja kõige jaoks ressursse ei ole.

Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis ilmus 17. detsembril 2025 koolidirektor Hendrik Aguri artikkel pealkirjaga „Ida-Virumaa kutsehariduskeskus peatab kutseõppe ja hakkab noortele eesti keelt õpetama“. Agur tõdes: „Meil ei ole mõtet enam seda ressurssi kulutada, õppida eestikeelses keskkonnas, kus tegelikult õppijad sellest aru ei saa.“

Aastaid on mängitud eesti keele õpetamist, millega on noortelt võetud võimalus eestikeelses ühiskonnas ennast teostada parimal võimalikul viisil. 2019. aastal leidis õiguskantsler, et lahendus, mis võimaldab eri emakeelega noortel õppida ühes koolis, toetab ühiskondlikku üksteisemõistmist ja selle kaudu ka põhiseaduslikke väärtuste järgimist (õiguskantsleri 08.05.2019 seisukoht „Kohtla-Järve koolivõrgu ümberkorraldamine“). See nõuab riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt senisest suuremat pingutust, et tagada eesti keele jätkusuutlikkus ka neis kohtades, kus eesti emakeelega inimesed on vähemuses.

“Kas haridusutoopia midagi sellist, mis saab teostada alles aastate pärast?

Kas riigikogu järjekordsed muudatused ja lubadused tähendavad järjekordset utoopiat, mille vastu tuleb võidelda? Või hoopis utoopiat, mille eest tuleb võidelda, et utoopia muutuks tegelikkuseks? Või on haridusutoopia midagi sellist, mis saab teostada alles aastate pärast? 1869. aastal kirjeldas Jules Verne raamatus „20 000 ljööd vee all“ allveelaeva Nautilus, mis töötab mereveest saadud soolaga. Ligi 160 aastat hiljem on see uskumatuna tundunud idee muutumas elujõuliseks: leitud on lahendus, mis võimaldab akudes kasutada haruldase liitiumi asemel naatriumi („Jetzt kommt Chinas Salzbatterie“). Mis kunagi näis võimatu, on nüüd võimalik.

Kas logopeed jõuab kõigi teda vajavateni lasteni kiiremini?

Statistika koosneb üksikutest lugudest, mille eristamine süsteemis võib osutuda võimatuks ülesandeks. Ometi on igal lapsel oma lugu. Küsimus ei ole ammu enam selles, kas logopeed kuulub haridusasutuse tugispetsialistide hulka. Küsimus on selles, kas iga laps, kes tuge vajab, seda ka saab.

Võrdsus kui illusioon

Siit jõuame punkti, kus tuleb rääkida võrdsetest võimalustest hariduses. Igaühel on õigus omandada haridus oma võimete kohaselt. Kõigil lastel on õigus haridusele. Seda õigust ei saa mitte kelleltki ära võtta.

Haridus peab olema võrdselt kättesaadav kõigile lastele. Kuid kas see on nii enesestmõistetav ja ka võimalik, kui iga laps on isemoodi? Loomulik on, et laps läheb hommikul kooli. On rõõmu ja ehk mõnikord tuska. Unistused. On tunda kohustust, pinget ja kõike, mis õppimisega kaasneb. Kas see ikkagi on kõigile lastele nii mõistetav ja loomulik?

Logopeed Helen Kaufmann selgitas Õpetajate Lehes ilmunud artiklis, et enamasti on lastel häälduse mured, aga esineb ka kogelust, lauseloome probleeme ja suhtlusprobleeme (vt „Logopeedide töökoormus järjest suureneb“, Õpetajate Leht, 10.06.2022). Tema hinnangul vajab kahekümnest lapsest viis logopeedilist abi. Kuna lasteaedades ja koolides napib logopeede ja eripedagooge, jõuab eralogopeedi juurde lapsi ka kaugematest piirkondadest. Põhjus on selles, et kohapeal abi puudub või on ootejärjekorrad väga pikad.

“Haridus peab olema võrdselt kättesaadav kõigile lastele. Kuid kas see on nii enesestmõistetav ja ka võimalik, kui iga laps on isemoodi?

Logopeed Helje Möller on oma artiklis välja toonud, et kõige keerulisem on kõnest arusaamise puudumine: laps võib küll täiskasvanu lauseid järele korrata, kuid tema kõne ei ole sisuline, mistõttu peetakse teda ekslikult rumalaks, kuigi lapsel võib olla hea mälu ja matemaatilised võimed (vt „Kõneteraapia käibki mängu kaudu“, Õpetajate Leht, 28.02.2022). On ka lapsi, kellel puudub kõne täielikult. Vaja on õigel ajal sekkuda.

Kui kujutaksime ette üht last kõigi oma rõõmude ja muredega, võib igaühel tekkida lapsest väga erinev pilt. Lastel on erinev sotsiaalmajanduslik taust. Taustaks ka see, kas elatakse maal või linnas. Kuid ka lasteaiad ja koolid on väga eriilmelised. Isegi ühe lasteaia ja kooli töötajad on eriilmelised. Ka ootused lapsele võivad olla erinevad, sest need sõltuvad igaühe veendumustest. Õpetaja ja vanema ootused võivad olla vägagi erisugused. Mida tähendab see eriilmelisus, kui kokku saavad väga erinevad tegurid, mida saab ehk statistiliselt mõõta, kuid millest järeldusi teha on keeruline?

Osa lapsevanemaid on seetõttu otsustanud panna lapse erakooli õppima. Kui aastaid tagasi vaieldi riigikogus erakoolide rahastamise üle, toodi välja, et munitsipaalkool ei suuda pakkuda lapsele vajalikku tuge ega väiksemate klassidega rahulikku õppekeskkonda (erakooliseaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 142 SE). Oli aeg, kus tundus, et erakoolis saab luua kogukonda ühendava, vanemaid kaasava ja lapsi toetava õppekeskkonna. Kuid kas kõigis neis algatustes tajuti ka kooli pidamisega kaasnevaid kohustusi täiel määral? Tõsi on, et paljud lapsed vajavadki tavapärasest erinevat õppekeskkonda.

Kohaliku omavalitsuse kohustus on pakkuda kõigile lastele neile sobivat õppekeskkonda. Õiguskantsler on selgitanud, et kohalik omavalitsus kui koolipidaja peab saama kooli tegevust kohandada nii, nagu konkreetse kohaliku omavalitsuse olukord seda võimaldab (õiguskantsleri 23.05.2022 seisukoht „Laulasmaa Kooli tegevuskoha muutmine“). Mitme väiksema kooli ülalpidamine on kallis ja koolide ühendamine või ka tegevuse lõpetamine võib olla möödapääsmatu, kuna koolid peavad suutma täita kõiki seadusega määratud ülesandeid, sealhulgas tagama õpilastele logopeedi abi.

Kuid miks on vallavalitsus selgitanud õiguskantslerile, et logopeedi teenust ei ole mõistlik osutada lasteaias kohapeal, sest see oleks ebaõiglane teiste lasteaedade laste suhtes, kes seda teenust lasteaias ei saa (õiguskantsleri 10.03.2025 seisukoht „Logopeediteenuse osutamine lasteaias“)?

Õpilane, kes on saanud prillid, on enne seda pidanud pingutama, et näha tahvlile. Õpilane, kes ei kuule hästi, tuuakse viimasest pingist klassi esimesse pinki. Kui palju need õpilased pidid enne kohandust õppimisel rohkem pingutama kui teised? Kui palju jäi neil nägemata või kuulmata? Seda on keeruline hinnata. Sageli võib tekkida küsimus: mis mõttes ei näe või ei kuule hästi – teised saavad ju hakkama, saad ka sina. Võib kõlada ka lause „Võta ennast kokku!“. Õppetööga kaasnev pingutus on vajalik, kuid see juba iseenesest väsitab ja tekitab stressi.

Missuguse pingutusega seisab silmitsi aga lugemis- ja kirjutamisraskusega laps? Tallinna ülikooli eripedagoogika lektor Kadi Lukanenok kirjeldas seda Õpetajate Lehes lugemisülesande katsega, kus sõnades olid tähed asendatud märkidega, ning kuulamisülesandega, kus oli jutu arusaamise segamiseks lisatud kõrvalised hääled ja helid (vt„Kuidas tunneb end koolis lugemisraskusega laps?“, Õpetajate Leht, 26.09.2023). Kirjutamisülesanne tuli teha peegliga ja mittedominantse käega piiratud aja jooksul. See katse võimaldas tegijatel kogeda tunnet, kui ei jõuagi ülesannet lõpetada, aga juba antakse järgmine.

Laste haridustee sõltub kohalike omavalitsuste, lasteaedade ja koolide võimekusest. Kuid kas tohib olla nii, et lapsele pakutakse tuge üksnes juhul, kui kohalikul omavalitsusel, lasteaial ja koolil on selleks ressurssi, sealhulgas teadmisi, oskusi ja hoiakuid? Kas nii ei teki olukord, kus lapse tulevik sõltub vanemate südikusest, võimekusest ja tahtmisest?

Kuidas aga jõudis kohalik omavalitsus järelduseni, et lasteaias ei saa logopeedi teenust pakkuda, kuna logopeedi ei ole olnud võimalik tööle võtta? Põhjendati, et logopeede on vähe ja omavalitsusel ei ole võimalik mõjutada seda, kui palju noori võetakse Tartu ülikooli logopeediat õppima. Samas leidis lapsevanem oma lapsele logopeedi ja raha, et tasuda logopeedile, ta leidis ka aja, et lapsega käia logopeedi juures. Lapsevanemal ei olnud valikut. Kohalik omavalitsus leidis, et tal oli valik mitte pakkuda lapsele kõneravi. Õiguskantsler leidis, et kui vanemal on võimalik leida lapsele logopeed, on ka kohalikul omavalitsusel võimalik leida logopeed (õiguskantsleri 15.02.2023 seisukoht „Kõneravi lasteaias“).

Nädala alguses jäi silma töökuulutus, milles pakuti lasteaia logopeedile töötasu alates 2500 eurost kuus. Nõutavaks peeti erialast magistrikraadi või sellele vastavat kvalifikatsiooni või logopeedikutset. Aastal 2016 selgitas õiguskantsler ühele kohalikule omavalitsusele, et üldine spetsialistide nappus ei tähenda seda, et lastele ei peaks logopeedi teenust pakkuma. Vajadusel tuleb pakkuda kõrgemat töötasu, elamispinda või hüvitada transpordikulud (õiguskantsleri 01.03.2016 seisukoht „Eesti õppekeele tagamine Narva lasteaias Punamütsike“). Kas aastal 2026 on logopeedi töötasu piisav ja töötingimused nii head, et kohalik omavalitsus saab rahuliku südamega vaadata peeglisse?

Aastal 2022 tuli lapsevanemal tasuda ühe kõneraviseansi eest 45 eurot, 2023. aastal oli see tasu 60 eurot. Sel nädalal vaatasin, et kõneravi hind küünib juba 80 euroni. 2023. aastal pakkus kohalik omavalitsus kolm korda kuus lapsega eralogopeedi juures käivale vanemale ühekordset toetust 200 eurot. Samuti soovitati, et vanem taotleks lapse puude kindlaks tegemist, et tal oleks edaspidi võimalik saada riigi rahastatud teenuseid.

Lapse puude tuvastamine ei võta lasteaialt kohustust korraldada lapsele logopeedi abi. Kui lasteaias logopeedi ei ole, ei pea vanem panema last teise lasteaeda või leidma abi väljastpoolt lasteaeda. Kohalikul omavalitsusel ei ole õigust asendada oma seadusest tulenevat kohustust toetusega. Kõneravi pakkumise kohustus ei sõltu pere majanduslikust olukorrast. Seaduse järgi on logopeedi abi lapsele tasuta ja vanemal ei ole vaja tõendada enda majanduslikku olukorda (vt näiteks õiguskantsleri 08.01.2025 seisukoht „Koolitranspordi korraldamine õppimisel tuge vajavale õpilasele“).

Kui omavalitsus jätab oma ülesande täitmata ehk logopeedi abi korraldamata, tuleb tal hüvitada lapsevanemale tema tehtud kulutused. Kohalik omavalitsus ei saa seadusest tulenevat kohustust eirata. Põhiõiguste kaitse on kohaliku omavalitsuse kohustus (põhiseaduse § 14), mille täitmisel tuleb lähtuda seadusest (põhiseaduse § 154 lg 1).

Logopeedi abi ei ole illusioon ning see pole mõeldud ainult neile, kellel on olnud õnne.

Inimene on tervik. Kui laps ei näe või ei kuule hästi, tal on kirjutamis- või lugemisraskused, ta ei jõua järge pidada ja jääb õppimises teistest maha, on lihtne teha järeldusi, mis võivad viia täiskasvanuid algpõhjusest eemale. Pigem on laps laisk ja hooletu. Mida aga tunneb laps, kui asjad kasvavad üle pea ja tal kaob lootus. Teised lähevad edasi, kuid tema maadleb ikka ülesandega, mida tal ei olnudki võimalik enda terviseseisundist tulenevalt lahendada.

Psühhiaater Madis Parksepp tõdeb Õpetajate Lehes: „Mõnikord väljendub lapse kõnearengu häire käitumisprobleemina – laps trügib, tõukab, lükkab teisi. Tegelikult on asi selles, et laps ei suuda ennast sõnadega väljendada ja vajab abi“ (vt „Varasel märkamisel on mõtet siis, kui sellele ka reageeritakse“, Õpetajate Leht, 25.11.2025).

Lapse toetamist puudutavad vaidlused jõuavad ka õiguskantslerini, kuid sageli keskenduvad täiskasvanud neis vaidlustes omavahelise vastutuse jagamisele. Tekib olukord, kus justkui tehakse palju – peetakse ümarlaudu ja koostatakse dokumente –, kuid lapse jaoks jääb koju jõudes maailm ikka endiseks. Laps ei tule talle pandud ootustega toime. Seetõttu on oluline, et täiskasvanud mõistaksid lapse raskuste tegelikke põhjuseid.

Või nagu on selgitanud kakskeelsete laste hindamist logopeed Heljo Möller Õpetajate Lehes avaldatud artiklis: „Logopeedilisse teraapiasse jõudmine eeldab lapse kõne arengu võimalikult täpset hindamist. Kahjuks juhtub ka praegusel ajal, et laps ei jõua õigel ajal logopeedi juurde, sest tema vähese kõnearengu põhjuseks peetakse kakskeelsust ega märgata seetõttu keelepuuet, mis on juba väljendunud esimeses keeles“ (vt „Kuidas pakkuda logopeedilist tuge muu kodukeelega lapsele?“, Õpetajate Leht, 10.06.2025).

Ei tohi unustada ka muukeelseid puuetega lapsi ja noori. Õigus haridusele tähendab, et kõigil lastel on õigus tulla toime eestikeelses keskkonnas ja võrdselt osaleda ühiskonnaelus. Valdav osa haridusliku erivajadusega lastest suudab õppida ka muus keeles kui oma emakeeles, kui neid õigesti toetada. Eestikeelsele õppele üleminek on nende huvides (õiguskantsleri 26.10.2023 seisukoht „Eestikeelsele õppele üleminek“). 

Keskmist inimest ei ole olemas. „Inimrühma keskmise alusel võib üksikisikute kohta järeldusi teha ainult siis, kui iga rühma liige on teisega identne ja ükski rühma liige aja jooksul ei muutu,“ kirjutas infosüsteemide professor Kuldar Taveter 13. veebruaril 2026 ajakirjas Universitas Tartuensis, tutvustades õpetajatele ja juhendajatele mõeldud raamatut „Keskmise lõpp“ („The End of Average“).

Õppekava standardite ja ootuste mõõdupuu stardijoonel on väga erinevate tunnustega lapsed, kes peavad läbima etteantud raja. Kuivõrd sellel rajal suudetakse iga lapse eripäradega arvestada? Kas finišijoone ületamisel on stardijoone mitmekesisus säilinud? Kas me soovime seda? Kas osa lapsi peab end sellel rajal hingetuks jooksma? Miks mõned lapsed rajal takerduvad ja vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud jäävad omandamata?

“Hoolimata sellest, et logopeede napib, ei saa logopeedi abi pidada utoopiaks. Kuid mõneti võib tekkida tunne, et logopeed on illusioon.

Hoolimata sellest, et logopeede napib, ei saa logopeedi abi pidada utoopiaks. Kuid mõneti võib tekkida tunne, et logopeed on illusioon. Logopeed justkui on, aga ei ole ka. Meelepete. Tühi lubadus seaduses. Kindlasti ei ole see olnud riigikogu tahe kaasava hariduse põhimõtte kehtestamisel.

Õigus olla võrdselt koheldud

Maailma mitmekesisuse taustal on võrdõiguslikkuse käsitlemine vältimatu. Standardiseeritud haridussüsteemis tähendab võrdsete õiguste väli tulemuste võrreldavust, kuid paraku võidakse unustada, et tulemusteni on võimalik jõuda eri teid pidi. Mõnikord ehk ka kardetakse erinevaid lahendusi, kuna kõiki tuleb ju ühtemoodi kohelda. Ei tulda aga selle peale, et nii mõnigi erandina mõeldud kohandus võiks sobida kõigile. Vahel nihutatakse standard aga sedavõrd kõrgeks, et seda suudavad ületada vaid vähesed, kuid neid tuuakse eeskujuks kõigile.

Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid võib kohelda ebavõrdselt. Laps peab saama sellist tuge, mida ta toimetulemiseks vajab: kõneravi vajav laps peab saama kõneravi, nagu nõrga nägemisega laps vajab prille.

Küsimus, kas lapsele on tagatud kõneravi, on küsimus kõneravi korraldamise vastutusest. Selge peab olema see, kuidas kõneravi vajadust hinnatakse ja kuidas tuleb kõneravi lapsele korraldada. Nii nagu ütleb asjakohase õpiku pealkiri: „Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia“.

Miks peab aga õiguskantsler 2025. aastal tuletama vallavalitsusele meelde, et lapse kõneravi vajadust tuleb hinnata (õiguskantsleri 10.03.2025 seisukoht „Logopeediteenuse osutamine lasteaias“)? Õiguskantsleri pädevuses ei ole ütelda, kas ja missugust tuge laps vajab, kuid talle peab olema selge, kuidas on jõutud otsuseni.

Lapse arengu esmane hindaja on lasteaiaõpetaja (vt koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava § 24). Õigusaktidega ei ole sätestatud, mitu korda aastas ja kuidas õpetaja või logopeed peaks laste kõne arengut kontrollima. Kui aga selgub, et eripedagoogi või õpetaja arvates vajab laps logopeedi abi, peab vald looma abi võimaluse ja lasteaed peab korraldama, et lapse kõnet hindaks logopeed kui vajaliku ettevalmistusega spetsialist (õiguskantsleri 26.09.2023 seisukoht „Logopeedi abi lasteaias“).

Logopeedi ei saa asendada erapedagoog ega õpetaja. Eripedagoogil ei ole samasugust erialast ettevalmistust, nagu on logopeedil (õiguskantsleri 20.11.2023 seisukoht „Logopeedi abi korraldamine“). Lasteaiaõpetajad võivad küll toetada lapse kõne arengut mitmesuguste tegevustega, kuid neil ei ole teadmisi, mis on logopeedil (õiguskantsleri 15.02.2023 seisukoht „Kõneravi lasteaias“). Siiri Klissi sõnadega: kui õpetaja on valdkonnaga kursis, oskab ta valida oma kõnemustri lapse tasemele vastavalt (vt „Eesti logopeedia sada aastat“, Õpetajate Leht, 12.03.2024).

Olukorras, kus laps vajab kõneravi kolm korda nädalas ja lasteaed pakub üksnes eripedagoogi abi, on tulnud lapsevanemal endal leida lapsele logopeed. Sellest hoolimata, et lapsel on lasteaias ja koolis õigus logopeedi toele.

Hariduse omandamine ei ole olümpial osalemine, kus loeb ainult tulemus. Mõnikord tekib aga tunne, et hariduse omandamise võimalus on justkui olümpiale saamise tingimuste täitmine. Kui tingimused ei ole süsteemi hinnangul täidetud, jääb lapse ja tema vanema vastutada, kuidas tagada lapse hariduspõhiõigus. Kas tõesti peab võrdsed tingimused lapsele looma omavalitsuse asemel lapsevanem?

“Hariduse omandamine ei ole olümpial osalemine, kus loeb ainult tulemus.

Selline küsimus tekib, kui lasteaiaõpetajad teevad vanemale märkusi tema lapse kõne ja käitumise kohta. Ühel juhul andis eripedagoog lapsevanemale nõu, kuidas vanem saab ise lapse kõnet arendada (õiguskantsleri 20.11.2023 seisukoht „Logopeedi abi korraldamine“).

Lapsevanema avalduse lahendamisel selgitas direktor õiguskantslerile, et lasteaial ei ole logopeedi, kuid logopeed käib laste kõneravi vajadust lasteaias kontrollimas sügisel ja kevadel. Pärast kontrolli nõustatakse õpetajaid ja lapsevanemaid. Sellega logopeedi teenus lasteaias piirdub. Õiguskantsler viitas Eesti logopeedide ühingu juhendile ja tõdes, et vanema nõustamine on alles esimene samm lapse toetamisel (õiguskantsleri 24.09.2019 seisukoht „Kõneravi pakkumine lasteaias“).

Õiguskantsler on selgitanud, et kool ja koolipidaja peavad tegema koostööd, et iga logopeedi abi vajav laps seda abi saaks. Lapsevanem ei pea logopeedi leidmiseks pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, vaid logopeedi leidmine on kooli ja koolipidaja ülesanne (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lg 2; õiguskantsleri 17.01.2025 seisukoht „Õpilase toetamine koolis“). Lapsevanemal ei ole vaja pärast soovituste saamist pöörduda ühegi teise spetsialisti poole (õiguskantsleri 24.09.2019 seisukoht „Kõneravi pakkumine lasteaias“).

Kui vajalikud eeldused ei ole täidetud (sh logopeedi abi osutamine), võib hariduse omandamine jääda pelgaks illusiooniks. Lapsel võib lasteaias ja koolis küll koht olemas olla, kuid see ei anna talle kohta/tegelikke võimalusi tulevikus. Kui laps jäetakse logopeedi abita, rikutakse tema õigusi. Sellisel juhul peab laps lootma iseendale. Ta peab  leidma ressursid, et näha, kuulda, kirjutada ja lugeda ning olla õppimises teistega võrdväärne, kuna kohalik omavalitsus, riik, lasteaed ega kool ei ole talle vajalikku tuge pakkunud. Selline pingutus võib paraku olla määratud läbikukkumisele.

Logopeed ei pea olema kooli töötaja, kuid lastele peab tuge pakkuma koolis. Väljaspool kooli võib korraldada kõneravi ainult lapsevanema nõusolekul (haridus- ja teadusministri 21.02.2018 määruse nr 4 „Tugispetsialistide teenuse kirjeldus ja teenuse rakendamise kord“ § 3 lõiked 4 ja 6). Sel juhul teeb teenuse osutaja koostööd kooliga ning annab koolile teavet, mis on tema töö sisu, maht ja tulemused. Kool peab teadma, kuidas lapsel logopeedi juures läheb.

Lastel oleks koolis kergem, kui nende abivajadust märgataks ja abi osutataks juba lasteaias (vt õiguskantsleri 15.02.2023 seisukoht „Kõneravi lasteaias“). Sellisel juhul on võimalik, et kooli minnes laps enam logopeedi abi ei vaja või vajab seda tunduvalt vähem.

Laps võib jääda aga abita, kui lasteaed korraldab kõneravi väljaspool lasteaeda. Põhjendatud juhtudel võib siiski kõneravi pakkuda ka väljaspool lasteaeda, kui see on lapse huvides ning on arvestatud vanema võimalusi ja tööelu (õiguskantsleri 24.09.2019 seisukoht „Kõneravi pakkumine lasteaias“). Väljaspool lasteaeda pakutava teenusega ei tohi muuta logopeedi abi lapsele kättesaamatuks, panna teda teiste lastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda või olla muul moel lapse huvidega vastuolus. Arvestada tuleb näiteks lasteaia päevakava ja lapse uneaega. Hinnata tuleb, kas logopeedi juurde minek võib  olla lapse jaoks ebamõistlikult väsitav. Kui teenust osutatakse väljaspool lasteaeda, vastutab transpordi korraldamise ja tasumise eest kohalik omavalitsus (õiguskantsleri 18.03.2022 seisukoht „Tugi erivajadustega lastele“).

“Laps võib jääda aga abita, kui lasteaed korraldab kõneravi väljaspool lasteaeda.

Kuidas aga jõutakse selleni, et ka lasteaed leiab, et lapse arengut ei toetata piisavalt, ning selline olukord on kestnud juba ligi aasta?

Õigeaegne ja kohane abi võimaldab lapsel tulla paremini toime nii lasteaias, koolis kui ka edasises elus (õiguskantsleri 10.05.2023 seisukoht „Lapse toetamine lasteaias“). Lapsel on tarvis spetsialistide tuge, mida pakutakse sobivas keskkonnas ja nii palju, kui laps vajab. Selle üle, kuidas last abistada ja kui palju peab laps abi saama, otsustab logopeed lapsest lähtuvalt. Mis saab aga siis, kui laps peab lasteaias saama kõneravi aastaringselt ehk ka suvel, kui lasteaias tavapärast õppetööd ei toimu või kui logopeed on pikemalt haige? Neile küsimustele peab andma vastused lapse logopeed.

Logopeed peab pidevalt jälgima lapse vajadusi ja arengut ning vajaduse korral tegema kohandusi. Eesti logopeedide ühingu eetikakoodeksi kohaselt peab logopeed pakkuma parimat võimalikku ravi oma pädevuse piires.

Kui ravi ajutine peatamine mõjub halvasti, tuleb ravi jätkamise eest hoolitseda lasteaial ja omavalitsusel. Mõnikord võib piisata ka sellest, kui õpetajad või vanemad toetavad logopeedi eemaloleku ajal last tema suuniste järgi. Kõneravi katkestamise otsus ei tohi aga tuleneda lasteaia töökorraldusest või muudest asjaoludest, mis ei sõltu lapse vajadustest. Kui on võimalik, saab lapsele pakkuda kaugteraapiat. Logopeed Reet Saulin on selgitanud, et kaugteraapiat saab kasutada häälikuseade ja mõne teise kõnehäire korral, kui laps on eakohase arenguga („Kas logopeedi ja eripedagoogi töös on kaugteraapia võimalik?“, Õpetajate Leht, 26.03.2021). Raskema kõnepuudega lapse aitamisel veebiteraapia hästi ei toimivat.

Siiski on võimalik, et ka kõneravi tagajärjel tekib lapsel tervisekahjustus. Ka logopeed võib diagnoosiga eksida, vale ravi kohaldada või inimese ravimata jätta. Võib tekkida nii füüsilise tervise kahjustus (nt neelamishäire vale ravi või ravimata jätmine) kui ka vaimse tervise kahju (õiguskantsleri 19.12.2024 seisukoht „Logopeedilise ravi osutaja vastutuskindlustus“).

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab varajase sekkumise ning lapse vajadustele vastava alushariduse tähtsust. Lapsele vajalike teenuste tagamine lasteaias aitab täita kaasava hariduse eesmärke (õiguskantsleri 10.03.2025 seisukoht „Logopeediteenuse osutamine lasteaias“). Logopeedi abi peab olema kättesaadav kõigile lastele, kes seda vajavad, sõltumata nende elukohast, vanemate sissetulekutest või muudest asjaoludest.

Kui palju on põhiseaduses ja seadustes utoopiat, kättesaamatut? Kaasava hariduse standard muutub aja jooksul. See, mis täna on normaalne, võis mõni aeg tagasi tunduda ilmvõimatuna. Õigus olla võrdselt koheldud on õigusriigi konstruktsioon, millele vastandub tugevama võim. Kõneravi vajav laps saab logopeedi abil võimaluse omandada haridus teistega võrdsetel tingimustel. Mõni teine laps võib vajada mõnd muud kohandust. Lapsel tuleb küll standardiseeritud õppekeskkonnaga kohaneda, kuid hariduse omandamine ei peaks olema ellujäämiskursus.

Iseküsimus on see, kui palju arvestatakse haridussüsteemis tervikuna laste erinevaid vajadusi. Logopeed Helje Mölder on tõdenud, et kõige kurvem lugu on õpikutekstidega (vt „Eesti logopeedia sada aastat“, Õpetajate Leht, 12.03.2024). Koolides on üha rohkem lapsi, kellel on raskusi kõne mõistmise ja lugemisega, lisaks muukeelseid lapsi, kes ei oska piisavalt eesti keelt. 

Haridusasutus ei ole vaakumanum

Lõpetuseks. Haridus ei ole asi iseeneses ning haridusasutus ei ole vaakumanum, mida ümbritseb päris maailm. Haridus on põhiõigus ja teatud ulatuses kohustuslik, see peab andma igaühele võimaluse inimväärselt elada. Ei vanemal, kohalikul omavalitsusel ega riigil ole õigust jätta last hariduseta. Pakutav haridus peab olema piisavalt hea kvaliteediga ja haridusasutused peavad arvestama lapse arenguvajadusi.

Tähtis on märgata, et laps vajab tuge, ja seda tuge õigel ajal pakkuda. Kuid kas see võib viia olukorrani, kus tekib küsimus, kas meie hariduskorraldus on pigem võistlev kui võrdsusel põhinev? Kas selleks, et laps saaks omandada oma võimetele vastava hariduse, peab ta koos vanematega läbima kannatuste raja?

Igaühel peab olema võimalus oma võimete kohaselt mõista maailma enda ümber ja teostada end ühiskonnaliikmena.

Õppejõud Kadi Lukanenok ja lapsevanem Kaire Kroos on tõdenud, et düsleksiat peab hakkama rohkem nägema võimalusena (vt „Düsleksia – mitte ainult lastel“, Õpetajate Leht, 29.10.2021). Düslektikutel on sageli hea kujutlusvõime. Neil on võime näha suurt pilti ja oskus pakkuda loovaid lahendusi. Nad on tihti väga suure töövõimega, emotsionaalselt intelligentsed, koostööaltid ja pühendunud.

“Seadus seab raamid, kuid kokkuvõtteks on oluline, et lapsel oleks keegi, kes teda mõistaks ja aitaks.

Viimase sõna annan ühele teisele saksa lauljannale, Fee Badeniusele, tema laulu „Superheldenteam“ kaudu. „Superkangelaste rühm“ on iseenda maailma päästmise lugu ajal, kui keegi sinuga ei arvesta. Superkangelane on laps, kes peab tulema iseendaga toime – laps, keda ei märgata, kellega ei arvestata, kellelt ei oodatagi midagi –, kuid kelle eripära taga on võimed ja vajadused. Logopeed annab enda teadmiste, oskuste ja hoiakutega lapsele võimaluse eneseväljenduseks, et laps ei jääks endasse. Eneseusk ja enesekindlus avavad lapsele maailma ja annavad talle julguse suhestuda maailmaga.

Seadus seab raamid, kuid kokkuvõtteks on oluline, et lapsel oleks keegi, kes teda mõistaks ja aitaks. Seadus annab õiguse ja paneb kohustuse, kuid logopeed loob lapsele võimaluse olla kaasatud lasteaia- ja kooliellu, ühiskonda tervikuna.

Maailma päästab olemas olu, mitte vabandused ega allaandmine.

Aitäh!