• Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on Eestis terav puudus loomaarstidest. Keskne probleem on, kuidas innustada noori valitud erialale truuks jääma, sest rasked on nii õpingud kui hilisem kutsetöö.

Probleemi üle on meil juba aastaid lokku löödud. Kahe aasta eest arutati seda koguni riigikogu täiskogu istungil kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Küsimus ei ole ju mitte ainult loomade ja nende omanike heaolus, vaid ka majandusarengus ja võimalikus ohus toidujulgeolekule.

Pilk raja taha

Lihtsaid lahendusi näha ei ole, sest samade probleemidega maadeldakse suurema eduta kogu maailmas. Nii nenditakse Euroopa veterinaaride föderatsiooni (FVE) kahe aasta eest avaldatud raportis, et loomaarstide puudus teeb muret ja on süvenev probleem enamikus Euroopa riikides. Iseäranis lemmikloomi tuleb järjest juurde, veterinaare aga mitte. Põhjuseks suuresti tõsiasi, et loomaarsti elukutse on raske. Hiljutise küsitluse järgi tunnistas üle 90% veterinaaridest, et nad kannatavad stressi all, 59% aga kaebas liigse töökoormuse üle.

Eriti suur puudus on maapiirkondades ja farmiloomadega tegelevatest veterinaaridest. Põhjuseks niihästi linnaelu eelistamine, märksa raskemad töötingimused maal ja nii väiksem palk kui ka vastumeelsus töökeskkonna suhtes. Raportis nenditakse: „Üliõpilaste enamus kinnitab, et nende jaoks oli loomade heaolu loomaarsti elukutse valimise peamiseks ajendiks. Kariloomade puhul, keda ravitakse karja tasandil, mitte niivõrd individuaalselt, osutatakse veterinaarabi aga vastavalt selle majanduslikule tasuvusele.“

Raport sisaldab ka lühiülevaateid olukorrast erinevates Euroopa riikides (vt www.fve.org/fve-updated-workplace-shortages-report-2024/).

Ent ajakirjanduseski tuleb teema jutuks mitte ainult Eestis. Näiteks Läti rahvusringhäälingu veebiküljel märgiti mullu jaanuaris, et Jelgavas asuvas Läti põllumajandusülikoolis võetakse igal aastal vastu 70–80 uut veterinaariatudengit, ent neist lõpetavad mõnikord vähem kui pooled. Tavaliselt katkestavad tudengid õpingud kahe esimese aasta jooksul, kui selgub, et veterinaarmeditsiin on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt keerulisem eriala, kui nad alguses arvasid. Loomaarstiteenused on Lätiski regionaalselt väga erinevalt kättesaadavad: kui keskmiselt on riigis üks loomaarst rohkem kui 1400, siis Valka ja Saulkrasti piirkonnas rohkem kui 10 000 kliendi kohta. Läti loomaarstide liidu juhtIlmārs Dūrītis nentis aga, et lisaks loomaarstide nappusele tuleks rääkida teistestki probleemidest: madalatest palkadest, puudulikust infrastruktuurist, ravimite ja teenuste hindadest ning ühiskonnas levinud väärarusaamadest. Olevat vaja astuda samme, et veterinaaria olukord riigis ei muutuks kriitiliseks.

Populaarne eriala

Eesti maaülikoolis alustab igal aastal õpinguid umbes 70 veterinaariatudengit, neist pooled tasuta eestikeelsel, pooled tasulisel ingliskeelsel õppekaval. Viimasel õpivad välismaalased, sageli soomlased, kes õpingute lõppedes enamasti Eestisse tööle ei jää. Seejuures on veterinaarmeditsiin paradoksaalsel kombel noorte seas väga populaarne eriala; ühele maaülikooli õppekohale on olnud kuni üheksa kandidaati. Esmapilgul tundub lahendus loomaarstide puudusele seega väga lihtne: vajame lihtsalt rohkem tudengeid, soovijatest ju puudust ei ole. „Vastuvõttu suurendada pole võimalik ilma lisainvesteeringuteta õpikeskkonda – õppehoonetesse ja uute õppejõudude palkamisse,“ selgitab aga EMÜ veterinaarmeditsiini õppekavade juht Kristel Peetsalu. Mõeldav oleks suurendada eestikeelset vastuvõttu ingliskeelse arvel, ent viimane „annab ülikoolile olulist lisatulu, mis aitab katta eestikeelse loomaarstiõppe rahastamisel puudu jäävat osa“. Peale selle mõjub rahvusvaheliste sidemete hoidmine hästi õppe- ja teadustöö tasemele.

“Vastuvõttu suurendada pole võimalik ilma lisainvesteeringuteta.

Seetõttu on loomaarstide põua leevendamisel praegu keskne küsimus veterinaariatudengite väljalanguse vähendamine. Hiljem aga vilistlaste toetamine, et nad kutsetöös edukalt hakkama saaksid ja loomaarsti ametile truuks jääksid.

Nõudlikud õpingud

Esmalt on oluline, et sisseastujad oleksid motiveeritud ja rasketeks õpinguteks hästi valmistunud. Kellel aga tasub loomaarstiks õppimist üldse kaaluda? Edukas kandidaat peab Peetsalu sõnul olema akadeemiliselt väga võimekas eriti loodus- ja täppisteaduste alal. Sisseastumisel arvestatakse eesti keele ja kitsa matemaatika riigieksami tulemusi. Lisaks vaetakse tudengikandidaate motivatsioonikirjade alusel. Hea, kui neis viidatakse armastusele loomade vastu, kuid sellest üksi ei piisa. „Kindlasti peab õppima soovija olema käinud töövarjuks. On boonuseks, kui ta on käinud varjutamas mitut arsti, teab, mida see töö tegelikult tähendab,“ rõhutab Peetsalu. Samuti tuleb kasuks lai silmaring, hea suhtlemisoskus ja huvi psühholoogia vastu, sest suhtlemine omanikega moodustab loomaarsti tööst tähtsa osa. Tõsi, viimastel aastatel on motivatsioonikirjade koostamisel ilmne tehisaru abi. Seetõttu on Peetsalu sõnul kaalumisel kirjade asendamine kandidaatide intervjueerimisega.

Loomaarstiõpingud kestavad kuus aastat. Nendega seotud raskustest rääkisid veterinaariatudengid Tuuli Neerot ja Hanna Belinska üksikasjalikult ja avameelselt mulluses Kuku raadio „Tudengiraadio“ saates (vt kuku.pleier.ee/podcast/tudengiraadio/213188). Õppemaht on nende sõnul suur ja esimesel aastal mitmed teoreetilised ained väga rasked. Hiljem vajab harjumist laboris loomakorjustega tegelemine. Loomaarstiõpingud nõuavad ka sedavõrd pühendumist, et neid on raske töölkäimisega ühitada. Pole siis ime, kui paljud hakkavad kõhklema, kas õpinguid jätkata. Varasematel aastatel olevat juhtunud, et juba esimese õppenädala põhjal otsustas tervelt seitse vastset tudengit akadeemilisele puhkusele minna või sootuks paberid välja võtta. Välja on langetud tänini suhteliselt palju. Kristel Peetsalu järgi lõpetas mullu näiteks 19 loomaarstitudengit, ehkki sisseastujaid oli olnud 34.

Mis aga siiski motiveerib lõpuni pingutama? Tudengid tõstsid raadiosaates eriti esile õpingukaaslaste vastastikust tuge: „Me kutsume üksteist kolleegideks ja ka õppejõud suhtuvad meisse kui tulevastesse kolleegidesse.“ Kollegiaalseid sidemeid tugevdavad erialaorganisatsioonid ja elav seltsielu, samuti usalduslikud suhted õppejõududega, kes võtvat isegi tudengite pidudest osa.

Tööelu raskused

Väljaõpe on veterinaarmeditsiini tudengeil üldjoontes ühesugune, kuid hilisemad töökohustused üsna erinevad. Mõned asuvad tööle väikeloomakliinikutes, teised suurloomaarstidena, kolmandad toiduohutusametnikena näiteks põllumajandus- ja toiduametis. Eelmainitud raporti põhjal võib Eestis tulevikus muide just viimastest eriti suur puudus tulla.

Igal pool on veterinaaritööl omad raskused. Esmapilgul võib arvata, et eriti stressirohke on puutuda kokku loomade kannatuste ja surmaga, ka eutanaasiaga. Peetsalu kinnitab siiski, et loomaarste valmistatakse selleks õpingute käigus hästi ette: „Eutanaasia teemat käsitleme igatepidi. Sa teed endale töötades selgeks, et seegi on üks kannatuse leevendamise viis.“

“Tudengite väljalangevus on suhteliselt suur.

Tema sõnul teevad loomaarsti töö pahatihti keeruliseks hoopis suhted omanikega: „Enamiku ajast võtab inimestega suhtlemine, see on [töö juures] võib-olla isegi olulisem. Loom on omaniku omand ja me saame kõike ju ainult omaniku kaudu mõjutada.“ Mõnedki lemmikloomade kliinikusse pöördunuist on suures stressis või teadmatuses loomade seisundist, praegusel ajal avaldab mõju ka klientide majanduslik ebakindlus. „Öeldakse, et loomaarst peab teinekord olema loomaadvokaadi rollis,“ nendib Peetsalu.

Väljaõppe täiustamine

Et tulevased loomaarstid tööelu katsumustega toime tuleksid, paneb ülikool Peetsalu sõnul suurt rõhku vaimse tervise alasele koolitusele ja toele. Teisel kursusel on näiteks kavas õppeaine, kus tudengitele õpetatakse eneseanalüüsi ning käsitletakse loomaarstitöö spetsiifilisi valukohti. Kuuendal kursusel võetakse need teemad uuesti kõne alla. „Me tahame üha rohkem suurendada selle teema osakaalu, sest on näha, kui väga seda vaja on,“ selgitab õppejõud.

Üldse on tema sõnul kavas lähiaastatel õppekava põhjalikult ümber töötada. Palju on kasu rahvusvahelisest kogemuste vahetamisest, sest väga sarnaste probleemidega pistavad veterinaaride koolitajad rinda mujalgi. Eesti maaülikool kuulub Euroopa veterinaarhariduse assotsiatsiooni, lähemalt suheldakse Põhjamaade ja Baltimaade veterinaarharidust pakkuvate kõrgkoolidega.

Samuti vajavad algajad loomaarstid Peetsalu sõnul abi kohanemisel oma töökohas. Selleks on vaja mentori tuge. Mõnel töökohal võib aga just vildakas töökultuur tema sõnul noorte loomaarstide läbipõlemisele kaasa aidata.

Eesti loomaarstide koja nõukogu liige Julija Abram märgib teemat kommenteerides esmalt, et loomaarstide ettevalmistamisel maaülikoolis olevat viimasel ajal toimunud palju positiivseid muutusi. Need on hakanud loomaarstide hilisemas tööelus juba head vilja kandma. Ent ka loomaarstide koda ei istu käed rüpes. Läinud kevadest käivitati ülikooli lõpetanud loomaarstidele mentorlusprogramm, milles praegu osaleb viis noort. Ka kliinikuketid kannavad tema teada selle eest hoolt, et noored loomaarstid endale mentori leiaksid. Abram ise algatas eriala ja selle probleemide tutvustamiseks taskuhäälingu „Eesti 100 loomaarsti“, mida saab jälgida näiteks Youtube’i ja Spotify vahendusel.

“Töö teevad pahatihti keeruliseks suhted omanikega.

Noori loomaarste, kes soovivad ennast ise aidata, kroonib tema sõnul edu. Iseasi, et mõned ei otsi lahendusi, vaid kipuvad alla andma. „See viimane on seotud juba isiksuse tüübiga,“ arvab Abram. „Ma loodan, et iga sellise noore jaoks on olemas kogenud kolleeg, kes õigel ajal meie tuleviku tegijaid märkab, toetab, suunab ja julgustab.“ Teisalt leiduvat vanema põlvkonna loomaarstide seas ka selliseid, kes noori ei mõista: „Lood sellest, kuidas nemad „omal ajal“ kõike tegid ja hakkama said, ei ole enam asjakohased, sest siis olid ajad, kasvatus ja katsumusedki hoopis teistsugused.“

Raske eriala võlu

Mitte igast inimesest, kes loomi armastab, ei tule niisiis head veterinaari. Selleks on vaja omandada väga mitmekesised teadmised ja oskused, olla püsiv ja järjekindel ning taluda hästi stressi. Mis aga inimesi selle raske töö juures võlub, et nad oma elu kõigest hoolimata veterinaariale pühendavad?

Motiivid võivad olla küllaltki erinevad. Tudengite esindajad rõhutavad kõrval toodud arvamustes õpingute mitmekesisust ja võimalust omandada mitmesuguseid elus vaja minevaid oskusi. Peetsalu jälle tõstab esile töö elulähedust ja loomingulisust: „See annab tunde, et saad päriselt midagi ära teha. See on nagu pusletükkide kokkupanemine: diagnoosi leidmine, võimaluste otsimine, kuidas looma aidata – see on selle töö juures põnev.“

Abram omakorda loetleb: „See annab inimesele juurde teadmisi, loogilist mõtlemist, arusaama, kuidas maailm ja kehad on üles ehitatud, vastupidavust, imelisi patsiente, sõprussidemeid, eneseteostust ja lisab elule mõtet.“ Tema meelest polevatki ühtegi teist valdkonda, kus saab kõike seda kogeda sel määral kui veterinaarmeditsiinis. „Pole tudengit, kes lõpetaks veterinaaria eriala teadmiseta, et arstid ravivad inimesi, kuid loomaarstid ravivad inimkonda,“ kinnitab Abram, ning meenutab, et ka meie praegune president Alar Karis on hariduselt loomaarst.

Mida aga teha, et kogu mainitud positiivne külg kaaluks üle loomaarsti tööga seotud raskused, nii et rohkem noori sellele alale pühenduks ja loomaarstide põud leevendust saaks? Õpetajate Lehe vestluskaaslaste hinnangul on abi väljaõppe täiustamisest, mentorlusest ja kollegiaalsest toest, samuti loomaomanike ja kogu ühiskonnas teadlikkuse tõstmisest. Et suurendada vastuvõttu veterinaarmeditsiini erialale, on aga vaja leida lisaraha.

Alguses mainitud FVE raporti põhjal pannakse üsna sarnastele meetmetele lootust mujalgi Euroopas. Aeg näitab, kas sellest pikemas perspektiivis tulu tõuseb.

---

---

Veterinaaria avardab silmaringi

• Koolinoortel on loomaarsti elukutsega võimalik süvendatult tutvust teha Tartu Tamme gümnaasiumis.

Käimasoleval õppeaastal käivitus Tamme gümnaasiumis koostöös Eesti maaülikooliga (EMÜ) veterinaaria õppesuund. Mõtte algataja oli kooli esindajana bioloogiaõpetaja Urmas Tokko. Uut õppesuunda looma ajendas tema sõnul õpilaste arvu suurenemine. Kuna juba 2008. aastast tegutseb Tamme gümnaasiumis inimmeditsiini õppesuund, oli veterinaariaõppe kasuks otsustamine loogiline käik, sest põhi- ja suunaained on mõlemal erialal sarnased. Pealegi on maaülikool juba ammusest ajast gümnaasiumi hea koostööpartner ning seal oldi veterinaariaõppe algatamisega kohe lahkesti nõus.

Eakohane sissejuhatus

Veterinaariaained on kavas kahel esimesel gümnaasiumiaastal. Tänavu õpetati esimestele selle suuna õpilastele baasaineid ja toiduteemadega seotut. Järgmisel aastal on kavas rohkem loomadega kokku puutuda ning jagada teadmisi kliinilisest veterinaariast.

Suur osa õppetööst toimub maaülikoolis ja õpetajateks on sealsed õppejõud. „Me eelistame, et õpilased tulevad kohapeale,“ selgitab EMÜ veterinaarmeditsiini õppekavade juht Kristel Peetsalu. „Meil on sel aastal olnud rohkem teoreetilisi aineid, meie majas saavad nad natuke selle erialaga seotud õhustikku nuusutada.“

“Loomaarstil peab jaguma missioonitunnet.

Urmas Tokko

„Me alles katsetame, mis meie gümnasistidele sobib,“ lisab ta. Tudengite ja gümnasistide õpetamisel tema ja ka Tokko meelest suurt vahet ei ole. Tõsi, tänavused kogemused sunnivad tulevikus teatud korrektiive tegema. Peetsalu sõnadega: „Eks me peame arvestama, et noored tulevad põhikoolist ja neile peab teistmoodi lähenema. Ma arvan, et õppejõud, kes on selle ringi nüüd esimest korda kaasa teinud, teavad järgmisel aastal, kuidas läheneda mõnele teemale natuke lihtsustatult. Mingi väiksem teema, mingi huvitav fookus.“

Silmaringi avardumine

Sisseastumisel saab iga kandidaat ära märkida oma eelistatud õppesuuna, aga ka kõik teised talle huvi pakkuvad suunad. Esimeses järjekorras arvestatakse suundade määramisel pingereas eespool olevate õpilaste eelistusi.

Urmas Tokko jutust selgub, et veterinaariaharu õpilasrühmas on juba näha paar-kolm sellest erialast süvitsi huvitatut. Ent põhiline eesmärk on anda õpilastele ülevaade, mida loomaarsti elukutse endast üldse kujutab. „See on isegi hea, kui nad leiavad, et see eriala neile ei sobi – siis ei lähe nad sellele erialale sisse astuma ja pärast võib-olla välja kukkuma,“ leiab õpetaja Tokko.

Inimmeditsiini suunal õppinuist on nii mõnigi loobunud plaanist arstiks või muuks meditsiinitöötajaks õppida, näinud, et see eriala pole tema jaoks. Ent ka need, kes elus hoopis muudele asjadele keskenduda kavatsevad, peavad meditsiiniõpinguid põnevateks ja arendavateks. Tokko loodab, et sama kehtib ka loomaarstiõppe puhul.

Õppejõud Peetsalu on päri: „Õpilane võiks igast tunnist saada midagi, mida tal elus vaja läheb, mis on huvitav, mis tuleb talle kasuks. Pole nii, et me õpetame nüüd veterinaare välja.“

“Katsetame alles, mis gümnasistidele sobib.

Kristel Peetsalu

Hindeid veterinaariaainete eest ei panda. Arvestuse saamiseks aga kirjutatakse muu hulgas blogipostituse laadi tekst, kus analüüsitakse sedagi, mida õpingud õpilasele andnud on. Märgitud on tähelepanelikkuse suurenemist detailide suhtes, kannatlikkust nii loomadesse kui inimestesse suhtumisel, probleemide lahendamise ja ajaplaneerimise oskust.

Kutsumuse leidmine

Ent samas on tagasisidest selgunud, et päris paljudes õpilastes on tõepoolest süvenenud soov loomadega töötada ja nad plaanivad tulevikus veterinaarmeditsiini erialale õppima asuda.

Ka see annab Tokkole põhjust rahuloluks: „Minu jaoks peab loomaarstil jaguma missioonitunnet, nii nagu arsti- ja õpetajatöödki ikka vastutahtsi või raha pärast ei tehta. Selle suuna avamisega toome selle eriala äkki rohkem pildile ka üheksanda klassi lõpetanute jaoks: ahaa, see on ka olemas, sellega võib juba gümnaasiumis tutvuda. Võib-olla ei olnud mõni varem üldse mõelnud, et see eriala võiks tema jaoks kõne all olla.“

Et ka teiste koolide õpilased endas loomaarstikutsumust avastada saaksid, on Tokko hinnangul oluline anda neile võimalus käia maaülikoolis õppekäikudel. Nagu praegu palju kõneainet pakkuvad muuseumikülastused, väärivad ka sellelaadsed ettevõtmised rahastamisvõimaluste leidmist.