• Ratsionaalne, selge hoiatusmudeliga „Akadeemiline lühis“ muutub lõpuks valusalt ja vaikselt isiklikuks.
• Iga päev akadeemilises maailmas viibijad leiavad lavalooga kindlasti ühisosa.

---

„Akadeemiline lühis“ 

(Dosentit, 2021)

• Autor Juha Jokela.

• Tõlkija Kai Aareleid.

• Lavastaja Taago Tubin.

• Kunstnik Kristjan Suits.

• Valguskunstnik Priidu Adlas.

• Videokunstnik Martin Rästa.

• Helilooja Day Of The Triangle.

• Muusikaline kujundus Taago Tubin ja Day Of The Triangle.

• Osades Maria Annus, Ragne Pekarev, Liisa Pulk, Karol Kuntsel, Hannes Kaljujärv, Miika Pihlak. 

• Esietendus 21. veebruaril Vanemuise suures majas.

---

Vanemuise teatris lavale jõudnud soome näitekirjaniku Juha Jokela näidend „Akadeemiline lühis“, tõlkija Kai Aareleid, keskendub ülikooli ja teaduse temaatikale. Eks kinnita seda juba pealkiri, mis siinmail on timmitud löövamaks, kindlasti ka kutsuvamaks kui originaali „Dotsendid“. Ja eks ole kõige loogilisem etendada „Akadeemilist lühist“ ülikoolilinnas Tartus, kus siis mujal.

Taago Tubina valikud lavastajana on ikka isikupärased, tihti heas mõttes ootuspäratud. Enamasti on tema tähelepanufookuses teravalt ajatundlik, ühiskonnas ja inimhinges kobrutavaid pingeid õhust kinni püüdev kaasaegne dramaturgia. Näiteks on ta korduvalt keskendunud keskkonnateemadele: Duncan Macmillani „Kopsud“ (Endla, 2016), Ian Meadowsi „Kahe laine vahel“ (Ugala, 2024), Gerhard Meisteri „Hing kurgus“ (Must Kast, 2024). Üks tema tunnusmotiive on isiksuse draama, kui südametunnistuse ja kutsumuse järgimine põrkub jäikade normide, võimu künismi ja demagoogiliste mängureeglitega. Parim näide on maikuus viimaste etendusteni jõudev Robert Icke „Arst“, Ugala sündmuslavastus aastast 2022 Garmen Taboriga peaosas. Aga eks ligilähedane muster ilmuta end ka „Akadeemilises lühises“, vähemasti finaali liginedes.

“Maria Annus suudab suure saali mõõtkavas jääda kammerlikuks, peenekoeliseks.

Kui mõelda hariduse temaatikale, meenub otsemaid Tubina lavastus „Oleanna“ (Ugala, 2015). See David Mameti näidend, osades Klaudia Tiitsmaa ja Janek Vadi, püsib mälus ereda psühholoogilise duellina, kus hariduse ja harituse teema põimub osavalt ahistamise(süüdistuse)ga. Sisulise teraviku poolest ei ole Mameti näidend oma aktuaalsust põrmugi minetanud, vastuoksa, mängida võiks tänini. 

Lavastaja julged valikud

Juha Jokela loomingust püsib meie teatripildis juba viiendat aastat „Fundamentalist“, Marta Aliide Jakovski diplomilavastus aastast 2021 Erki Lauri ja Liisa Saaremäeli võrratus partnerluses. Aasta tagasi jõuti sajanda etenduseni, saalid on endiselt väljamüüdud. „Akadeemilisele lühisele“ sama pikka eluiga ennustada siiski ei söandaks. Mitmel põhjusel. Esmalt kas või tõiga tõttu, et lavastust mängitakse Vanemuise suures majas. Tundub julge, isegi tsipake riskantne valik, vaatleja sisetundes kuuluks see Jokela näidend siiski pigem väiksemasse saali. Ilmselt on Vanemuise teater teinud panuse ülikoolilinna publiku, ennekõike õppejõudude, aga mõistagi ka tudengite uudishimule, kirglikumale samastumisvõimele ja -tahtele.

Ent siinkohal tuleb täpsustada, et näidendis pakutav äratundmisväli või lühise mudel on mõistagi avaram ja universaalsem. Tõsi, „lugu toimub siin ja praegu X riigi ülikoolis“ – nii on sõnastanud lavastaja, kusjuures veidi on tegelaste nimesid eestipärasemaks mugandatud ning ühes tabelis just Eesti fookusesse tõstetud. Arvata võib, et akadeemilises maailmas iga päev viibijad leiavad lavalooga spetsiifilisema ühisosa. Samas ei maksa välistada ka võimalust, et miski laval näib just nende jaoks ülemäära elementaarne, võib-olla isegi trafaretne. 

“Lavastust Vanemuise suures majas mängida tundub julge, isegi riskantne valik.

Vastukaja kirjutades kipubki tekkima kahtlus, et kuivõrd mõistlik või mõttekas on üldse analüüsida sellist materjali teatrikunsti kriteeriumidega. Seda enam, et Jokela näidend on pälvinud Soome teaduste akadeemia inimõiguste auhinna. Vastukaaluks võib arutleda, kas pelgalt ratsionaalne ning üksnes probleemipõhine vastuvõtt ei pühi minema osavõtlikkust ja tegelastele kaasaelamist. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.

Lavastus algabki nagu loeng või konverentsi ettekanne. Nõnda avaneb kohe võimalus tunnetada tõepärasust igaühel, kel tulnud sedalaadi ettekannet pidada. Peategelane, sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt, kelle rolli loob Maria Annus pingsa hapruse ja tugevuse sulamiga, pöördub saali kui suure auditooriumi poole. Suurele ekraanile laval ilmub mõisteid, nimesid, definitsioone: kellegi jaoks publikust mõjuvad need vaata et triviaalselt, kellegi teise jaoks harivalt. Jällegi kesktee küsimus.

Huvitav lava- ja valguskujundus

Tubina lavastus on tõepoolest vormistatud suure saali mõõtkavas, ruumiga leidlikult mängides. Kristjan Suitsu kujunduses kõrguvad lavakülgedel puust riiulikastid, silmatorkavalt tühjad. Eriti kui võrrelda fotodega Soome Kansallisteatteri 2021. aasta lavastusest, kus kõrguvad riiulid paljude raamatutega. Ainuüksi selline kohatu ja ärevaks tegev tühjus annab ohumärgi lühisest. Huvitavalt on lavaruumis lahendatud tegevuspaikade vaheldumine: ekraanisein kerkib ja lavasügavusest lükatakse esiplaanile poodiume, millel kas rektori määratu suur kabinet, dekaani väiksem kabinet või Johanna kodu rohelise diivani ja taimedega, mille haljas vohavus mõjub imelikul kombel kuidagi häirivalt. 

Meeleolu varieerib osavalt Priidu Adlase valguskujundus. Mõistagi lisab värve muusikaline kujundus, mis on Taago Tubina režiis üha oluline. Kui miski helide ilmas kahtlust äratab, siis n-ö lõputiitrite laulu valik, see laul muutub justkui omaette numbriks, veidralt ja mu meelest tarbetult lahjendades finaali (järel)mõju. Kaudselt assotsieerub laul ka ühe kodumaise kelmuseseriaaliga, mis jälle isemoodi närvidele käib …

Aga tagasi kujunduse pildivahetuste juurde. Neid poodiume lükkavad tagalavalt ette ja tagasi paar lavameest ja selline varjamatu dekoratsioonide lükkamine-tõmbamine paneb tahes-tahtmata kahtlustama mingit kujundi moodi tagamõtet. Kas see peaks mõjuma nagu iroonia akadeemilise maailma omas mullis elamisele, sellal kui keegi teeb privilegeeritute heaks lihttööd?! Aga ju mõtlen sõgedalt üle, sest mu teooria ei haaku kuigi loogiliselt lavastuse sõnumiga.

Töörahu ja muutunud mängureeglid

Töökeskkonna uuringuid tehakse ilmselt igas asutuses, küsitluste anonüümsust on üsna raske puhta kullana võtta. Nii käivitub ka vastustes enesetsensuur. Kõige äratuntavam ja seeläbi üldistusjõulisem moment minu jaoks oli ses akadeemilises lavakeskkonnas järjekindel ja hirmutavalt – või juba harjumuspäraselt, mis on veel hullem! – pöördumatu lihtsustamine. Sotsiaalmeedia pealiskaudsust toonitatakse eriti jõuliselt. Teaduses tundub sedalaadi populaarne „nähtav olemine“ iseäris masendav. Koosmõjus ülemuse enesekindla võimupositsiooni nautimisega. Mängureeglite muutumisega ei ole lihtne kohaneda ja sel on oma hind, sõltuvalt psüühikast ja närvikavast. 

Intriigipõhine mõtteviis võimutseb nagunii, sellega käib kaasas üldistuste taandamine isiklikuks ja dialoogi taandamine solvumiseks. 

Ragne Pekarev mängib ülikooli rektorit Leena Helanderi efektselt, lihvitud väliskesta all stiilselt tabatud juhitüübina. Misanstseenide teisenemine rektori kabinetis on vaimukas ja samas kõnekas, eriti korraks võimendatud ülemuse alluvale ülalt alla vaatamine. Pekarevi teine roll TV saatejuhina lisab veel tubli kapatäie irooniat. Karol Kuntsel dekaan Mikk Heinloo rollis pahvib stressimaandamiseks e-sigaretti, see väikene värvikas detail ilmestab tegelaskuju, kes püüab oma flegmaatilisel moel töörahu hoida. 

Kõrvalrollid on ju suhteliselt visandlikud ja ennekõike teema teenistuses, mistap kogu ansambel mängibki veenvalt tulipunkti peategelase Johanna. Maria Annus suudab suure saali mõõtkavas jääda kammerlikuks, peenekoeliseks.

“Sotsiaalmeedia pealiskaudsust toonitatakse lavastuses jõuliselt.

Dramaatilisem on vast Johanna koostöö ja tärkavad lahkarvamused järeldoktori Fiona Eskolaga, kelle eluproosalised pinged Liisa Pulk lõpuks kirglikult lagedale kraamib. Täpseid aktsente ja nappe puänte lisab Hannes Kaljujärv Johanna eksabikaasa Eero Henrik Palo rollis, kelle (kaas)professoripõli tüürib vääramatult emeriitluse suunas, kes püüab veel säilitada oma status quo’d. Üpris väheütlevaks jääb mänguvõimaluste poolest Johanna abituriendist poja Aapo roll, kuigi Miika Pihlak mängib orgaaniliselt ja vabalt. Ema ja poja dialoog, kus Johanna tsiteerib Martin Lutheri kuulsat lauset maailma lõpust ja õunapuu istutamisest, mõjub ju üsna banaalselt. Kuigi jah, iva on ju selles, et Aapo pole tsitaadist üldse teadlik – ja kui teada saab, kuulutab selle mõttetuks. Peegeldades nõnda oma põlvkonna lootusetust või hoopis pragmaatilisust? Või on siin olulisem ema ja poja lahku kasvamine, viitega Johanna keskendumisele teadustööle? Samas näib nende kodune läbisaamine siiski pigem hoidev, humoorikalt sõbralik. Õunapuu teemaga haakub ka argisem käitumine: Johanna koorib hoolikalt õunu ja eeldab pojalt sedasama, nii et kui Aapo õunale hambad sisse lööb, teeb ema märkuse ja poiss jätab õuna sinnapaika. Kuidas seostub see maailma lõpu lävel istutatud õunapuuga? Kas üldse?

Vaatepunkt nihkub

Maria Annuse kontsentreeritud, sihikindla iseloomuga, eesmärgile pühenduv ja ennast valitsev Johanna muutub järk-järgult, samm-sammult huvitavamaks, õigupoolest on peategelane siiski ainus, kelle on autor kirja pannud põhjalikumalt psühholoogilise sisemaailmaga, kelle käitumismustrites sisaldub ka saladusi ja vastuoksusi. Üks näidendi põnevamaid momente on stseen rektori kabinetis, kus Johanna bossile tõe näkku ütleb. See alluva ootamatu isepäine vastus mõjub ühtaegu kalkuleeritult ja spontaanselt, Johanna ausus vaimustab ja jahmatab, nii et ei teagi, kas teda kadestada või tema pärast muretseda. Mõelda oma peaga ja järgida südametunnistuse häält, see on riskantne. Eriti niisuguses akadeemilises panoptikumis. Johannat tabanud inimlik lühis nihutab lõpuks vaatepunkti, äratab kaastunnet. Nii muutub ratsionaalne, selge hoiatusmudeliga näidend lõpuks valusalt ja vaikselt isiklikuks.