• Õpilastel on raskusi just eri keelenditega, mida nad vajavad vestluses osalemiseks. Meie klassiruumis peab olema ruumi kõikidele keeltele, sest päriselus kasutame ju ka eri keeli suhtlemiseks, leiab professor Adolfo Sánchez Cuadrado.

Mullu suvel käisid eesti keele instituudi ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, koolitajad ja keeleeksperdid Roomas õppereisil, mille kese oli osalemine rahvusvahelisel konverentsil  „Action-oriented, Plurilingual, and Intercultural Education: A Needed Shift in Language Education“. Konverents tõi kokku keeleõppe valdkonna teadlased, koolitajad, õpetajad ja poliitikakujundajad, pakkus võimalust arutada keeleõppe aspekte ja ülesandeid ning jagada häid kogemusi. Ühtlasi andis konverents ülevaate valdkonna uusimatest suundumustest ning aktuaalsetest uuringutest, projektidest ja publikatsioonidest ning käsitles Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaande rakendamisega seotud teemasid. Konverentsi ühe töötoa viis läbi professor Adolfo Sánchez Cuadrado, kelle kutsusime kohe ka Eestisse esinema.

Töötuba Tallinnas

Pärast kuid tihedaid läbirääkimisi, veebikohtumisi ja kokkulepete sõlmimisi, toimus 19. ja 20. veebruaril Tallinnas võõrkeele ja eesti keele kui teise keele õpetajatele, keeleekspertidele, haridusjuhtidele ja koolitajatele professor Adolfo Sánchez Cuadrado tegevuspõhisele lähenemisviisile (ingl action-oriented approach) ja vahendamisele (ingl mediation) keskendunud töötuba „Working towards the Implementation of Mediation to Language Learning“.

Dr Adolfo Sánchez Cuadrado on rakenduslingvistika doktor ja Granada ülikooli õppejõud Hispaanias, kelle peamised uurimisvaldkonnad on keeleline ja kultuuriline vahendamine, kognitiivne lingvistika, pedagoogiline tõlge ning grupiprotsessid võõrkeeleõppes. Ta on töötanud õppejõu ja õpetajana mitmes rahvusvahelises ülikoolis, sealhulgas Delaware’i ülikoolis ja University College Londonis. Ta on mitmete rahvusvaheliste publikatsioonide autor ning Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaande hispaaniakeelse versiooni peamine tõlkija.

Kahepäevasel koolitusel saime õppijate rollis lähemalt vaadata keeleõppijat kui tegutsejat, analüüsida vahendamise ja tegevuspõhise lähenemise erinevusi, vaadata vahendamise kolme dimensiooni (emotsioon, tunnetus, suhtlemine), mis toimivad kui vahendamine teistega (suhtlemine), vahendamine teistele (tekstid), vahendamine teistega koos (ülesanded ja projektid).

Viimaste aastate keeleõppearendused

Viimastel aastakümnetel on keeleõpetuses paradigma oluliselt muutunud. Kui varasemad keeleõppemeetodid keskendusid eelkõige keele struktuuri või kommunikatiivse pädevuse arendamisele, siis tänapäevane keeleõpe näeb õppijat eelkõige tegutsejana, kes kasutab keelt selleks, et lahendada probleeme ja teha teistega koostööd. Sellist lähenemist nimetatakse tegevuspõhiseks lähenemisviisiks (action-oriented approach) ning see seob keeleõppe otseselt eluliste olukordadega ja aitab õppijatel arendada lisaks keeleoskusele ka kriitilise mõtlemise, koostöö- ja probleemilahendusoskust.

Tegevuspõhise lähenemise keskne mõiste on agency ehk tegutsemisvõime. Bandura järgi tähendab see seda, et inimene suudab oma tegevusega teadlikult mõjutada olukordi ja sündmusi. Keeleõppes kasutavad õppijad keelt elulistes situatsioonides, et midagi saavutada või muuta.

Keeleõppija tegutsemisvõime avaldub mitmel viisil: ta on keeleteadlik ja tegutseb eesmärgipäraselt, oskab lahendada päriselu ülesandeid, teeb aktiivselt koostööd teiste õppijatega, kasutab mitmesuguseid keelelisi ja semiootilisi ressursse, omab kriitilist ja strateegilist mõtlemist. Selline lähenemine rõhutab, et keeleõppimine ei ole ainult teadmiste omandamine, vaid aktiivne osalemine sotsiaalsetes tegevustes.

Professor Cuadrado mainis oma koolitusel, et õpilastel on raskusi just keelenditega, mida nad vajavad vestluses osalemiseks. Meie klassiruumis peab olema ruumi kõikidel keeltel, sest päriselus kasutame suhtlemiseks ju ka eri keeli.

Kommunikatiivsest lähenemisest tegevuspõhiseni

Tegevuspõhine lähenemisviis on arenenud kommunikatiivse keeleõppe traditsioonist, kuid nende vahel on oluline erinevus. Kommunikatiivne lähenemine keskendub eelkõige suhtlemisele ja kommunikatiivse pädevuse arendamisele. Õppijad harjutavad kasutama keelt suhtlusolukordades, näiteks rollimängus või dialoogis. Peame mõistma, et klassiruum on osa päriselust, kus õpilased peavad suhtlema.

Tegevuspõhises lähenemises on fookus aga laiem. Õppijad ei kasuta keelt ainult suhtlemiseks, vaid ka tegutsemiseks. Nad osalevad projektides, lahendavad probleeme ja saavutavad konkreetseid tulemusi. Näiteks võib traditsiooniline kommunikatiivne ülesanne paluda õppijatel rääkida kuulsast inimesest. Õppimine toimub ülesande täitmise kõrvalproduktina.

Tähenduse loomine ja vahendamine keeleõppes

Tegevuspõhise lähenemise oluline komponent on tähenduse ühisloomine (ingl kco-construction of meaning). See tähendab, et õppijad loovad teadmisi ja arusaamu koostöös teistega. Vestluse käigus võivad õppijad selgitada oma ideid, lahendada arusaamatusi, lisada uusi perspektiive, muuta seisukohti. See aitab neil mitte ainult parandada oma keeleoskust, vaid ka arendada analüütilist ja kriitilist mõtlemist.

Tegevuspõhine lähenemine on tihedalt seotud vahendamise (inglmediation) mõistega, mis oli CEFR sõsarväljaandes üks keskseid kommunikatsiooniviise. Vahendamine tähendab tegevusi, mille käigus aitab keelekasutaja teistel mõista tekste või informatsiooni, mõista üksteist, teha koostööd rühmas ja arendada ühiseid ideid. Näiteks võib õppija teha kokkuvõtte tekstist, selgitada keerulist informatsiooni, tõlkida või parafraseerida teksti, aidata rühmal jõuda ühise otsuseni.

Vahendamine ja tegevuspõhised lähenemisviisid on mõistetena õpetajate jaoks küll uued, kuid keeleõppes laiemalt väga tähendusrikkad metoodilised lähtekohad. Keel ei ole neis pelgalt õpitav süsteem, vaid suhtlemise, koostöö ja tegutsemise vahend.

Koolitus toimus „Eesti keele õppe ja keeleõppe arendamise“ programmis, mida kaasrahastab Euroopa Liit.
Intervjuud Dr Adolfo Sánchez Cuadradot’ga saab vaadata siit.