• Tänavu möödub sada aastat esimese Waldorfi lasteaia asutamisest Saksamaal Stuttgartis. Eestiski ulatub Waldorfi lasteaedade ajalugu juba esimese iseseisvuse aega. Juubeli puhul käisid Eesti Waldorfi lasteaednikud Šveitsis Dornachis ülemaailmsel Waldorfi lasteadade konverentsil tuleviku jaoks seemneid kogumas.

Ülemaailmne juubel pakub võimalust vaadata tagasi selle pedagoogilise liikumise kujunemisele, kuid veelgi olulisem on küsida, miks kõnetavad sada aastat tagasi sõnastatud haridusideed ka tänapäeval õpetajaid ja lapsevanemaid üle maailma.

Kui 1990. aastate alguses sündisid Eestis esimesed Waldorfi lasteaiad, kandis neid vabaduse ja uue loomise vaim. Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, seisavad õpetajad ja lapsevanemad silmitsi hoopis teistsuguste küsimustega. Ometi on üks põhimõte jäänud samaks: lapse arengut ei saa kiirendada ilma midagi olulist kaotamata.

Juubeliaasta tähistamiseks kogunes 8.–12. aprillini Šveitsis Dornachis üle tuhande õpetaja, kasvataja ja koolitaja kogu maailmast. Rahvusvahelise Waldorfi lasteaedade ühenduse (IASWECE) korraldatud konverents kandis pealkirja „Kindness. Strength. Love. Seeds for a Healthy Unfolding“ ehk „Headus. Jõud. Armastus. Seemned terveks arenguks“. Eestist osales 15-liikmeline delegatsioon. Viis konverentsipäeva olid täis ettekandeid ja loenguid, tihedaid arutelusid, õpitubasid ja rahvusvahelist kogemusevahetamist. Hommikuid ja õhtuid täitsid muusika, loodusvaatlused, etendus- ja liikumiskunstid. Konverentsi eelviimasel õhtul toimus suur nukulavastuste festival, kus tegid oma etteaste ka eestlased. Nimelt oli festivali programmi valitud Rakvere Waldorfi lasteaia õpetajate Raina Vangoneni ja Eve Murdjõe eestikeelne nukuetendus „Rebane öömajal“.

Juubelikonverents seadis fookuse tulevikku. Ettekannete, töötubade ja arutelude käigus otsiti vastuseid küsimusele, mis puudutavad kõiki lastega töötavaid inimesi: mida vajavad lapsed praeguses maailmas, mis muutub kiiremini kui kunagi varem? Maailm on viimase sajandi jooksul põhjalikult muutunud, kuid küsimus on ikka sama.

Lapse loomulik arengutempo kiirenevas maailmas

Konverentsil kõlas korduvalt mõte, et üks keskseid väljakutseid ei ole teadmiste puudus, vaid meie arusaam ajast. Tänapäeva maailma saab kirjeldada lühendiga VUCA (volatile, uncertain, complex, ambiguous; ee ‘heitlik’, ‘ebakindel’, ‘keerukas’ ja ‘mitmetähenduslik’. Haridussüsteem püüab valmistada lapsi ette maailmaks, mille kohta me ei tea, milline see paarikümne aasta pärast välja näeb. Samal ajal tajuvad nii täiskasvanud kui ka lapsed üha sagedamini, et aega on liiga vähe.

Konverentsil kasutati selle nähtuse kirjeldamiseks mõistet kronopaatia (cronopathy) – kultuuriline seisund, kus ajapuudusest saab püsiv taustatunne. Kiirustamine ei väljendu üksnes tööelus. See kandub ka lapsepõlve. Üha varasemad akadeemilised eesmärgid, oskuste omandamise ootus, huviringide rohkus ja digitaalse keskkonna katkematu stimulatsioon kujundavad lapsepõlve, kus jagub tegevust, kuid pole võimalik süveneda.

Just siin ujub Waldorfi pedagoogika mõneti vastuvoolu. Mitte nostalgilise tagasipöördumisena minevikku, vaid meeldetuletusena, et inimese arengus pole olulisim efektiivsus. Väikelaps areneb keha ja närvisüsteemi, meelte ja suhete kujunemise kaudu. Need protsessid vajavad aega. Kui täiskasvanu jaoks võib aeg olla ressurss, mida optimeerida, siis lapse jaoks on see keskkond, milles kasvada. Ülemaailmsel sündmusel kõlas sõnum, et meil on lasteaiaõpetajatena vaja luua just selliseid rahusaari.

“Haridussüsteem püüab valmistada lapsi ette maailmaks, mille kohta me ei tea, milline see paarikümne aasta pärast välja näeb.

Waldorfi pedagoogika üks keskseid ideid on usaldus lapses peituva arengujõu vastu. Selle vaate kohaselt ei ole kasvatuse peamine ülesanne kujundada last etteantud mudeli järgi, vaid luua tingimused, milles tema individuaalsed arenguvõimalused saavad avalduda. Näiteks tehnokraatlikus haridusmõistmises mõõdetakse hariduse kvaliteeti eelkõige väljundite kaudu, Waldorfi pedagoogikas on aga olulisim lapse kujunemisprotsess.

Digiajastu väljakutsed

Ühe teemana kerkis Dornachis esile laste kasvamine digitaalses maailmas. Waldorfi lasteaiad ei ole tehnoloogia vastu. Pigem küsitakse, millal ja millisel kujul tehnoloogia lapse arengut toetab. Eesti üks esimesi waldorflasteaednikke Heli Kudu, kes alustas esimese aiarühmaga Põlvas, sõnastab selle lihtsalt: „Väikelapse peamine arenguülesanne on kõigepealt välja arendada oma keha, meeled ja närvisüsteem. Selleks on vaja päris kogemusi, mitte virtuaalseid.“

Seetõttu ei ole digiseadmed traditsiooniliselt olnud Waldorfi lasteaedade igapäevase õppekeskkonna osa. Kudu sõnul ei tähenda see minevikku klammerdumist, vaid arenguliste vajaduste arvestamist. „Kõigel on oma aeg. Me ei anna imikule kartulit ja kastet enne, kui ta on valmis loobuma rinnapiimast. Samamoodi tuleb mõelda tehnoloogiale.“ Üha enam kohtab sarnaseid küsimusi ka laiemas haridusarutelus. Milliseid kogemusi ei ole võimalik digitaliseerida? Nende küsimuste üle mõtlevad praegused õpetajad, sõltumata oma pedagoogilisest taustast.

Waldorfi pedagoogikast rääkides keskendutakse sageli õppekavale, metoodikale või kasvatuspõhimõtetele. Dornachis kerkis aga esile õpetaja ise. Ettekannetes ja diskussioonides rõhutati, et õpetaja kõige olulisem töövahend ei ole mitte erialateadmised ega metoodiline süsteem, vaid tema isiksus, suhtlemisoskused, tähelepanuvõime: tähelepanu, kohalolu, vaatlusvõime ja sisemine tasakaal. Võime märgata, kuulata, suhelda, jälgida ja mõista. Kui õpetaja töö põhineb suhtel, kohalolul ja lapse individuaalsuse märkamisel, muutub oluliseks ka õpetaja sisemise tasakaalu ja enesehoiu küsimus. 

“Waldorfi lasteaiad ei ole tehnoloogia vastu. Pigem küsime, millal ja millisel kujul tehnoloogia lapse arengut toetab.

See tõstab fookusesse ka õpetajate enesehoiu ja professionaalse arengu küsimuse. Kui soovime, et õpetajad suudaksid luua lastele turvalise ja toetava keskkonna, peavad nad saama hoolitseda ka iseenda heaolu eest, et osata pidevalt kiirustavas maailmas aega laste jaoks maha võtta. 

Sada aastat hiljem

Dornachi konverentsi üks tugevamaid sõnumeid oli, et ka juubelit tähistades ei saa haridus vaadata üksnes olevikku ja minevikku. Haridus peab suutma mõelda tulevikule. Millist tulevikuühiskonda soovime? Milliseid inimlikke omadusi vajavad lapsed maailmas, mida iseloomustavad tehnoloogilised muutused, keskkonnakriisid ja kasvav ebakindlus?

Neile küsimustele ei ole üht õiget vastust. Küll aga kõlas konverentsil veendumus, et tuleviku ühiskond vajab inimesi, kes suudavad luua suhteid, teha koostööd, säilitada sisemist tasakaalu ning tegutseda vastutustundlikult ja loovalt.

Võib-olla peitubki selles sada aastat vana Waldorfi lasteaia kõige olulisem sõnum. See tuletab meelde, et inimene ei ole projekt, mida optimeerida. Laps ei ole tulemus, mida mõõta. Areng ei sünni kiirustades. Maailmas, mida iseloomustavad kiirus, infoküllus ja pidev surve saavutada, meenutab Waldorfi lasteaed midagi lihtsat, kuid olulist: lapsepõlv ei ole ettevalmistus eluks. Lapsepõlv on elu ise. Sada aastat pärast esimese Waldorfi lasteaia avamist kõlab see sõnum võib-olla ajakohasemaltki kui varem. 

Eesti kogemus

Kuigi Eesti esimene Waldorfi lasteaed tegutses juba esimese vabariigi ajal, jõudis Waldorfi pedagoogika Eestisse laiemalt 1990. aastate alguses. Toona kandis seda liikumist vabanemise ja uute võimaluste loomise vaimustus. Haridusliku mitmekesisuse tekkimine oli osa laiemast ühiskondlikust muutusest.

Eesti üks esimestest Eesti Waldorfi lasteaia õpetajatest Heli Kudu meenutab, et inimesed ei otsinud tol ajal niivõrd konkreetset metoodikat kui võimalust mõelda haridusest teisiti. Tema hinnangul on praegune olukord pea vastupidine. „Kui 1990. aastatel tunti puudust võimalustest, siis nüüd on võimalusi rohkem kui kunagi varem. Haridusvalikuid ja informatsiooni on palju. Samal ajal on lapsevanemad sageli suuremas segaduses ja ebakindlamad kui kunagi varem. Me peame küsima, mis on päriselt oluline,“ ütleb Kudu.

Selles mõttes ei seisne haridusliku pluralismi väärtus üksnes valikuvabaduses. Selle väärtus seisneb võimaluses pidada ühiskonnas dialoogi inimese, õppimise ja kasvatuse üle. Eri pedagoogilised lähenemised aitavad sõnastada vastuseid küsimusele, millist inimest ja ühiskonda me kujundada soovime.

“Lapsepõlv ei ole ettevalmistus eluks, lapsepõlv on elu ise.

Haridusliku mitmekesisuse elujõulisuse tagab kohalike omavalitsuste toetus ja meelestatus. Kas aga omavalitsus toetab Waldorfi lasteaias käivat last võrdsetel alustel munitsipaallasteaia valinud pere lapsega?

Samuti on oluline pedagoogiliste suundumuste diskussioon. Kindlasti on kõigil üksteiselt midagi õppida. Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühenduse juhatuse liige ja Ilmapuu Waldorfi lasteaia juhataja ning Eesti üks esimesi Waldorfi pedagoogika õpetajaid Kristina Rosin leiab, et võiksime Eesti hariduses üksteist rohkem toetada ning olla mitmekesisuse suhtes heatahtlikud, mitte vastanduda. 

Rosin osutab, et paljudele lapsevanematele on maailma kui tervikut nägev Waldorfi pedagoogika oluline. Waldorfi lasteaiad teevad tema sõnul sama, mida teised Eesti lasteaiad, erineb vaade inimesele ja lapsele. „Vaatame last tervikuna: füüsiline, vaimne, hingeline areng. Me arendame kõiki neid külgi ja teenime – nagu iga lasteaed – kolmnurka laps, lapsevanem ja õpetaja.“

Rosin on rõõmus, et Waldorfi lasteaiad Eestis on tegutsenud rohkem kui 30 aastat ja paljud neist õpetajatest, kes 1990-ndatel Waldorfi pedagoogikas väljaõppe said ning esimesed lasteaiad asutasid, tegutsevad senimaani õpetajate, lasteaedade juhatajate või mentoritena. 

---

Eesti Waldorfi lasteaiad

Esimene Waldorfi lasteaed Eestis asutati 1926. aastal Nõmmel Lõuna tn 19 Linda Kirusk-Kasemetsa (1891–1958, pildil) juhtimisel. Asutus tegutses keeruliste aegade kiuste kuni 1944. aastani. Selle tegevuse kulminatsioon oli Waldorfi kooli esimese klassi loomine. Nõukogude ajal ei olnud loomulikult võimalik sellist pedagoogilist suunda arendada ning alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai hakata Waldorfi pedagoogikat taas hariduses ja kasvatustöös rakendama (Gustavson, 2019).

1929. aastal tõlkis Kirusk-Kasemets Rudolf Steineri teose „Lapsekasvatus vaimuteaduse vaatekohast“. Kirusk-
Kasemets kirjutas lastele muinasjutte, mis on leitavad raamatukoguarhiivides, ning tõlkis lasteraamatuid inglise ja saksa keelest. Ta oli ka lasteajakirja Päiksetar väljaandja ja vastutav toimetaja.

1990. aastatel toetas Eesti Waldorfi koolide ja lasteaedade arengut väliseestlane Tiiu Bläsi-Käo. Alates esimeste asutuste tekkimisest Eestis 1990. aastate lõpus korraldas ta erialakirjanduse väljaandmist, nõustas õpetajaid ning viis läbi arvukalt loenguid, kursusi ja koolitusi, kutsudes õpetama tunnustatud väliseksperte (Vapper, 2015). Just tema saatis 1990-ndate alguses Saksamaale õppima ka esimese eesti õpetaja Kristina Rosina. Naastes asutas Rosin 1992. aastal Waldorfi lasteaia rühma Mai tänaval Nõmme erakooli juurde (esimene Waldorfi kool Tallinnas). Praegu on Kristina Rosin Ilmapuu Waldorfi lasteaia juhataja Tallinnas.

Maaja Kalle ja Heli Kudu asutasid 1992. aastal lasteaia Põlvamaal Rosmal Rosma Waldorfi kooli juurde.

Viljandi Waldorfi lasteaed loodi 1993. aastal Viljandi vaba Waldorfi kooli juures.

Karmen Püü ja Helvi Üprus asutasid 1994. aastal Arukülas lasteaia rühma Aruküla vaba Waldorfi kooli juurde. 

Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühenduse liikmeks on end praegu registreerinud 13 Waldorfi lasteaeda ja -hoidu. Neid asub nii Tallinnas, Tartus, Viljandis, Põlva lähedal Rosmal, Võrus, Pärnus kui Rakveres. Esimene hoiurühm alustas 1992. aasta Põlvas.

Maailma esimene waldorfi lasteaed

Waldorfi pedagoogika alguseks saab nimetada 1919. aastat, mil Stuttgartis avati Rudolf Steineri ideedel põhinev esimene Waldorfi kool. Väikelaste kasvatuse eripära vajas aga küpsemist ning eraldi pedagoogilise suuna kujunemist ning maailma esimene Waldorfi lasteaed avati samas linnas 1926. aastal esimese Waldorfi kooli juures. Selle rajaja ja pedagoogiline kujundaja oli Elisabeth von Grunelius, Rudolf Steineri lähedane kaastööline ja õpilane. Just tema pani aluse Waldorfi lasteaedadele omasele varase lapsepõlve pedagoogikale.

Waldorfi lasteaia keskmes oli lapse loomuliku arengu toetamine. Steiner rõhutas, et väikelaps õpib eeskätt jäljendades, mistõttu on kasvataja roll olla eeskuju. Koristamine, toidu valmistamine, käsitöö tegemine said laste päeva loomulikuks osaks, mida laps sai mänguliselt järele aimata.

Oluliseks peeti ka rütmi, mis loob lapsele turvatunde ja toetab tema hingelist tasakaalu. Mängu käsitati kui lapse tööd – vabalt sündivat, loovust ja kujutlusvõimet arendavat protsessi, mida ei juhitud täiskasvanu seatud eesmärkide järgi.

Esimene Waldorfi lasteaed meenutas pigem kodu kui asutust: seal oli soe atmosfäär, kasutatud looduslikke materjale ja lihtsaid mänguvahendeid. Sellest 1926. aasta algatusest kasvas välja rahvusvaheline Waldorfi lasteaedade liikumine, mis on nüüdseks levinud üle kogu maailma.

Maailmas on 2026. aasta seisuga 2167 Waldorfi lasteaeda. 

Allikas: Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühendus www.waldorf-ühendus.ee