- Õpetajate 2027. aasta töötasu alammäära läbirääkimised on jõudnud punkti, kus ühelgi asjaosalisel ei ole põhjust rääkida võidust. Õpetajad ootasid motiveerivat palgatõusu, keskvalitsuse enda suvised sõnumid kinnitasid seda ning omavalitsused vaatasid kogu protsessi vältel otsa oma tegelikule maksevõimele. Septembri lõpuks räägime kolmeprotsendilisest alammäära tõusust. See on rohkem kui null, kuid väga kaugel nii õpetajate ootustest kui ka juunis kõlanud numbritest.
Toimunu kõige suurem õppetund ei puuduta üht protsenti ega eelarveaastat. See puudutab seda, kuidas Eestis antakse poliitilisi lubadusi, mil moel neid rahastatakse ja millal saavad need, kes peavad otsuseid ellu rakendama, teada, millise summaga nad arvestada võivad.
Ootuste üleskütmine
2023. aasta koalitsioonileppes seati eesmärk tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendini Eesti keskmisest töötasust. Sama sihti korrati hiljem valitsuse 2025. ja 2026. aasta eelarvematerjalides. Seega ei ole õpetajate ootus paremale palgale tekkinud tühjale kohale. Koalitsioonileppe ja riigieelarve planeerimise kaudu on aastaid kinnitatud, et 2027. aastaks tuleb liikuda märksa kõrgema palgataseme poole.
Valimiste eel on lihtne numbreid välja öelda. Keerulisem osa algab siis, kui lubadus tuleb kirjutada riigieelarvesse ja arvestada sellega ka järgnevatel aastatel. Püsiv palgatõus vajab püsivat tuluallikat. Seetõttu võiks iga avaliku sektori palka puudutava suure valimislubaduse juures olla juba lubamise hetkel vastus vähemalt kolmele küsimusele.
1) Kui palju see maksab?
2) Kust raha tuleb?
3) Kelle eelarvesse kohustus lõpuks jääb?
Lubadus, mille juures pole kulu- ega katteallikat, on populistlik loosung, mitte plaan. Mida suurem on lubatud number, seda rohkem hiljem pettutakse, kui lubaduse täitmiseks ei jagu raha.
Vastutusest ja otsuste mõjust omavalitsustele
Õpetajate palga puhul on vastutuse jagunemine eriti tähtis, sest enamik Eesti üldhariduskoole ja lasteaedu on kohalike omavalitsuste pidada. Riik eraldab üldhariduskooli õpetajate töötasuks toetust, kuid ühe suure palgarühma liikumine mõjutab kohalikus eelarves kohe ka teisi. Lasteaiaõpetajad, koolijuhid, õppejuhid, tugispetsialistid, huvihariduse töötajad ning teised kohaliku omavalitsuse töötajad ei tegutse eraldatud tööturgudel. Kui ühe suure töötajate rühma töötasu liigub kiiresti eest ära, tekib teistel põhjendatud ootus, et korrigeeritakse ka nende palka.
“Nelja-viieprotsendine kasv võiks olla jõukohane, aga umbes seitsme protsendi juures oleksid KOV-id juba märksa keerulisemate valikute ees.
Omavalitsuse jaoks tähendab see ahelreaktsiooni. Üldhariduskooli õpetaja alammäära tõus ei võrdu kohaliku eelarve jaoks ainult selle protsendiga, mille riik õpetajate palgatoetusele juurde paneb. Tuleb vaadata kogu palgasüsteemi ja kõiki töötajaid, kelle tasu maksab omavalitsus. Omavalitsuste võimalused on seejuures väga erinevad. Ühel on rohkem maksutulu ja kasvav elanikkond, teise elanike arv kahaneb ning on raske juba olemasolevatki teenuste võrku rahastada. Üleriigiline palgaotsus jõuab nende eelarvesse seetõttu väga erineva survega.
Just sellepärast ütlesid omavalitsused läbirääkimistel välja oma tegeliku hinnangu: nelja-viieprotsendine kasv võiks üldiselt olla jõukohane ning umbes seitsme protsendi juures oleksid nad juba märksa raskemate valikute ees. See ei olnud hinnang õpetaja tööle. See oli koolipidaja hinnang oma rahavõimekusele. Vastutustundlik läbirääkimine tähendab, et ei arvestata summadega, mille katteallikat ei ole.
Tagurpidi ajakava
Samas oli selle aasta läbirääkimiste ajakava omavalitsuste vaates tagurpidi.
Mai lõpus jõudis vahefinišisse riigieelarve ja riigieelarve strateegia (RE/RES-i) läbirääkimiste voor, mille käigus ei rääkinud keskvalitsuse esindajad mingist töötasu tõusu võimalusest. Sellest hoolimata teatas haridus- ja teadusminister 3. juunil, et ministeerium taotleb 2027. aastaks õpetajate töötasu alammäära 14-protsendist tõusu. Haridustöötajate liidu ettepanek oli toona 17 protsenti. Septembri alguses jätkusid kolmepoolsed läbirääkimised olukorras, kus riigieelarve ei olnud veel paigas. 22. septembril toimus hoiatusstreik ning 23. septembril sai teatavaks riigi pakkumine: alammäär tõuseks 1970 eurolt 2030 eurole ehk kolm protsenti.
Selline järjekord ei ole mõistlik.
Kõigepealt peab keskvalitsus ütlema, millist õpetajate palgaraha kasvu riigieelarve püsivalt võimaldab. Seejärel saavad omavalitsused arvutada, mida tähendab see nende koolidele, lasteaedadele ja teistele töötajatele. Selle protsessi nimi on RE/RES ehk riigieelarve läbirääkimised. Alles pärast neid arvutusi on mõtet istuda laua taha ja otsida kompromissi. See sunnib kõiki asjaosalisi rääkima samast rahalisest lähtekohast ja vähendab tõenäosust, et avalikkuses võrreldakse poliitilist taotlust tegeliku eelarvevõimega.
“Kõigepealt peab keskvalitsus ütlema, millist õpetajate palgaraha kasvu riigieelarve püsivalt võimaldab. Seejärel saavad omavalitsused arvutada, mida tähendab see nende koolidele, lasteaedadele ja teistele töötajatele.
Praegune mudel sunnib asjaosalisi rääkima protsentidest enne, kui riigieelarve on paigas. Veel 9. septembri õhtul ei olnud omavalitsustes selgust, millises mahus riik palgatõusu rahastada suudab. Nii sünnivad paralleelsed numbrid, ootused ja avalikud sõnumid, mille vahel tuleb lõpuks hakata kompromissi otsima.
Tulemus on etteaimatav. Õpetaja kuuleb juunis 14 või 17 protsendist, septembris korraldatakse hoiatusstreik ning päev hiljem on kõne all kolm protsenti. Omavalitsus peab samal ajal vastama, miks ta suuremat palgatõusu ei toeta, kuigi läbirääkimiste esimeses faasis ei ole veel teada, kui suure osa võimalikust tõusust riik katab. Riik teeb omakorda otsuseid olukorras, kus raha napib ja vaja on seda paljudes valdkondades.
Usaldus tekib aeglaselt, aga kaob kiirelt
Selline protsess vähendab usaldust. Läbirääkimine peaks vähendama ebakindlust. Kui läbirääkimiste käigus kasvab teadmatus, milline number on üldse realistlik, on protsessi ülesehituses midagi valesti. Õpetaja ei saa oma tulevikku kavandada poliitilise ambitsiooni järgi. Koolipidaja ei saa eelarvet koostada lootuse põhjal. Mõlemal on vaja tegelikku rahanumbrit.
Lisaks ei saa õpetajate probleeme taandada ainult alammäära numbrile. Septembrikuu aruteludes tuli juttu ka töökoormusest. Kui õpetaja töötab püsivalt liiga suure koormusega, ei lahenda probleemi üksnes palganumbri suurendamine. Arutada tuleb klasside ja koolide suurust, töökorraldust, bürokraatiat, õpetajate järelkasvu ning seda, milliste ülesannete täitmist me koolilt ja õpetajalt ootame.
Seetõttu ei ole tänavuses protsessis võitjat.
Väiksem palgatõus tähendab omavalitsuste eelarvele väiksemat survet, kuid õpetajate hoidmise ja järelkasvu küsimus jääb. Õpetajate jaoks jääb tulemus kaugele ootustest, mida varasemad poliitilised sõnumid on kujundanud. Omavalitsustel pole väiksema numbri üle põhjust rõõmustada, sest meie koolid vajavad õpetajaid. Keskvalitsusel tuleb omakorda selgitada, kuidas suhestub praegune otsus varem seatud eesmärkidega.
“Kui raha ei ole, tuleb seda öelda enne ootuse loomist. Valimiseelne number ei tohi olla suurem kui sellele järgnev eelarveline vastutus.
Kuidas edasi?
See tundub praeguses majandus- ja julgeolekuolukorras keeruline, aga vaja on mitme aasta kokkulepet, milles on korraga paigas eesmärk, ajakava ja rahastus. Õpetaja peab teadma, millises suunas tema töötasu liigub. Koolijuht peab saama planeerida oma meeskonda. Omavalitsus peab suutma koostada eelarvet nii, et ühe otsusega ei tekiks kontrollimatut survet kogu kohaliku avaliku sektori palgasüsteemile. Riik peab ausalt välja ütlema, milliseid eesmärke ta suudab rahastada ja milliseid mitte.
Järgmiste riigikogu valimiste eel hakatakse taas lubadusi andma. Tänavust õpetajate palgaläbirääkimiste kogemust võiks enne seda meelde tuletada.
Ambitsioone on vaja. Sama vajalik on vastutus.
Kui raha ei ole, tuleb seda öelda enne ootuse tekitamist. Kui eesmärk on prioriteet, tuleb sellele leida rahastus. Valimiseelne number ei tohi olla suurem kui sellele järgnev eelarveline vastutus.
Lisa kommentaar