Endla teatris esietendub 25. novembril Kenneth Grahame’i jutustusel „Tuulesahin pajudes“ põhinev lastelavastus, mille keskmes on sõprus, kodutunne, vabaduseiha ja maailma avastamise rõõm.  

Lavastaja Birgit Landberg, mis sind selle loo juures kõige rohkem kõnetas?

Mind paelus raamatu rahulik tempo. Seal on värvikad tegelased ja palju sündmusi, aga ka aega, et kulgeda, sõpradega vestelda ning elu nautida. Grahame’i tegelastest on vast kõige enam meie moodi Konn: püsimatu, alati uut otsiv ja vaimustuv. Ta usub, et kauguses ootab midagi suuremat, ega näe, et päriselt oluline on juba olemas – sõbrad. Me oleme unustanud, et sõprust ei saa võtta iseenesestmõistetavana, see vajab aega, et kasvada ja areneda. Raamatus veedetakse palju aega teineteisega juteldes, aga ka vaikides. Lavastus on mõnusalt tempokas, mänguline ja mulle omaselt väikeste vimkadega. 

Tänapäeva lapsed avastavad maailma suuresti ekraani kaudu. Grahame’i esmakordselt 1908. aastal ilmunud teoses tuleb aga lihtsalt urust välja tulla, jõekaldal jalutada ja sõpradega midagi ette võtta. Kas just sellist aeglast, vahetut maailma on tänapäeva lastel vaja?

Võib ju mõelda, et ekraan on uks võlumaailma, kus kõik on võimalik, aga see uks on alati olemas olnud. Ekraanid tuleb panna kõrvale ja minna urust välja. Lapsena elasin paigas, kus mets, väikesed ojad ja sood olid kohe kodu kõrval. Sõpradega koos oli nii palju avastada! Meil ei olnud kunagi igav, elu oli täis pööraseid värve ja hommikul ärgates ei jõudnud ära oodata, millal saab õue. See on oluline ka praegu. Kui kõike on korraga liiga palju ja pausi ei ole, siis ei suuda lapsed, need väikesed inimesed, oma suurte tunnetega hakkama saada. Ei öelda niisama, et kui on raske, mine metsa, kõnni ja vaata kaugusesse, igavle ja unista. Kui meie suudame olla eeskujuks, siis lapsed tulevad järele. Ehk on neil nii võimalik tulevikus terveks jääda ja suure maailmaga paremini toime tulla.