Onude võidukäik Eesti kinos

• Jaak Kilmi filmil „Musta pori näkku“ jääb puudu siirusest.
• Kohmakas dialoog hoiab nii näitlejaid kui kogu tervikut tagasi.
• Erling Eding Kojamehe rollis on filmi staar. 

---

„Musta pori näkku“

• Režissöör Jaak Kilmi.

• Stsenarist Martin Algus (Mihkel Raua samanimelise romaani ainetel).

• Operaator Elen Lotman.

• Heliloojad Hendrik Sal-Saller ja Erko Laurimaa.

• Filmikunstnikud Katrin Sipelgas, Kristaps Kalser.

• Osades Timotheus Sammul, Erik Hermaküla, Erling Eding, Carolyn Veensalu, Carmen Mikiver, Rudolf Apse, Simo Andre Kadastu jt.

• Produktsioon Taska Film.

• Kinodes alates 11. oktoobrist.

Kaheksakümnendate lõpp on ilmselt paljude jaoks üks Eesti ajaloo nostalgilisemaid perioode. Fosforiidiprotestid ja öölaulupeod, loomeliidud ja rahvarinne, salajased sinimustvalged ja noorus – ühiskondlik noorus, maailma muutev kirg ja motivatsioon, mõneks üksikuks aastaks pudelisse püütud välk, mille abil end vabaks murdsime … Vähemalt sellist muljet püüavad praegused viiskendplussid (ehk meie riigi juhtivad onud) jätta minusugustele vabariigi lastele, kes perestroikat vaid koolipingist tunnevad. Ma ei taha öelda, et kaheksakümnendate viimased aastad poleks olnud erilised ja meie riigile olulised. Ma tahan öelda, et enamiku inimeste jaoks on nende teismeea lõpuaastad hilisema nostalgia tipp ja praegu domineerib ühiskonnas see põlvkond, kelle noorus sinnakanti jääb.

Siiski on mingi maagia minussegi selle aja lugudest jõudnud. Keevalise teismelisena unistasin tihti, et leiduks midagi, mille eest võidelda, nagu siis omariikluse eest tehti (tänapäeva probleemid ei ole ju üldse nii romantilised). Kahjuks on aga raske uskuda, et Mihkel Raua menuromaani ainetel lavastatud Jaak Kilmi uus mängufilm „Musta pori näkku“ tänastesse varatäiskasvanutesse sellist indu süstiks. Selleks jääb filmil puudu suur tükk siirust.

Nagu Vändrast saelaudu

Küsimusele, kuhu see siirus siis sai, ei pea vastust kaugelt otsima. Tuleb vaid heita pilk kulisside taha, kus loendavad rahapatakaid tootmisfirmade Taska Film ja Apollo Film Productions ninamehed – Eesti kino tõelised eesrindlased, kes on rahva rõõmuks valmis treinud sellised meistriteosed nagu „Klassikokkutulek“ üks, kaks ja kolm, „Suvitajad“, „Jahihooaeg“ ning loomulikult meie kirjandus- ja filmiklassika hädavajalikud uusversioonid „Kuulsuse narrid“, „Vigased pruudid“, „Säärane mulk“. Ja kes suudaks unustada meisterdetektiiv Liivi! Nimekirja saaks veel jätkata, aga minu arvamus on vast juba selge. „Musta pori näkku“ puhul on kampa võetud veel lätlased, Film Angels Studio, kelle ampluaa tundub ulatuvat Läti seiklusfilmidest Aasia omadeni, ning Tallifornia – ainus selles nimekirjas, kelle väljapanek endast lugupidavale kinohuvilisele piinlikkust ei valmista ning kelle osalus seda enam küsimusi tekitab.

Põhimõtteliselt võiksin arvustuse siinkohal lõpetada, aga austusest noorte näitlejate ja veel mõne asjaosalise vastu mõtisklegem natuke, mis siis hevihakatiste Mihkli ja Hendriku teekonnal Tallinnast Võrru nii valesti läks.

Stsenaarium pole näitlejate süü

Ega Mihklil ja Hendrikul midagi hullu juhtunudki – Timotheus Sammul ja Erik Hermaküla tulevad oma rollidega suurepäraselt toime. Sammuli kutsikasilmad ja Hermaküla üleolev muie jätavad tulevastest rokipeerudest küll ehk veidi karikatuurse mulje, kuid see on enam Martin Alguse stsenaariumi kui noorte näitlejate süü. Pean nõustuma Andrei Liimetsaga (14.10, Postimees), et filmi kohmakas dialoog hoiab nii näitlejaid kui kogu tervikut tagasi. Eriti oleks tahtnud kõrvu kinni pigistada „romantikastseenide“ ajal, mil Carolyn Veensalu tegelane Liisa magusa jutuga poisse hullutab.

“No vabandust väga, aga Kojamehel ei ole teist paari aluspükse kaasa pakitud.

Noort ajakirjanikku Liisat Raua romaanist ei leia, ta on stsenaariumisse lisatud pingetekitaja, Mihkli ja Hendriku ihaldusobjekt, kel ülesanne on noormeeste rivaalitsemist esile tõsta ja filmile seksapiili lisada, ning ega muuks talle võimalust antagi. Eriti räigelt mõjub stseen filmi lõpus, kus särasilmne blondiin palub televisioonionudelt võimalust praktikandiks tulla, mille peale näitsik ajakirjanike bussi „asja arutama“ kutsutakse. Äkki ajaks aastal 2026 ilma vaevu peidetud vägistamisnaljadeta läbi?

Metafoorse onu Heino kätt on selles noortefilmi laadses tootes ikka ja jälle tunda. Üheks markantsemaks näiteks on stseen, kus bändipoisid raju öö järel kauni Lõuna-Eesti looduse rüpes ujuma lähevad. Päikesetõusutund on udune, putukad pinisevad, rohi õõtsub … Ja kõigil poistel on trussikud jalas, aga Liisakene peab end alasti võtma ja poistele eemalt nibusid välgutama. No vabandust väga, aga Kojamehel ei ole teist paari aluspükse kaasa pakitud. Miski ütleb mulle, et bändikaaslastega alasti ujumise olematut homoerootikat ei karda mitte noored punkarid, vaid ikka need filmitegijad-onud.

Huumor nühib põhikoolipinki

Kui juba Kojamehest juttu, siis nagu mujalgi on kirjutatud – Erling Eding on selle filmi staar. Hullumeelne harjapea hoiab tempot üleval ja toob endaga kaasa filmi totraimad keerdkäigud, nii et isegi minusugune skeptik mõne naerupahvaku kuuldavale tõi. Filmi esimeses pooles mõjus värskendavalt ka lätlasest trummar Ingvars Rudolfs Apse kehastuses, kuid kiiresti sai selgeks, et lõunanaabri ainus ülesanne filmis on täita kaastootmise nõudmist ning korrutada ühte ja sama rida uuesti ja uuesti. Sest eesti kinokülastajal on ju kolmeaastase huumorimeel.

“Sammuli kutsikasilmad ja Hermaküla üleolev muie jätavad tulevastest rokipeerudest veidi karikatuurse mulje, kuid see on stsenaariumi süü.

Üldse nühib „Musta pori näkku“ huumor parimal juhul põhikoolipinki. Ikka piss, kaka ja natuke seksi, sest milleks austada publiku intellekti, kui labasustegagi läbi saab. Poisse teekonnal sõidutava bussijuht Valli (Carmen Mikiver) anekdoot on ajastutruu ja tabav, aga mõjuks hoopis efektsemalt, kui eelnevad peldikunaljad olemata oleksid. Saan aru, et mõni stseen varasem nali Mihklilt tiirasele pulmaseltskonnale on mõeldud nõukogude inimeste nüri meelt rõhutama, aga ometi mõjub see tervikus nii, nagu samasugusteks lollakateks peetaks ka rahvast teispool ekraani. Artikli alguses loetletud filmide edu põhjal tuleb vist aga tõdeda, et „Musta pori näkku“ tegijad lihtsalt tunnevad oma publikut.

Lisaks publikule paistavad produktsioonihiiud olevat hästi kursis Eesti viimaste aastate kinomaastiku pärissaavutustega. Sellest on saamas minu isiklik Ingvarsi-repliik, aga Meel Paliale on kaasaegse Eesti kino suurim aare ja me peame tema filme haledate pastiššide eest kaitsma. Ma saan aru, et paljudel seda seost tekkida ei pruugi, sest paljud ei ole Apollo konveierifilmide kõrvalt jõudnud „Pikki pabereid“ ja „Kiike, kirvest ja igavese armastuse puud“ nähagi, aga ma ei pääse tundest, et onude püüdlus just neilt filmidelt maha viksida on „Musta pori näkkule“ saatuslikuks saanud. 

Tahame parimat, välja kukub …

Teekonnafilmi vorm, pehmed toonid ja hägune, justkui 35-millimeetrisele lindile filmitud visuaal, linna- ja looduskeskkonna kontrast, pilguheit noorte eludesse – 28-aastane Paliale on seda kõike kaks korda tabanud moel, millest „Musta pori näkku“ tegijad võivad vaid unistada. Operaator Elen Lotman on küll kaamerasse püüdnud nii mõnegi ilusa hetke, aga ainult neist ei piisa, et filmi üleüldisest nõtrusest päästa. Näiteks ühe pika kaadrina üles võetud peostseen filmi alguses andis hetkeks juba lootust, aga sellele eelneva, filmi esimese stseeni põhjal oleks pidanud kohe aru saama, mis sorti linateosega tegemist on. Too esimene stseen, kus Marju Lauristini meenutav tegelane koos kaaskondlastega miskit manifesti visandab, oli ülejäänud filmi seisukohalt esiteks täiesti ebavajalik ja teiseks mõjus sama kohmakalt kui keskmine „Õnne 13“ episood.

“Selles noortefilmi laadses tootes on ikka ja jälle tunda metafoorse onu Heino kätt.

„Musta pori näkku“ on järjekordne onude võidukäik Eesti kinos, mis nagunii viimaseks ei jää, kurtku mina nii palju, kui tahan. See film on ideaalne metafoor nii noorukest Mihklit ja Hendrikut kui peagi saabuvat teist Eesti vabariiki ees oodanud saatusele: tohutu potentsiaal, mis esimese elevuse möödudes kehva kommertsi kuhja alla mattus. Filmi alguses ütleb Mihkel Raud oma mihkelraualikult egotsentrilise kõne ajal isegi, et kui kaheksakümnendatel olid eestlased Nõukogude Liidu kõige läänelikumad inimesed, oleme tänaseks läänemaailma kõige nõukogudelikumad. Mis seal siis imestada, et teeme filme, mis nii väga tahaksid lääne kino moodi olla, aga välja kukub ikka potjomkin.