- Kooliaasta alguses Tallinna tänavakunsti ümber käinud vaidlus on toonud avalikku arutellu mitu keerulist küsimust, nende seas ka kuidas tulla toime olukorras, kus põrkuvad eri arusaamad ja huvid. Juhtunu tõstatab aga veel ühe laiema küsimuse, mis ulatub tänavakunsti vaidlusest kaugemale: kuidas tuleme ühiskonnas toime erimeelsustega, ilma et need viiksid konfliktide üha suurema teravnemiseni? Just sellistes olukordades ilmneb rahuhariduse olulisus.
Tänavakunstiteemalise vastasseisu keskele sattusid sügisel kolm rahuhariduse teemalist seinamaali, mille noored lõid Tallinnas koos tänavakunstnikega MTÜ Shokkin Groupi eestvedamisel Mondo PeaceActi projekti raames. Kahele teosele ilmus pärast valmimist grafiti ning ühele ka sõnum „Te kaotate selle sõja!“. Nii sattusid rahust ja üksteise mõistmisest rääkima kutsunud teosed osaks laiemast vastasseisust, muuhulgas Tallinna linnavõimu ja grafiti-kunstnike vahel.
Rahu on enam kui sõja puudumine
Rahuharidust seostatakse sageli sõdade ja relvakonfliktide ennetamisega, kuid selle tähendus on märksa laiem. Rahuhariduse eesmärk on arendada teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis aitavad ennetada konfliktide eskaleerumist ning tulla pingetega vägivallatult toime. Selle juurde kuulub oskus mõista konfliktide põhjuseid, märgata eri vaatenurki ja otsida õiglasi lahendusi, aga ka võime reguleerida oma emotsioone, kuulata ning olla valmis dialoogiks.
Oluline on siinjuures teha vahet negatiivsel ja positiivsel rahul. Kui negatiivne rahu tähendab otsese vägivalla või sõjalise konflikti puudumist, siis positiivne rahu eeldab enamat, sealhulgas õiglust, inimõiguste kaitset, usaldust ja võimalust ühiskonnas kaasa rääkida.
Hiljuti vestlesin oma Gruusia kolleegiga rahuharidusest. Ta kirjeldas, kuidas tema hinnangul õigustatakse Gruusias sõja vältimise nimel järeleandmisi demokraatia, inimõiguste ja vähemuste õiguste arvelt, samal ajal kui ühiskonnas kasvavad hirm, umbusaldus ja polariseerumine. See näitlikustab, et otsese sõjategevuse puudumine ei tähenda veel, et inimesed tunneksid end turvaliselt või nende õigused oleksid kaitstud.
Ehkki praeguses rahuaja-Eestis võivad paljud õigused ja vabadused tunduda iseenesestmõistetavad, peab neid siiski hoidma. Rahuharidus on oluline ka ühiskonnas, kus sõda ei ole. Erimeelsused on inimeste kooselu loomulik osa ning eesmärk ei ole neid kaotada, vaid õppida nendega rahumeelselt toime tulema.
Kuidas muuta konflikt õppimise võimaluseks?
Kui oled millegi loomisesse aega ja energiat pannud ning näed seda muutumas, on loomulik tunda esmase reaktsioonina viha, pettumust või pahameelt. Just siin tekkis meil võimalus harjutada seda, millest rahuhariduses räägime.
Üks teoste noortest autoritest sõnastas selle nii: „Tekkinud olukord sunnib meid mõtlema uuesti, mis olid meie teoste sõnumid ja kuidas teha rahu olukorraga, mis on meie kontrolli alt väljas. On oluline mõista, et asjad ei ole vähem väärtuslikud, kui nad on rikutud, neil on kriimud ja mõlgid.“
Võtsime ka oma meeskonnas aja maha ja arutasime, mis meid tegelikult häirib, mida tahame saavutada, keda meie järgmised sammud võiksid mõjutada ning kas meie enda tegevuses võis olla midagi, mida me ei märganud.
Seda pole alati lihtne teha ühiskonnas, kus üksteist kiputakse liigitama võitjateks ja kaotajateks, headeks ja halbadeks, õigeteks ja vääradeks. Jääme sageli kinni mõtteviisi, kus minu arvamus on õige ja sellest erinev vale. Ometi võib ühel ja samal olukorral olla eri tähendusi sõltuvalt sellest, kelle vaatenurgast seda vaadata.
Üks olulisemaid rahuhariduse meetodeid on dialoog. See ei tähenda, et vestluse lõpuks peavad kõik samale seisukohale jõudma või olukorra kohe lahendama. Küll aga aitab dialoog näha probleemi eri tahke, mõista teiste inimeste vaatenurki ja otsida võimalikke lahendusi. Kui tunded on tugevad, on oluline esmalt mõista, milles probleem seisneb, keda ja kuidas see puudutab ning kuidas me ise sellesse suhtume.
Mõistmine ei tähenda seejuures nõustumist ega seda, et kõik seisukohad või teod oleksid õigustatud. Ka praeguses tänavakunsti ümber tekkinud vastasseisus võiks luua rohkem võimalusi eri osapoolte dialoogiks. See ei eelda üksmeelt avaliku ruumi kasutamise küsimustes, kuid võib aidata mõista eri vajadusi ja seisukohti ning leida võimalusi vastasseisu vähendamiseks.

Rahuharidust vajame igapäevaelus
Tänavakunsti ümber tekkinud konflikt on vaid üks näide olukorrast, kus rahuhariduse oskustest on kasu. Samad küsimused kerkivad esile koolis, noortekeskuses, kogukonnas ja laiemates ühiskondlikes aruteludes. Kuidas tulla toime olukorraga, kus klassikaaslased on mõnes väärtusküsimuses teravalt eri meelt? Kuidas reageerida tõrjumisele või ebaõiglusele? Kuidas arutada vastuolulisi teemasid nii, et eriarvamused ei muutuks isiklikeks rünnakuteks?
Rahuharidus annab võimaluse neid olukordi noortega analüüsida. Kes konfliktis osalevad? Mida me nende vajadustest teame ja mida ainult oletame? Kelle hääl on kuulda ja kelle oma jääb kõrvale? Nende küsimuste kaudu saab rääkida võimust, osalusest, õiglusest ja sellest, kuidas ühiskonnas erimeelsustega toime tulla.
Noored õpivad ühiskonnas osalemist nii ühiskonnaõpetuse tunnis kui noortekeskuse aruteluringis, kuid palju rohkem igapäevaelust. Kui erimeelsus muutub kiiresti vastasseisuks, õpivad nad seda mustrit. Kui nad aga kogevad, et konfliktis on võimalik peatuda, kuulata, enda tegevusele otsa vaadata ja teise inimese vaatenurka uurida, õpivad nad sedagi.
Seetõttu on õpetajatel ja noorsootöötajatel oluline roll päriseluliste konfliktide märkamisel ja nende õppimisvõimaluseks muutmisel. Rahuharidus ei peaks piirduma üksikute projektide või teemapäevadega, vaid olema kooli- ja noorsootöö loomulik osa.
Praktilist tuge pakuvad ka Mondo Maailmakooli õppematerjalid. Rahuhariduse tunnikavade kogumik „Räägime rahust“ sisaldab kümmet tegevuskava, mille abil saab noortega arutleda rahu ja konfliktide lahendamise üle. Õpetajatele, noorsootöötajatele ja teistele huvilistele soovitame ka veebikursust „Rahuharidus kriiside keskel“, mis aitab rahuhariduse põhimõtteid põhjalikumalt mõista ja rakendada.
Rahu hoidmist tuleb harjutada
Meie PeaceActi projekti eesmärk oli tuua rahuharidus linnaruumi. Seinamaalingud olid osa õuesõppest ning nendega seotud meetodid on õpetajatele ja noorsootöötajatele endiselt vabalt kasutatavad. Sama oluline kui valminud teosed oli nende loomise protsess ise: noorte kaasamine, koos loomine, eri vaatenurkade märkamine ja arutelu selle üle, kuidas me tahame ühises ruumis koos olla.
Tagantjärele võib öelda, et need seinad tõid rahuhariduse vajalikkuse esile rohkem, kui oskasime ette näha. Nad tekitasid emotsioone, tõid nähtavale erinevad arusaamad avalikust ruumist ja andsid meile endile võimaluse harjutada seda, millest noortega räägime.
See ongi rahuhariduse üks olulisemaid võimalusi: õpetada mitte seda, kuidas teised peaksid konfliktides käituma, vaid anda teadmisi ja kogemusi, mille abil ise keerulistes olukordades paremini toime tulla. Selleks ei pea ootama järgmist suurt ühiskondlikku vaidlust. Ka igapäevased erimeelsused pakuvad võimaluse harjutada kuulamist, oma seisukohtade põhjendamist ja ühiste lahenduste otsimist.
Rahu ei tähenda erimeelsuste puudumist. Küsimus on selles, kuidas me nendega toime tuleme. Kas vastame vastandumisele uue vastandumisega või püüame mõista, kuulata ja otsida lahendusi? Need oskused ei teki iseenesest, neid peab teadlikult õppima ja harjutama – nii klassiruumis, kogukonnas kui ka ühiskonnas laiemalt.




Lisa kommentaar