2024. aastal märgiti Roula ära Tallinna aasta noorsootöötaja konkursil ja tänavu oktoobris pälvis ta Rae valla aasta noorsootöötaja tunnustuse.
Foto: erakogu

Süürlannast noorsootöötaja Eestis: „Mõnikord tundub, et 16-aastane peab juba teadma oma karjääriplaani“

2024. aastal märgiti Roula ära Tallinna aasta noorsootöötaja konkursil ja tänavu oktoobris pälvis ta Rae valla aasta noorsootöötaja tunnustuse.
Foto: erakogu
12 minutit
65 vaatamist
  • Farmatseudiks õppinud süürlanna Roula Abdelhay tuli Eestisse plaaniga siin põgusalt peatuda, ent avastas, et tema kodu on just kohas, kus vihma sajab teinekord horisontaalis. Oma uues ametis on tal Rae valla noortele hoopis rohkem anda kui apteekrina.

Palun kirjeldage oma Eestisse sattumise lugu. Süüria ja Eesti vahel on palju maad nii geograafilises kui kultuurilises mõttes. Kuidas te just selle – maailma mõistes pisikese – punkti üles leidsite ja mida teadsite Eestist eelnevalt?

Minu Eesti lugu algas 2021. aastal Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtlikuna. Enne seda olin töötanud farmatseudina ja olnud umbes viis aastat vabatahtlik ÜRO ja UNDP projektides eri riikides. Need aastad näitasid mulle, et mind huvitab kõige rohkem töö inimestega. Otsisin võimalust välismaal vabatahtlikuna töötada ning Eesti sattus mul valitute hulka. Kui päris aus olla, siis enne siiatulekut ei teadnud ma Eestist kuigi palju. Teadsin, et tegemist on väikese Euroopa riigiga, kus on külm ja räägitakse üsna keerulist keelt. See oli umbes kogu minu ettevalmistus. Alguses koosnes minu eesti keele sõnavara sõnast „tere“ ja veel mõnest ellujäämiseks vajalikust väljendist.

Ma ei tulnud Eestisse kindla plaaniga siia jääda. Arvasin, et teen oma vabatahtliku teenistuse ära ja lähen edasi. Aga elul oli teistsugune plaan. Mul tekkisid siin sõbrad, töövõimalused ja lõpuks ka tunne, et see koht on minu kodu. Mulle meeldib mõelda, et ma ei leidnud Eestit ainult kaardilt. Ma leidsin selle inimestes.

Kui palju erines reaalsusest see, millisena te Eestit ette kujutasite?

Ma arvasin, et kõige keerulisem on harjuda ilmastikuga. Selgus, et sellega saab hakkama, aga Eesti asjaajamine on mõnikord katsumusi täis. Eestlaste kohta arvasin, et nad on väga kinnised ja vaiksed. Mingil määral peab esmamulje paika, aga aja jooksul sain aru, et vaikus ei tähenda külmust või huvipuudust. Mõnikord on see lihtsalt viis olla ja vahel ka viis näidata austust: sind ei segata. Eestlased võivad olla väga hoolivad ja lojaalsed. Nad ei pruugi esimesel kohtumisel oma elulugu rääkida, aga kui oled kord nende inimene, siis on nad päriselt olemas. Kõige suurem üllatus oli see, kui koduselt ma end siin tundma hakkasin.

Kirjeldaksin eestlasi inimestena, kellel on tugev isikliku ruumi vajadus, hea kuiv huumor ja üsna eriline suhe ilmaga. Eestlane võib öelda, et ilm on ilus, kuigi vihma sajab horisontaalselt ja tuul üritab sind järgmisesse maakonda transportida.

“Eestlane võib öelda, et ilm on täna ilus, kuigi vihma sajab horisontaalselt ja tuul üritab sind järgmisesse maakonda transportida.

Tõsisemalt rääkides: hindan eestlaste iseseisvust, otsekohesust, kodumaa-armastust ja usaldusväärsust. Kui eestlane ütleb, et teeb midagi ära, siis ta teeb. Samas võiksime olla üksteise suhtes natuke julgemad ja soojemad, eriti noortega. Iseseisvuse varjukülg on, et abi küsimist peetakse justkui nõrkuseks, ja seda näen ka noorte juures. Me ei pea alati ootama, kuni noor ise abi küsib. Mõnikord piisab, kui täiskasvanu teeb esimese sammu.

Teie eesti keel on väga ladus. Millise nipiga te selle nii hästi omandasite? 

Ma hakkasin rääkima vigadega, valede käändelõppudega ja vahel täiesti valede sõnadega. Aga rääkisin ikkagi. Noortega töötamine oli keele õppimiseks suurepärane. Noored ei ole alati kõige kannatlikumad õpetajad, aga nad on väga ausad. Kui ütled midagi valesti, saad sellest kohe teada.

Õppisin palju ka kuulates, lugedes, kolleegidega suheldes ja end teadlikult eestikeelsesse keskkonda pannes. Praegu kirjutan eesti keeles ka arvamuslugusid, mis sunnib keelt pidevalt arendama.

Koomilisi olukordi on olnud palju. Vahel kasutasin kogemata ebaviisakaid sõnu. Eesti keeles on sõnu, mis on minu jaoks endiselt väikesed keelelised lõksud, ja väljendeid, mille tähendus ei ole sugugi nii loogiline, kui esmapilgul tundub. Ja kui suudad noortekeskuses noortega eesti keeles suhelda, oled juba päris korraliku keeleeksami läbinud. Nad ei anna alati võimalust oma lauset lõpuni mõelda!

Olete hariduselt farmatseut. Mis pani karjääriplaane muutma ja kui palju teil õpitud erialast praeguses töös kasu on?

Olen omandanud farmaatsia bakalaureusekraadi (BSc) ja töötanud apteegivaldkonnas, seega ei olnud noorsootöö mul alguses üldse plaanis.

Farmaatsia ja noorsootöö võivad tunduda väga erinevad, aga mõlemas on olulised kuulamisoskus, vastutustunne, tähelepanelikkus ja oskus selgitada keerulisi asju arusaadavalt. Apteegis sain aru, et inimesed ei tule sinna ainult ravimi pärast, sageli on neil mure ja nad vajavad kedagi, kes kuulab. Terviseteadmised aitavad mul ka noortekeskuses märgata, kui noorel on tervise- või sõltuvusmure.

Praegu õpin Open Universitys Ühend-
kuningriigis kaugõppe teel Childhood and Youth Studiesi (BA) erialal, mis aitab noorte arengut ja ühiskondlikku keskkonda veel sügavamalt mõista.

Kui päris algajale, kes noorsootööst midagi ei tea, peaks selgitama, mida see töö endast kujutab, siis millisena teie seda näete? 

Ühe lausega: noorsootöö on töö selle nimel, et noorel oleks turvaline koht, kus olla tema ise, katsetada, eksida, õppida ja oma elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Ja noor tuleb sinna vabal tahtel, mitte kohustusest.

Üks minu olulisemaid töömeetodeid on toetada noorte algatusvõimet. Kui noorel tekib idee, ei pea noorsootöötaja seda tema eest ära tegema. Me aitame noorel ideed läbi mõelda, eelarvet koostada, tegevust planeerida ja lõpuks ise ellu viia.

“Minu eesmärk on toetada mõlemat osapoolt: nii ülekoormatud ja pühendunud lastekaitsetöötajaid kui ka alaealisi migrante, kes võivad olla ohus.

Lisaks töötan veebinoorsootöötajana, et jõuda ka nende noorteni, kes noortekeskusesse ei tule, ning juhin Eesti noorsootöötajate kogus välismaalastest noorsootöötajate töörühma.

Noorsootöö põhineb suuresti usaldusel. Kuidas on teil õnnestunud usaldust võita?

Noored jälgivad täiskasvanuid palju rohkem, kui me arvame. Nad märkavad, kas sa pead oma lubadusi, kas kuulad neid ka siis, kui nende jutt ei ole sulle mugav, ja kas käitud nendega samamoodi ka siis, kui teisi täiskasvanuid ruumis ei ole. Oluline on olla kohal ka tavalistel ja igavatel päevadel, mitte ainult siis, kui midagi juhtub.

Minu jaoks on tähtis, et noored ei peaks minu juuresolekul mängima kedagi teist. Nad võivad olla rõõmsad, vaiksed, pahased, väsinud või täiesti segaduses. Kõik need tunded mahuvad noortekeskusesse.

Noorsootöötaja ei pea olema noore sõber. Meil on eri rollid ja vastutus. Aga saame olla täiskasvanud, kellega noor tunneb end turvaliselt. Ütlen noortele ausalt ka seda, kus on konfidentsiaalsuse piir: kui noore elu või tervis on ohus, pean sellest teatama. See ausus pigem suurendab usaldust.

Mis on selle töö juures kõige keerulisem? Kas on tulnud ette olukordi, kus tunnete, et jõud ei käi mõnest probleemist üle? Kelle poole siis pöördute?

Kõige keerulisem on teadmine, et sa ei saa kõiki probleeme lahendada, isegi kui tahaksid. Noorsootöötaja võib olla noore jaoks väga oluline täiskasvanu, aga ta ei asenda lapsevanemat, psühholoogi ega sotsiaaltöötajat. Tavaliselt on noore probleemide lahendamiseks vaja palju laiemat tugivõrgustikku. Tuleb ette ka olukordi, kus noor vajab abi, aga ei ole veel valmis seda vastu võtma. See on raske, sest tahaksid kohe midagi teha. Siis on oluline teada oma pädevuse piire. Räägin kolleegide ja juhiga ning vajadusel kaasame kooli, lastekaitse või teisi spetsialiste. Ohuolukorras helistame 112. 

Millist koostööd teete koolidega ja kuidas see sujunud on?

Kool ja noortekeskus näevad sageli samu noori, aga eri vaatenurgast, ja see on väga väärtuslik võimalus. Lagedil, kus ma töötan koolis, on noor eelkõige õpilane, noortekeskuses saab ta olla lihtsalt noor inimene. Üks keskkond ei ole teisest parem, neil on lihtsalt erinevad eesmärgid ja võimalused.

Koostöö aitab meil noort mõista ja vajadusel talle ühiselt tuge pakkuda. Näiteks Lagedi kooli tugispetsialistide ja -meeskonnaga kohtume regulaarselt. Lagedi kool on kaasav, nad kutsuvad noorsootöötajad igale üritusele ja usuvad noorsootöösse, mis on väga oluline! 

Kõige kriitilisem kellaaeg noorte jaoks olevat pärastlõunal kl 14–20. Miks see nii on?

See on aeg, mil koolipäev lõpeb, aga vanemate ja teiste täiskasvanute tööpäev sageli jätkub. Noored vajavad pärast kooli kohta, kus olla, suhelda ja oma aega sisustada. 

See ei tähenda, et iga noor, kes pärast kooli tänaval või kaubanduskeskuses aega veedab, oleks probleemne. Üldse mitte! Noortel on õigus linnas ka niisama olla. Küsimus on selles, kas neil on piisavalt turvalisi ja ligipääsetavaid kohti, kus seda teha. Noortekeskuse lahtiolekuajad määravad, millal saab noor tuge, suhelda ja osaleda. Me ei saa eeldada, et noored kohandavad oma elu täiskasvanute töökorralduse järgi.

Mis tundub olevat noorte eestlaste suurim probleem? Kirjutasin ka ise hiljuti loo ühest uuringust, mille kohaselt enamik noori on viimase nädala jooksul kogenud üksildust. Kui palju te seda oma töös näete ja miks see teie hinnangul nii on?

Ma oleksin ettevaatlik, kui peaksin nimetama üht probleemi, mis iseloomustab kõiki Eesti noori. Noored ei ole ühtne grupp. Aga üksildus on kindlasti teema, mida ei tohi alahinnata.

Oleme harjunud mõtlema, et üksildane on see, kellel ei ole sõpru. Tegelikult võib inimene käia koolis, suhelda sotsiaalmeedias, olla inimestest ümbritsetud ja ikkagi tunda, et tal ei ole kedagi, kellega päriselt rääkida. Noortel on palju võimalusi teistega ühenduses olla, aga see ei tähenda, et neil oleks turvalisi suhteid, kus saab olla haavatav ja aus.

Lisaks on noorte elus palju ootusi. Pead õppima hästi, leidma oma huvid, olema aktiivne, nägema hea välja, tegema tulevikuplaane ja selle kõige juures ka õnnelik olema. Mõnikord tundub, et noor peab juba 16-aastaselt teadma oma karjääriplaani, isiklikku brändi ja viie aasta arengukava.

“Noortekeskus ei ole koht, kuhu saata noored, et nad oleksid täiskasvanutel jalust ära.

Noortekeskuse üks olulisemaid rolle on olla koht, kus ei pea kogu aeg midagi saavutama. Võid tulla, istuda, rääkida, mängida või lihtsalt olla. Me alahindame vahel, kui oluline on noorel teada, et keegi tunneb tema vastu huvi ka siis, kui tal ei ole midagi erilist ette näidata.

Rae vald on viimasel ajal uudistesse jõudnud kinnipidamiskeskuse tõttu: sisserännanuid on keeruline aidata ainuüksi seetõttu, et nende vanust ei õnnestu kindlaks teha. Kui palju see teie tööd mõjutab?

Teema puudutab mind ka isiklikult. Minu tee Eestisse oli küll teistsugune, tulin vabatahtlikuna, kuid tean, kui palju mõjutavad inimese võimalusi keel, kultuuritaust ja see, kuidas ühiskond teda vastu võtab. Eriti keeruline on olukord siis, kui tegemist võib olla alaealisega, kes on jõudnud siia illegaalselt.

Rae vallas hindan ma kõrgelt lastekaitsetöötajate panust, praegune olukord on nende töökoormust märgatavalt suurendanud ning just neile kuulub minu tänu. Niipea kui olukord algas, tundsin soovi midagi ette võtta; läbisin koolituse, et asuda Tallinna migratsioonikeskuses tööle kultuurivahendajana. Minu eesmärk on toetada mõlemat osapoolt: nii ülekoormatud ja pühendunud lastekaitsetöötajaid kui ka alaealisi migrante, kes võivad olla ohus.

Viimasel ajal on avalikkust vapustanud mitu noorte sooritatud jõhkrat kuritegu. Üks leidis aset Rae vallast mitte just kaugel, Raasikul. Mis viib noored teie hinnangul selleni, et inimelu ei oma nende jaoks enam väärtust? Kuidas saaksime selliseid juhtumeid ära hoida?

Ma ei usu, et vägivaldsete tegude põhjuseid saab taandada ühele tegurile. Mõjutada võivad kasvukeskkond, suhted, varasemad kogemused, vaimse tervise probleemid, kokkupuude vägivallaga, sotsiaalne tõrjutus ja palju muud. See ei tähenda, et noore käitumist peaks õigustama või et vastutust ei ole. Aga kui tahame selliseid juhtumeid ennetada, peame vaatama kaugemale kui hetk, mil kuritegu toime pannakse.

Me peame küsima, mis toimus enne. Kas keegi märkas, et noorel on probleem? Kas tal oli täiskasvanu, kelle poole pöörduda? Kas kool, pere ja spetsialistid said omavahel koostööd teha? Kas noor sai abi õigel ajal?

Ennetus algab palju varem kui politseist või kohtusaalist: kodus, koolis, kogukonnas ja ka noortekeskuses. Noorsootöö ei saa üksi ära hoida kõiki vägivallajuhtumeid, seda oodata ei ole realistlik. Aga see saab olla ennetussüsteemi oluline osa. 

Ja võib-olla kõige olulisem: peame lõpetama noortest rääkimise ainult siis, kui nad on midagi halba teinud. Kui ühiskond märkab noori ainult probleemide kaudu, ei tohiks meid üllatada, et noored tunnevad, et neil ei ole ühiskonnas päriselt kohta.

Milline on noorsootöö rõõmsam pool? Mis teid selle ameti juures õnnelikuks teeb ja kas tulevikku vaadates näete end samas ametis ka 10 või 20 aasta pärast?

Noorsootöö rõõmsaim pool on näha noore arengut. Eriti tore on, kui noor, kes alguses ei julgenud oma arvamust avaldada, tuleb mõne aja pärast ise ideega, võtab vastutuse ja viib selle ellu.

Mulle meeldivad ka hetked, mida ei saa kalendrisse planeerida. Kui noor tuleb lihtsalt rääkima, kui keegi ütleb möödaminnes, et tal oli tore päev, või kui endine noor tuleb tagasi ja räägib, millega ta nüüd tegeleb. Noored, kellega tutvusin nende esimestel noortekeskuse külastustel, teevad juba iseseisvalt valikuid ja omavad esimest töökogemust.

2024. aastal märgiti mind ära Tallinna aasta noorsootöötaja konkursil ja selle aasta oktoobris tunnustati mind kui Rae valla aasta noorsootöötajat. See oli väga eriline hetk, sest näitas, et ka suhteliselt lühikese ajaga on võimalik kogukonda jälg jätta.

Kas näen end selles valdkonnas ka 10 või 20 aasta pärast? Jah, kindlasti olen noorte ja haridusega seotud, ehkki võib-olla teistsuguses rollis kui praegu. Tahaksin panustada noorsootöö arendamisse, rahvusvahelisse koostöösse ja sellesse, et noorsootöötaja professionaalset rolli ühiskonnas rohkem väärtustataks.

Üks mõte, mida tahaksin rohkemate inimesteni viia: noortekeskus ei ole koht, kuhu saata noored, et nad oleksid täiskasvanutel jalust ära. See on koht, kus noortesse investeeritakse. Ja kui 20 aasta pärast tuleb mõni noor ja ütleb, et tänu noortekeskusele leidis ta oma huvialad, julguse, sõbra või lihtsalt inimese, kes teda kuulas, siis olen oma tööga midagi olulist saavutanud.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Janar Holm: ministeerium saab öelda, et ei jõua, kool enamasti mitte

Riigikontrolör Janar Holm rõhutab, et haridusotsuse tulemus sõltub selle ellurakendamisest koolis. Endine haridusministeeriumi…

18 minutit

Lugu poisist, kes kunagi paigal püsida ei suutnud ehk Milline süsteem on kõige õigem?

Pärast aastaid koolitumist ja HEV-lastega töötamist näen ma, et mu isa…

11 minutit

Arvi Hamburg: hea insener peab aru saama ka Haydni või Beethoveni sümfooniatest

Igal inseneril peaks olema lausa kohustus mõni tund nädalas koolile pühenduda,…

18 minutit
Õpetajate Leht