Tänavu möödub 70 aastat poola-juudi päritolu pedagoogi, lastekirjaniku ja laste õiguste eest võitleja Janusz Korczaki surmast. Sellega seoses tähistatakse Poola vabariigi eestvedamisel rahvusvahelist Korczaki aastat, mis on tänuväärne ettevõtmine selle − vähemalt Eestis − pisut unustusse jäänud suurmehe varjust väljatoomisel.

Kes oli Janusz Korczak?

Janusz Korczak, kodanikunimega Henryk Goldszmit, sündis 1878. või 1879. aastal (sünnitunnistuse originaal ei ole säilinud) Varssavis poolastunud juudi advokaadi Józef Goldszmiti peres. Isa vastuoluline kuju mõjutas suuresti Henryki lapsepõlve – autoritaarne ja jõuline, ei hinnanud isa poja tundlikku loomust ja pidas teda nõrgaks, samas oli ta oma lastele fantaasiarikkaks mängukaaslaseks. Isa haigestumine ja sattumine psühhoneuroloogiahaiglasse ning surm oli Korczaki meenutuste järgi tema noorpõlve kõige traumaatilisem kogemus. Ainus, mis aitas, oli põgenemine raamatute maailma: „Ma langesin lausa lugemishullusesse. Maailm kadus mu silme eest, oli olemas ainult raamat.” Pärast isa surma tuli 17−18-aastasel kooliõpilasel hakata andma eratunde, et aidata perekonda ülal pidada. Aastal 1898 asus ta õppima Varssavi ülikooli arstiteaduskonda (ka tema vanaisa ja vaarisa olid olnud arstid). Üliõpilasaastail vabatahtliku lastearstina töötades õppis ta tundma elu ka vaestelinnaosades, mis tekitas temas mässumeelsust ühiskondliku ebaõigluse vastu ning soovi aidata kaasa õiglasema maailma saavutamisele: „Kuni me ei anna kõigile inimestele leiba ja peavarju ning võimalusi vaimseks enesetäiustamiseks, senikaua ärgem laskem endid petta sellest, nagu oleksime juba ära teeninud inimliku ühiskonna nime.” Pärast ülikooli lõpetamist tegutses Korczak lastearstina (arstides vaeseid tasuta), osales Vene-Jaapani sõjas (kus õppis Mandžuuria lastelt hiina keelt), töötas kasvatajana tänavalaste suvelaagrites. Ta reisis Šveitsi, Berliini, Pariisi ja Londonisse, et vaadata haiglaid, koole ja orbudekodusid ning tutvuda Euroopa uuema pedagoogilise mõtte saavutustega.

Arstist pedagoogiks

Korczak ei loonud oma perekonda, vaid pühendus täielikult tööle laste heaks. Pöördelise tähtsusega tema elus oli ühinemine juudi seltsiga Abi Orbudele. Osaledes aktiivselt seltsi töös, aitas ta kaasa, et üksikud ettevõtmised asendusid üha enam süstemaatilise kasvatustööga, kuni 1912. aastal teostus idee ehitada laste jaoks orbudekodu. Korczak sai selle juhatajaks, loobudes tööst haiglas. 1919. aastal asutas ta koos Maria Falskaga ka poola lastekodu Nasz Dom (‘meie kodu’). Mõlemas lastekodus kaasati kasvandikke nende igapäevaelu korraldamisse ning otsustamisse (mis tähendab ka vastutamist). See oli pikaajaline kasvatuseksperiment, mis tõestas, et lapsed võivad olla täiskasvanutele võrdväärseiks partnereiks.

Korczak lähtus tollal uudsetest lapse õigusi austavatest põhimõtetest: jõu kasutamise välistamine; kohustuslikud reeglid nii kasvandike kui ka kasvatajate jaoks; õiguste ning kohustuste tulenemine ühisest vastutusest kasvatusprotsessi eest.

„Laps on mõistusega olend, teab hästi oma elu vajadusi, raskusi ja takistusi. Mitte despootlik käsk, ülaltpoolt pealesurutud range distsipliin ega usaldamatu kontroll, vaid taktitundeline mõistmine, usk kogemuse jõusse, koostöö ning kooselu.” Laste ja täiskasvanute ühistööna loodud reeglid ja seadused kujundasid lastekodust väikese ühiskonnamudeli, sest Korczak oli veendunud, et laps õpib eelkõige tegevuse kaudu, seega tuleb tal maast madalast harjuda otsustama ja vastutama. Nii oli orbudekodu lastel oma parlament, kohus ja ajaleht. Nende põhimõtete juurutamine ei kulgenud sugugi kergelt – tsiviliseeritud eluga harjumata lapsed lõhkusid sisustust ja kaklesid, kollegiaalne kohus tekitas esialgu rohkem kaost kui korda, nii et Korczak oli sunnitud selle töö peatama ja reeglitesse parandusi tegema, kaotamata siiski usku laste tarkusesse ning sisemisse tõetunnetusse.

Šveitsi psühholoog Jean Piaget, kes orbudekodu isiklikult külastas, on öelnud: „Sel suurepärasel inimesel oli julgust usaldada lapsi ja noori, kellega ta tegeles, isegi kuni selleni välja, et anda lastekollektiivi üksuste kätte distsipliini- ning muud küsimused – kuni neile kõige raskemate ülesannete usaldamiseni, mis olid seotud väga suure vastutusega.”

Pedagoogilised ideed: teooria ja praktika käsikäes

Esimese maailmasõja rindel taas arstikohuseid täites hakkas Korczak kirjutama oma esimest pedagoogilist teost „Kuidas armastada last” (1920). Sellele järgnesid „Kasvatuslikud momendid” (1924), „Kui ma jälle olen väike” (1925), „Lapse õigus austusele” (1929) ja „Naljatlev pedagoogika” (1939). Korczaki pedagoogilised ideed kasvasid välja tema tööst lastega ning vastupidi – töös lastega kontrollis ta oma kasvatusideede paikapidavust. Olgu siinkohal loetletud Janusz Korczaki kasvatuskontseptsiooni tähtsamad teesid:

• kasvatusprotsessis tuleb loobuda nii füüsilisest, verbaalsest kui ka vanusest või ametikohast tulenevast üleolekust;

• kasvatus on täiskasvanute ja laste vastastikune interaktiivne mõjutamine;

• laps on inimolend samal määral kui täiskasvanugi („Pole lapsi – on inimesed”);

• kasvatusprotsessis peab arvesse võtma iga lapse individuaalsust;

• laps ise teab kõige paremini enda vajadusi, püüdlusi ja emotsioone, seega peab tal olema õigus sellele, et täiskasvanud ka tema arvamusega arvestaksid;

• lapsel on õigus austusele, mitteteadmisele, ebaõnnele, privaatsusele, oma arvamusele ja omandile;

• lapse arenguprotsess on raske töö.

Kui lugeda Korczaki teost „Kuidas armastada last”, tuleb tõdeda, et tema tähelepanekud ei ole ajaga oma aktuaalsust kaotanud.

„Mitte töödelda ega ümber teha, vaid mõista tahame last ja vastastikku mõistetud olla.”

„Selle asemel, et last tema mõistmiseks tähelepanelikult jälgida, võetakse eeskujuks harvaesinev „mõistliku lapse” näide ja esitatakse nõudmisi tema järgi: siin on mudel, mida sa pead kopeerima, olema selline nagu tema.”

„Tuleb olla ettevaatlik, et mitte head segi ajada kergega. Kogu tänapäeva kasvatuse eesmärk on „kerge” laps; järk-järgult uinutatakse, surutakse maha, hävitatakse kõik see, mida läheb vaja lapse tahtejõu ja vabaduse, tema selgroo ja ta soovide ning eesmärkide tugevuse kujunemiseks. Heade kommetega, sõnakuulelik, hea iseloomuga ja „kerge” – aga sisemiselt tahtetu ja elulistes asjades abitu.”

Vastutada lõpuni

1942. aastal koliti juudi orbude­kodu getosse. Korczakile kui tuntud ja lugupeetud ühiskonnategelasele anti võimalus mitte kaasa minna, kuid ta jäi oma kasvandike juurde. Mõne kuu pärast tuli kahesajal orbudekodu lapsel ja paarikümnel kasvatajal asuda rongile, mis viis Treblinka koonduslaagrisse. Ka seekord lükkas Korczak natside pääsemisettepaneku tagasi. Sellest laste ja kasvatajate „surmamarsist” on saanud Poola üks võimsamaid sõjaaegseid legende.

Inimene, kes elus püüdis hoiduda igasugusest vägivallast, hukkus, kuid tema ideid ei olnud sama lihtne hävitada. On leitud, et Korczaki kasvatuslikest ja lapse arengupsühholoogia alastest ideedest on saanud inspiratsiooni paljud 20. sajandi pedagoogika- ja psühholoogiavoolud. Kõige otsesem mõju oli Korczaki ideedel ÜRO lapse õiguste konventsiooni väljatöötamisele, milles mängis suurt rolli just Poola.

—————————-

Macius Esimene – kuningas-reformaator

Eesti lugeja on Janusz Korczaki loominguga tuttavaks saanud kahe teose kaudu: „Kuningas Macius Esimene”, millest kirjastus Tiritamm on Korczaki aasta raames andnud värskes kujunduses välja ka uustrüki, ja „Kuningas Macius üksikul saarel”, mõlemad Aleksander Kurtna suurepärases tõlkes.

Lastekirjanikuna iseloomustab Janusz Korczakit eelkõige kompromissitu ausus ja see muudab tema raamatud tänapäeva lastekirjanduses üpris erandlikeks – ta nimelt ei alahinda lapsi ega tee neile kirjutades mingeid järeleandmisi ei keeles ega teemade tõsiduses.

Kui küsida, millisele lapsele on Maciuse lood mõeldud, siis – lapsele, kellest kujuneb vastutaja. Sest eelkõige tahab autor üheksa-aastaselt kuningaks saanud poisi loo kaudu näidata, et (kuninglik) vabadus otsustada tähendab ühtlasi (kuninglikku) kohustust vastutada. Mitte ilmaasjata ei ole „Kuningas Macius Esimesele” uued illustratsioonid teinud Marianna Oklejak joonistanud raamatukaanel Maciusele pähe tohutu krooni, mille peale mahub terve linn.

Autor näitab ausalt ja ilustamata väikese poisi unistuste ja kavatsuste kokkupõrget reaalsusega. Seejuures on Korczak liiga sügav inimesetundja, et rajada sündmustik vastandusele head lapsed – halvad täiskasvanud. Tema tegelaste hulgas on ka südamlikke, mõistvaid täiskasvanuid ja metsikuid, mõtlematuid lapsi. Macius teeb algusest peale ka ise palju vigu, sest ei oska ette näha oma otsuste tagajärgi (Korczak on öelnud, et lapsed ei ole rumalamad kui täiskasvanud, neil on lihtsalt vähem kogemusi). Macius ei suuda ette näha, et otsus lugeda isiklikult läbi kõik talle saadetud laste kirjad toob kaasa peavalu, punetavad silmad ja selle, et tal muuks aega ei jätkugi; et lasteparlamendi esimene istung kujuneb metsikuks kaoseks; et lapssaadikute otsus – täiskasvanud peavad minema laste asemel kooli ja lapsed tööle – viib riigi katastroofi äärele jne. Aga tähtis on, et ta õpib oma vigadest. „Laps õpib maailmas elama nõndasamuti, nagu ta koolis õpib lugema, kirjutama ja arvutama.” Eksimustest hoolimata on autor Maciuse tegelaskujusse koondanud iseloomujooned, mille tõttu ta võiks igale lapsele (ja miks mitte ka täiskasvanule!) olla eeskujuks: headus, julgus, vaprus, ausus, valmisolek teisi teenida ja mõista, kohusetunne, vastutustunne, kaastunne, õiglus, suuremeelsus, töökus.

Ideaalis võiksid Ma­ciu­se raamatuid lugeda laps ja vanem koos: neis leidub nii pööraseid seiklusi kui ka sügavaid elutõdesid ning koomiliste episoodide kõrval traagilisigi kohti, mida lapsel tuleks aidata mõista. Heaks näiteks Korczaki ilusast filosoofiast on kuningas Maciuse mõtisklus üksikul saarel, kui ta avastab, et saab aru, mida rott, keda ta kasutab sidepidajana oma sõpradega, talle öelda tahab. „Ja Macius mõtleb: kui väikesest lugu ei peeta, siis ei ütle ta midagi. Aga kui lugu pidada, siis hakkavad rääkima kõik, isegi kivi ja konnakarp.”